Kütiorg on Eesti suurim ja võimsaim ürgorg, mille uhtus mandrijää sulavesi viimase jääaja lõpul. Praegusajal kasvab veerudel mets ja oru põhjas voolab Iskna oja. Oru veerudel kulgeb aga omapärane matkarada, mis tutvustab nii Eestist kui ka mujalt pärit kunstnike töid.

Kaarti uurides leiab Kütioru alguse Võru–Vastseliina maanteelt Hinsa küla juures: sealt hakkab org looklema ja langema põhja suunas. Oru pikkus ulatub 4,7 kilomeetrini, laius 60–600 meetrini ja sügavus kuni 70 meetrini. Ehk siis võrdluseks: Viru hotelli võiks Kütiorgu ära peita nii, et ainult antennid paistavad. Oru põhjas voolab Iskna oja (mõnel kaardil kirjas Haani ojana), mis saab alguse Suure Munamäe alt Vaskna järvest.

Kütioru nõlvadesse lõikuvad ilusad ja huvitavad pinnavormid – veega uuristatud uhtorud ehk kohalikus keeles tsorid: Suur tsori, Rebäsetsori, Juudijõõratus jt. Tsoride laius ulatub 60 meetrini, pikim on 370 meetrit; tsoride keskmine sügavus on umbes kümme meetrit, suurim sügavus aga paarkümmend meetrit.

Kütioru nõlvadel võimutseb mets. Siin on üle sajandi vanuseid kuusikuid, haruldaselt jämedaid ja kõrgeid haabu, üldtuntud on Noodasküla-poolse maantee ääres kasvav Toborna pettäi. Väga liigirohke ja arvukas on Kütioru linnurahvas. Kaitsealustest liikidest elavad Kütiorus karvasjalg-kakk, händ- ja värbkakk, herilaseviu jpt.; aeg-ajalt on näha väike-konnakotkast, harva jäälindu; hallpea-rähn käib aga talviti suisa ateljee akna taga rasva söömas.

Piki Haani oja elab orus palju kopraid, lõunapoolsemas oru osas on nõlvadel mägrapesi. Arvukalt on siinsetes metsades rebast, kõnelemata kärpidest, nirkidest, nugistest jt. kiskjalistest; tohutult palju on väikseid näriliseliike. Möödunud suvel kaardistati Kütiorus ka kaitsealuse harivesiliku elupaiku: Suusabaasi järves, Tammetsõõri tiigis jm. Tema arvukus oli möödunud aastal nii suur, et neid võis rändamas kohata ka oru veerudel ja taluõuedel.

Halduslikult kuulub Kütiorg Haanja loodusparki, olles selle põhjapoolseim osa. Looduslikku sihtkaitsevööndit on looduspargis pindala poolest üsna vähe: neljast alast kaks asuvad Kütiorus ning need piirkonnad peaks inimjalast võimalikult puutumata jääma.

Rada looduskunstihuvilistele. Kogu Kütiorgu hõlmavat matkarada praegu veel ei ole, kuid tänavu alustas Haanja looduspark selle rajamist. Seni on Kütiorust kõige hõlpsam osa saada maakunstirajal.

Kohalejõudmiseks tuleb Võrust sõita 12 km Vastseliina poole, Kütioru mäesuusakeskuse reklaamtahvli juurest keerata vasakule ja sõita peaaegu kolm kilomeetrit kruusateed Kütioru mäesuusa- ja puhkekeskuseni. Auto saab jätta parklasse, puhkekeskusest võiks kaasa küsida maakunstiraja voldiku.

Rada kulgeb piki oru lääneveeru lõunasse. Koloreino järve juures läbib oru põhja ja suundub piki idaveeru puhkekeskuseni tagasi. Rada on 3,4 km pikk, maastik küllaltki järsk ja raske: kõrguste vahe on üle 70 meetri.

