Tänapäeva inimesele tuleb paju meelde eelkõige varakevadisel palmipuudepühal, kui igaüks tahab tuua vaasi urvaoksi. Vanasti osati pajust teha palju vajalikku: kõige rohkem kasutati pajuvitsu ja -koort.

Eestis kasvab küll looduslikult paarkümmend liiki pajusid, hübriidid peale selle. Rahvakultuuris on aga kasutatud vaid mõnda neist.

Vanasti kandsid paju nimetust peamiselt põõsana kasvavad pajuliigid. Puudeks sirguvaid pajusid on maa eri paigus nimetatud eri moodi: Põhja-Eestis remmelgas, Lääne-Eestis lemmergas� Saare- ja Hiiumaal lember, Lõuna-Eestis raag, Mulgimaal raid. Need kõik on vanad nimetused, millel on vasteid teisteski läänemeresoome keeltes. Sõna paju on aga olnud soome-ugri keeltes tuntud laiemaltki.

Paju eelistab kasvada niisketel aladel: jõeveertel ja kraavipervedel, soodes ja lompides. Kaarmas öeldi, et vesi on ikka paju ing.

Puit on pajul pehme ja kergesti töödeldav. Ilupuuna on hinnatud hõberemmelgat; raudremmelgast ning vesipajust sai kerget ja tugevat loogapuud. Samad puud sobisid hästi ka ree kodarapaare ühendavateks painarditeks. Kuusalus painutati pajust veel sõelakeresid.

Meetaimedena on hinnatud eelkõige varakevadel õitsevaid pajusid.

Hagu – puuoksad ja roikad – läks vanaaegsete reheahjude kütteks. Kuni talude päriseksostmiseni kuulusid metsad mõisatele ning puid võis sealt maha võtta üksnes mõisniku loal. Kallilt saadud palkmaterjali kasutati ehituses või tarbeesemete valmistamiseks.

Et paju kasvab kiiresti ning ajab hästi võsusid, polnud hao saamiseks tingimata tarvis tervet puud või põõsast maha raiuda. 1853. aasta “Maarahva kalendris” soovitatakse: enge sa võttat ega kolme ehk kuije ajjastaja pärast tal ennege pääd otsast ärra nink jättat pu-kehha saisma; se ajjap kevvajal essike jälle päält nori kassusid paksult välja, ni et sul sest puust kunnage ennamb puudust ei sa ollema [5: 148].

Hagudest valmistati vanal ajal Eestis ka aedasid, sageli ajutise abinõuna, et kaitsta põldu või heinamaad loomade eest. Selleks löödi maasse paarimeetrise vahega püstpostid, nende vahele kinnitati poolpõiki pikad oksaharudega latid – need võisid olla pajust või ka muudest lehtpuuliikidest, näiteks lepast. Veidi viimistletum taratüüp oli varbtara: püstiste aiapostide vahele kinnitati tavaliselt kolm horisontaallatti ja nende vahele põimiti paari meetri pikkused paju-, toominga- või muud lehtpuuoksad. Harvem on põimitud pajuokstest tihedaid ja keerukamaid tarasid.

18. sajandil, kui metsa pindala vähenemine sundis mõtlema säästlikuma metsakasutuse peale, hakati talupoegadele soovitama roigasaedade asemele pajudest elavtarasid või hekke: maasse torgatud pajukepp võtab kergesti juured alla ning kasvab jõudsalt. Tookord see praktilistest kaalutlustest lähtuv ettepanek erilist kõlapinda ei leidnud, talupojad jäid oma töömahukatele roigasaedadele truuks.

Tänapäeval on pajuokstest põimitud elavtara ilusa aiakujunduselemendina taas päevakorrale tõusnud. Pajust piirde valmistamiseks on ka teine võimalus: “Maarahva kalender” soovitab lõigata paju küljest pikki võrseid ning neist tara punuda. Nüüd on Euroopa eeskujudele tuginedes hakatud meilgi valmistama tarasid pajuokstest punutud paneelidest. Ühe paneeli valmistamiseks põimitakse püstpostide vahele tihedalt horisontaalselt toored pajuoksad. Kui palju seda suhteliselt aja- ja

töömahukamat tehnikat vanemal ajal Eestis on kasutatud, jääb lahtiseks.

