Suvel on igati kohane teha juttu päikesest. Mitte ainult sellest, kui mõnus on rannaliival peesitada ja päikest võtta või kui ohtlikult võib liigne päevitamine nahale mõjuda, vaid ka sellest, kui oluline energiavaru on meile Päike.
Seda enam, et kogu maailmas juhitakse pidevalt tähelepanu ähvardavale energiakriisile. Mis siis saab, kui kütteõlisid, maagaasi, kivisütt ja põlevkivi ei olegi enam piisavalt või ühel päeval pole neid hoopiski? Naftat pidavat jätkuma kõigest neljakümneks-viiekümneks aastaks. Kui see tõesti nii läheb, võin ehk minagi seda saatuslikku päeva näha.
Siiski on inimeste ellujäämisinstinkt juba tööle hakanud. Taastuvaid energiaallikaid on meilgi siin Eestis kasutusele võetud – praegusajaks küll õige pisut, kuid asi seegi. Tuulegeneraatorid Virtsus, Pakril, Sõrve säärel jm. lehvitavad sihvakaid labasid, energiavõsa kogub jõudu, Eesti suurim hüdroelektrijaamgi Linnamäel täidab usinalt oma ülesannet. Nende kõrval on päikeseenergia kasutamine elektritoodangul Eestis veel titekingades. Sellised päikesepaneelid, nagu kaanefotolgi näha, on endale saanud vaid mõned tuletornid ja merepoid. Kindlasti on tähelepanelikumad silmanud samalaadseid paneele mujalgi majakatustel. Enamasti need elektri tootmisega siiski hakkama ei saa, kuid seevastu aitavad soojendada vett ja niiviisi kütta ruume (näiteks Tartu botaanikaaias).
Selles valguses pole päikeseenergia kasutamine päris tähelepanuta jäänudki, kuigi kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas on seda valdkonda käsitletud äärmiselt tagasihoidlikult. Seevastu võime aeg-ajalt kuulda uhketest päikeseelektrijaamadest mujal maailmas. Mõned aastad tagasi valmis maailma suurim päikeseelektrijaam Saksamaal, tänavu alustati aga sellest veelgi vägevama ehitust Lõuna-Portugalis.
Pooljuhtpäikesepaneelide vähesel populaarsusel Eestis on omajagu põhjusi. Tuleb ju arvestada, et mõnikord võib meil pilve tagant päikest näha vaid mitme päeva või nädala möödudes. Sellest palju mõjuvam põhjus on aga ülemäära kõrge hind, mida seniste tehnoloogiatega valmistatud pooljuhtpäikesepaneelide eest tuleb välja käia. Kuid teadlased maailmas ja ka Eestis püüdlevad visalt odavamate ja paremate lahendusteni. Sellealaseid tegemisi ja saavutusi ning päikeseenergeetikat üldisemalt valgustavad meie ajakirjas Enn Mellikov ja Jüri Krustok (vt. avalugu lk. 6–11). Nende kirjutisest jääb kõlama mõte, et päikeseenergeetikasse võiks igal juhul panustada. Ja ehk ei tasu sellesse alternatiivenergeetika võimalusse suhtuda üleliia skeptiliselt.
|