Eesti Looduse lugejaile on ilmselt enesestmõistetav, kuid turistidele ja pidulistele tuleb ikka ja aina korrata, et jalas peaks olema mugavad jalanõud ning seljas sobiv riietus. Rajal liikudes tuleks aga meeles pidada, et tegemist on kaitseala ja haritava pärandmaastikuga – ära talla konna, ära sõtku heina, austa metsa vaikust ja puhtust, muusikat kuula kõrvaklappidega ja oma praht vii kaasa.

Piki rada paiknevad maakunstiteosed – installatsioonid ja skulptuursed vormid. Neid on suhteliselt hõredalt: nii sulanduvad taiesed harmooniliselt loodusesse. Tegemist ei ole ei atraktsioonide ega nn. näitusekunstiga, vaid pigem meditatsiooniobjektidega. Need teosed on orgu rajatud Kütioru Avatud Ateljee korraldatud sümpoosionide käigus alates 1999. aastast. Kütioru ateljees kureeritavate kunstiprojektide valikul oleme lähtunud koha eripärast ning eelistanud autoreid ja ideid, mis ammutavad inspiratsiooni siinsest keskkonnast ning pärimusest ja/või kõnetavad neid otseselt.

Ainevahetusest kompassini. Oru lääneveerule ja põhja on paigutatud kaheksa taiest. Neid tutvustavad kõige paremini ehk autorid ise.

Matkaraja esimene kunstitöö kannab nime “Ainevahetus” (2005). Triinu Lille: “Valisin kasemetsa, head leebed puud, nagu ema. Laenasin metsalt 5 x 5 m maatüki ning puhastasin selle kõdust, langenud lehtedest, kuivanud okstest. Järele jäid puud, muld, natuke muru, sammalt. Riisusin pinna ühtlasemaks. Ruum ja energia muutusid. Külvasin mooni- ja muruseemned tekkinud ruumi. Ülejäänu teeb juba loodus. Uued langenud lehed, kõdu, oksad. Talvel ei saa arugi, et midagi seal lume all on. Üllatus! Mooniseemnetest kasvab punane ruut rohelisse metsa. Ilus.”

Korra mööda jalutades ei saa teosest muidugi samasugust elamust nagu sageli käies ja jälgides, kuidas loodud ruumikilluke muutub. Samas võime igaüks oma aias teha midagi sarnast – ja teemegi, kuigi praktilisematel kaalutlustel, vähem mõtiskledes ja loodusele väiksemat osa ning aega jättes.

“Invasiooni” (2005) autorid on Ester Faiman ja Argo Männik: “Inimene on väheseid elusolendeid, kes on võimeline keskkonda endale sobivaks ümber ehitama ning organiseerima enda eksistentsiks vajalikku eluruumi, tekitades sellise tegevusega ökosüsteemile enamasti pöördumatut kahju. Kuid inimene ei ole sellises ehitustegevuses üksi. Ka kobras suudab looduskeskkonda ümber ehitada, kuid erinevalt inimesest tegutseb ta loodusega sümbioosis. [---] Siia tulid kobersipelgad. Kust ja kuna, ei tea. Arvatavasti otsustasid nad hüpata Teise Veeuputuse järgsele paadile. Kütiorus on neil hea. Sipelgarajad ristuvad metsa koberiteedega, viidad osutavad eri suundadesse. Tillukesi kohaliku savi karva loomi liigub pesal palju – kui suure ulatusega on aga pesa alt alguse saavad maa-alused käigud, ei tea peale koberite keegi.”

Kunstnikud tegid metsaalusest tüve- ja oksarisust koprapesa sarnase ehitise ja paigutasid sinna elama mitusada “kobersipelgat”, kes on tehtud kohalikust savist ja põletatud maapõletusega. Pesa juurest avaneb vaade alla paisjärvele, kus asuvad metsakobraste pesad.