Pajuvitsad ja -oksad. Vetruvatest okstest sai kinnitusvitsu õlg- ja roogkatustele, vaatidele ja muudele puuanumatele. Meie vanas puutehnikas on välditud nurkseoseid ja eelistatud ümarvorme, kus vähegi võimalik. Esiaja lõpust 19. sajandini olid üldiselt kasutusel painutatud laudnõud. Nõulaudu hoidsid koos nende ümber painutatud vitsvõrud.

Talupojad tarvitasid sitkeid ja pehmeid pajuvitsu tihti nööride asemel veoriistade ja adra puhul. Rohkesti kulus pajuvitsu korvide punumiseks. Punutisteks sobivad Eestis kasvavatest pajudest viis liiki, teiste hulgas vitspaju, halapaju ja härmpaju.

Parimaid korvivitsu saab põõsana kasvavalt vits- ehk korvipajult, kes kasvatab pikki harunemata oksi. Korvipajusid on mõnel pool kasvatatud lausa istandustena. Ka tänapäeval saab korvipaju istikuid soetada puukoolist.

Teistel eestimaistel pajuliikidel on harunevad oksad, mis punumiseks ei sobi. Asja saab siiski parandada põõsaid kärpides: kui lõigata pajupõõsa oksad maani maha, siis järgmisel aastal kasvavad juurekaelast pikad sirged võrsed. Korvipajul on muude kodumaiste pajuliikide ees ka see eelis, et tema võrsed on ühtlase jämedusega. Teiste pajude vitstest punudes tuleb võrse jämedam ots õhemaks vesta, muidu jääb korv väga ebaühtlane.

Korvipunumist peeti vanasti lihtsaks tööks, millega lapsedki hakkama pidid saama. Tihti õpitigi see selgeks karjasepõlves. Korve ja muid majapidamises vajalikke punutisi valmistasid ka vanemad inimesed, kes raskemaid põllutöid teha ei jõudnud. Väga laialt oli levinud pajuvitstest kartulikorv, mida tarvitati, nagu nimigi ütleb, kartulipanekul ja -võtul ning teistel majapidamistöödel, mistõttu nad olid tihti üsna lihtsad ja viimistlemata.

Punumiseks koguti pajuvitsu talvel, valiti ikka sirgemad ja ilusamad oksad. Kõrgel maal kasvanud paju vitsad on sitkemad kui vesise maa omad. Vanemal ajal koguti pajuoksi peamiselt (metsa)karjamaalt või -heinamaalt. Neid oli niikuinii vaja aeg-ajalt pealetungivatest pajupõõsastest puhtaks raiuda: puhastustööle järgneval suvel oli punujail palju pikki uusi võsusid.

Lihtsamate majapidamiskorvide – näiteks kartulikorvide vitsu ei kooritud, esinduslikuma valge korvi tarvis kooriti vitsad toorelt ära. Jämedad vitsad aeti lõhki, vajaduse korral mitmeks haruks, ning soovi korral võis need isegi peene liivapaberiga üle käia. Valmislõigatud vitsu hoiti suurtes kimpudes kuivas jahedas ruumis.

Pisikeste hundipaju ja hanepaju (viimast leidub paiguti vaid Lääne-Eestis) oksi on kasutatud mõnikord luuamaterjalina, sest usuti, et pajust luud viib põrandalt kirbud.

Pajuvits on olnud ja on nüüdki tähtis töövahend kaevukohti otsivatel kaevutarkadel ehk soonevõtjatel. Neid kutsuti appi uuele kaevule kohta määrama: nad pidid hea seisma selle eest, et kaev ikka heale veesoonele kaevataks. Usuti, et paju kui veelembene puu aitab inimesel vett leida. Kaevukohta otsides hoiab kaevutark kaheharulist pajuoksa harusid pidi enda ees: veesoone kohale jõudes hakkab oks maad ligi kiskuma, nii ongi kaevukoht leitud.

Pajukoor on vintske ja parkainerikas, seetõttu väga hinnatud tarbematerjal, mida nii meil kui ka mujal on kogutud peamiselt kevadel ja kevadsuvel: siis on puudel koor lahti. Puud raiuti maha või tõmmati koor ära kasvavalt puult. Selleks otsiti väheste okstega paju, mille küljest sai kergemini ribasid kiskuda.

Pajukoorest on valmistatud vilepille ja pasunaid. Parim aeg pajupilli teha olevat olnud kevadel esimeste äikeste aegu, sest arvati, et äike lööb koore lahti. Põhilised pillitegijad olid karjapoisid, kuid vahel kasutasid pajukoorest pilli ka jahimehed, et häälitsusega linde (parte) ligi meelitada.

Et vilet saada, tõmmati sõrmejämedusel pajuoksal kevadel koor maha ning suleti seejärel kumbki ots osaliselt lapiku pulgaga. Teisiti poleks pill häält teinud. Pajupille oli mänguaukudega ja ilma. Mõnikord puhuti ka kahte vilet korraga. Puukoorest vilepille tuli hoida niiskena, et need lõhki ei kuivaks.

Kevaditi punuti pajukoorest viiske. Selleks kasutatav koor pidi olema tingimata värske, sest kuivamisel muutus see rabedaks. Pajuviiskudega käidi argipäevadel, eriti aga märjal ajal ning niisketes kohtades, näiteks sooheinamaadel. Hõredad viisud lasksid küll rohkem vett läbi, samas aga kuivasid märjad jalad ka kiiremini kui pasteldes. Viisupaar kulus ära ühe päevaga. Vanal ajal teol käies pandud üks paar viiske jalga ja kolm paari võetud veel kotiga tagavaraks kaasa.

Parkainerikka pajukoorega pargiti jalanõude nahka, eriti veise toornahast tehtud pastlaid. Nii saadi nahk, mis ei kuivanud kivikõvaks ega hakanud niiskust saades mädanema. Eestis on pajukoorepark olnud levinuim, kuid selle kõrval on kasutatud ka kuusekooreparki. See, millist koort kusagil kasutati, olenes ka kohalikust taimestikust. Sageli eelistati siiski pajukoort, sest see muutis naha pehmeks. Pajukoort on peamise parkainena kasutanud ka meie lähemad naabrid soomlased, liivlased, Põhja-Venemaa rahvad ning saamid.

Pärast korjamist koored kuivatati ja säilitati neid seejärel kuivas kohas. Esialgu kuivatati koori varjulises kohas päikese eest kaitstult – lakas või kuuris. Hiljem toodi need tuppa ning mõnikord hoiti koguni ahju peal, kus need päris kõvaks muutusid. Kuivatamata koorte kasutamise kohta on teateid vaid Muhust ja Hiiumaalt, kus korjati koori siis, kui neid just vajati. Parkimiseks koored keedeti, parkainerikas vesi pandi seejärel madalasse puunõusse jahtuma ja jahtunud vette asetati pastlad likku. Metallnõusse, näiteks patta ei tohtinud nahku panna, sest seal oleksid need mustaks tõmbunud.

Parkimise kestus on olnud paiguti väga erinev. Pealegi tehti nii pool- kui ka täisparknahka. Poolpargi saamiseks pidid pastlad ligunema umbes ööpäeva, siis oli neil pargikord küljes, mis kaitses jalavarjude nahka mädanemise eest. Täispargiks võis aga kuluda kaua aega: tavaliselt kaks-kolm kuud, kuid paksemad nahad võisid pargis olla isegi aasta. Sel juhul tuli keskmiselt kaks korda nädalas nahku tünnis ümber laduda. Hiiumaal, osalt ka Saaremaal käisid lapsed parki pandud nahkade peal jalgupidi sõtkumas.