“Torni” (1999) ja “Parve” (2005) on meisterdanud Anke Mellin Saksamaalt: “Looduse tunnetamine nõuab rahu. Torn on mediteerimise ja oru imetlemise koht. Org on täis mitmesuguseid loomi ja linde. Torni kasutavad ka konnakotkad ja teised röövlinnud. Järvel elavad koprad, paisutades vett ja muutes pidevalt järve kuju. Torn juhib pilgu kaugetele vaadetele, parv, vastuoksa, on ehitatud lähivaateks loodusele. Torn mäel ja parv järvel on silmsidemes ning samast materjalist, sarnase konstruktsiooniga.”

Alex van de Beldi idee järgi valmistasid Hollandi ning Eesti arhitektid ja kunstitudengid ”Rippuva pesa” ja “Lebava pesa” (2005): “Pesad on puhas kohaspetsiifiline improvisatsioon. Rajasime selle ilma plaanita ning minimaalse hulga lihtsaimate tööriistadega, püüdes järgida looduse toimimise elementaarseid põhimõtteid.”

Rippuv pesa on looduse meelevallas: kui eelmisel aastal sai selles ronida, siis tänavu tuleb piirduda vaid vaatamisega. Seevastu lebavasse pessa, koopataolisse moodustisse, võib sisse pugeda.

Iskna (Haani) oja lähedal asub Tuuli Manni “Rändaja kompass” (2005): “See on lihtne kompass metsa tulijale, metsas olijale ja metsast minejale. See objekt on lihtne selles mõttes, et ta aitab metsas rändajal orienteeruda. Selle objekti juures on ka mõnus jalgu puhata ja ilma asjade üle mõtteid mõlgutada. Teisalt kujutab objekt endast iidset märki, mille põhisisuks on taevase ja maise tasandi ristumine ehk absoluutne harmoonia.”

Pesakastist kuuldemänguni. Koloreino järve juures keerab rada tagasi ja kulgeb nüüd Kütioru vastasveerul. Sellel rajalõigul kohtab matkaja kuut kunstitööd, mille autoriteks on samuti nii eesti- kui ka välismaised kunstnikud.

Inglismaalt pärit kunstniku Paul Rodgers’i taies “Pesakast” (1999): “Inimesesuurune pesakast, lennuavaks lõigatud Kütioru Avatud Ateljee juhi Peeter Lauritsa siluett. Töö on kinnitatud kuue meetri kõrgusele männi otsa. Ma tahtsin, et mu töö oleks visuaalselt üllatav ning tõlgenduks ka metafoorina oma koha otsimisest maailmas. Igaüks, iga olend vajab turvalist paika, millest vaadelda ja mõtestada maailma ning millest me võime väljuda, et ületada proovikivid, mida elu meie teele veeretab.”

Argo Männik on oma kunstiteosed nimetanud “Proteesideks” (2003). Ta kirjeldab neid nõnda: “Ülim müsteerium – liblika metamorfoos. Tõuk, liblika rasvaussikesena sulgub oma kookoni üksildusse, süüvib iseendasse – või millesse?? – ning koorub mõne aja pärast tundliku ja keerulise lennumasinana, mis on kaetud pigmenteeritud ja optiliste valgustmurdvate plaadikeste võrgutava salakirjaga – kõige veiklevama ja meeliviivama mandalaga eluslooduses. Siin peitub minu jaoks loomise tohutuim müsteerium. Kütiorgu laiali istutatud kolme kookoni ihutud teravikud kookonite otstes tõstavad esile loomismüüdi fallilist aspekti ja sunnivad meid otsima teist, vaginaalset poolust – kujutlema endid kookoni sisemusse. Seda hõlbustab ka turviskookoni avatuks jätmine. Kahjuks ei saa nendesse kookonitesse päriselt siseneda ning hiljem uuenenuna kooruda. Need kookonid on proteesid, mehhanismid või märgid, mis aitavad meil seda sooritada vaimus.”

“Sõnajalaspiraali” (1999) autor on Kalle Pruuden: “Spiraal on kogu eluslooduses üks esmaseid struktuurielemente nagu kuldlõigegi. Spiraaligeomeetria taktis kulgevad kasvamise ja kadumise protsessid, paljud orgaanilised vormid on spiraalse kujuga ja sõnajalavõrsed keerduvad lahti nagu kellavedrud.”