Kui parkimine kestis pikemat aega, keedeti nädala-paari tagant uus park või lisati vedelikule aeg-ajalt uusi koori. Esialgne lahus tehti nõrgem, et see nahku ei kahjustaks, igal järgneval korral keedeti aga kangem lahus. Parkimiseks kuluv koorte hulk olenes naha suurusest ja paksusest, samuti sellest, kui kanget parki sooviti saada. Keskmiselt kulus ühe loomanaha peale 10–40 kilo koori.] Poolpargitud nahast pastlaid peeti vastupidavamaks kui täispargitud nahast valmistatuid.

Ka parkimisest üle jäänud pajukoored polnud päris kasutud – neid sai tarvitada sidumisnööri asemel. Näiteks Ðotimaal sidusid talumehed 20. sajandi alguses parkimisest ülejäänud pajukooreribadega turul oma kauba kimpudeks: pajukoorega seoti kokku rabarberid, seller, noored porgandid jm.

Pajukoortega on värvitud riiet ja lõnga kollaseks ning pruuniks.

Vanasti oli pajukoor üldtuntud abinõu ussihammustuse puhul, sest arvati, et kui siduda haava kohale pajukooretükk, siis ei lähe paistetus edasi. Remmelgakoore keeduvett joodi jooksva, köha ja palaviku korral. Pajukoor sisaldab salitsiini, mida tarvitatakse ka tänapäeva meditsiinis (vt. lähemalt Eesti Looduse selle aasta aprillinumbrist, lk. 12–15. Toim.).

Pajuurbi armastatakse kevaditi tuppa tuua tänapäevalgi. Omal ajal viidi palmipuudepühal urbi lauta ja põllule, et tagada eelseisval suvel karja- ja viljaõnn. Selle päeva varahommikul peksti urbadega magajaid, soovides neile head kasvu, lasteõnne, virkust, usinust jms. Lööjaks oli tavaliselt mõni vanem inimene, tihti pereisa ise. Paiguti ennustati äratamiseks kulunud löökide arvu järgi edaspidist ärkamise kiirust: esimese löögi peale ärganu arvati hommikuti alati ise, äratuseta üles tõusvat, kahe löögiga ärganu ühekordse hüüu peale, kolme ja enamaga ärganu alles pika äratamise peale.

Lepa- ja kaseurbade järgi püüti kõikjal Eestis ennustada viljasaaki, pajuurbade järgi tehti seda võrdlemisi harva. Vaid üksikutes kohtades (Saaremaal, Kursis, Paistus) on nad olnud linasaagi ennustajad. Väga harva on pajusid peetud pühadeks puudeks.

Eesti rahva muuseumi etnograafiline arhiiv (EA)

EA 9, 1925, Ferdinand Leinbock, Hiiumaa: 533.

EA 221 – Etnograafilisi materjale Räpina khk. Teavet rahvapillide kohta. Kogunud Uku Peerna: 45–60.

EA 221 – Materjale Iisakust. Andmeid muusikariistade kohta. Kogunud Mait Reimann: 232–275.

Eesti rahva muuseumi peakataloog – Helme, 3216/ab; Helme 3217/ab; Järva-Madise 8242/ab; Tartu a 831: 160/ab.

1. Nõmmeots, S. 1949. Nahatöötlemine ja -töötlejad eesti külas. Diplomitöö. Käsikiri eesti rahva muuseumis.

2. Põlts, Uno 1999. Vitspunutised. Käsiraamat. Akadeemia Trükk, Tallinn.

3. Raal, Ain 2001. Fenoolid ja fenoolglükosiidid ning neid sisaldavad droogid. Farmakognoosia õppematerjal proviisoriõppe III kursusele ja avatud ülikooli üliõpilastele. Tartu Ülikooli farmaatsia instituut. Farmakognoosia ja farmaatsia organisatsiooni õppetool. http://www.ut.ee/farmakognoosia/lihtfenool.pdf

4. Taubel, Valeria 1989. Vitspunutised. Valgus, Tallinn.

5. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.