Kütioru Avatud Ateljee logo on spiraalne. Kalle Pruuden mängis selle kujundiga edasi kolmes mõõtmes ja püstitas ateljee lõunaväravasse suure sõnajalaspiraali. Algne idee oli karkass täis kasvatada ronitaimi, aga just sellelt paigalt libistavad ennast nõlvadelt alla öökülmad ja võtavad kõik, mis on jõudnud haljendama hakata.

Tõnis Bergi “Metsaline” (2004) on kokku pandud metsa all vedelevast risust ja rämpsust: “Elukas on anorgaaniline olend. Inimkäte produkt, sõna kõige otsesemas mõttes. Kuhjudes orgaanilisse keskkonda, muutub ta olemus nii inimlooma kui ka kõikide muude loomakeste silmis. Metsaloom on inimese loodud tarbetute ja tarbeesemete kuhjum, mis hakkab elama oma elu. Ta tuletab inimesele meelde, kes või mis on peremees. Kehastades peletist, kes pesitseb igas inimeses, on ta ka inimtegevuse peegeldus. Tegemist ei ole seltsiva ega kontakti otsiva moodustisega.”

Tootemsambad (1999) on Peeter Rjabovi kätetöö. Ta on pärit ersamordva puunikerdajate perest, kõik ta vennad on pidanud sedasama ametit ning on seotud Podlesnaja Dovla kunstikooliga, mis hoiab alal ersa traditsioonilist käsitööd. Kütioru tootemsambad on ersade põlised koduhoidjad: mees külvab ja naine hoiab võtmeid. Esialgu seisid nad paisu ääres. Kui aga tulvavesi sambad sealt ära viis, kolisid nad Avatud Ateljee põhjaväravale.

Reimo Võsa-Tangsoo ideest sündis “Metsa kuuldemäng” (2005): “Mine metsa ja kallista puud, pane kõrv tolle vastu, tihedalt-tihedalt vastu ja kuula. Ära seekord lobise liialt, kuula. Kuula ükskord ka seda, mida on loodusel öelda. Mida ütleb kuusk ja mida kask. Hea on, kui on tuult, aga eriti hea on, kui on torm. Vaat siis puud kõnelevad alles. Midagi ei jää vaka alla. Kes peab kõrva puu vastu panemist ebasanitaarseks, nendele olen pannud puude külge mõned kuuldeaparaadid. Puust ja punased. Üks kõrv käib vastu stetoskoopi, teine suru sõrmega kinni. Et paremini kostaks ikka. Kas sa oskad nüüd metsa kuulata ja seal olla?”

Tammetsõõr ja veskid. Kütioru idanõlva harjalt, metsalise skulptuuri juurest võib minna ka 1,3 km pikkusele teekonnale kirdesse. Seal asuvad muistne ohverdamispaik Tammetsõõr ja Ilmamägi. Viimasest 400 meetrit edela poolt Utike talu maalt on leitud orduaja aardeid – ehteid ja münte.

Tammetsõõr on umbes paarisaja aasta vanustest tammedest ring läbimõõduga 13 meetrit. Tsõõri lääneküljel olevat puudevahet on nimetatud väravaks. Kuid ka idaküljel on seda meenutav laiem puudevahe, mis on lääneväravast kitsam. Tammetsõõri ümber on madal vall, mis võib olla jäänud tammesid ümbritsenud tarast. Hiietammik ja tõivatammik (tõiv ehk tõotusohver) – nõnda on meie esivanemad nimetanud oma muistseid pühakohti, mis olid ja on inimestele ühenduseks elujõudu andva loodusega. Rahva tava selliseid kohti pühaks pidada on kestnud üle 5000 aasta.

Tammetsõõrist edasi võib matkata Juudijõõratusest alla veskite juurde. Oru põhjaosas paikneb piki Iskna oja kolm vesiveskit, millest üks ka töötab, ehkki juba elektri jõul.