2006/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/7
Paju eesti rahvakultuuris

Tnapeva inimesele tuleb paju meelde eelkige varakevadisel palmipuudephal, kui igaks tahab tuua vaasi urvaoksi. Vanasti osati pajust teha palju vajalikku: kige rohkem kasutati pajuvitsu ja -koort.

Eestis kasvab kll looduslikult paarkmmend liiki pajusid, hbriidid peale selle. Rahvakultuuris on aga kasutatud vaid mnda neist.

Vanasti kandsid paju nimetust peamiselt psana kasvavad pajuliigid. Puudeks sirguvaid pajusid on maa eri paigus nimetatud eri moodi: Phja-Eestis remmelgas, Lne-Eestis lemmergas Saare- ja Hiiumaal lember, Luna-Eestis raag, Mulgimaal raid. Need kik on vanad nimetused, millel on vasteid teisteski lnemeresoome keeltes. Sna paju on aga olnud soome-ugri keeltes tuntud laiemaltki.

Paju eelistab kasvada niisketel aladel: jeveertel ja kraavipervedel, soodes ja lompides. Kaarmas eldi, et vesi on ikka paju ing.


Puit on pajul pehme ja kergesti tdeldav. Ilupuuna on hinnatud hberemmelgat; raudremmelgast ning vesipajust sai kerget ja tugevat loogapuud. Samad puud sobisid hsti ka ree kodarapaare hendavateks painarditeks. Kuusalus painutati pajust veel selakeresid.


Meetaimedena on hinnatud eelkige varakevadel itsevaid pajusid.


Hagu puuoksad ja roikad lks vanaaegsete reheahjude ktteks. Kuni talude priseksostmiseni kuulusid metsad misatele ning puid vis sealt maha vtta ksnes misniku loal. Kallilt saadud palkmaterjali kasutati ehituses vi tarbeesemete valmistamiseks.

Et paju kasvab kiiresti ning ajab hsti vsusid, polnud hao saamiseks tingimata tarvis tervet puud vi psast maha raiuda. 1853. aasta Maarahva kalendris soovitatakse: enge sa vttat ega kolme ehk kuije ajjastaja prast tal ennege pd otsast rra nink jttat pu-kehha saisma; se ajjap kevvajal essike jlle plt nori kassusid paksult vlja, ni et sul sest puust kunnage ennamb puudust ei sa ollema [5: 148].

Hagudest valmistati vanal ajal Eestis ka aedasid, sageli ajutise abinuna, et kaitsta pldu vi heinamaad loomade eest. Selleks ldi maasse paarimeetrise vahega pstpostid, nende vahele kinnitati poolpiki pikad oksaharudega latid need visid olla pajust vi ka muudest lehtpuuliikidest, niteks lepast. Veidi viimistletum taratp oli varbtara: pstiste aiapostide vahele kinnitati tavaliselt kolm horisontaallatti ja nende vahele pimiti paari meetri pikkused paju-, toominga- vi muud lehtpuuoksad. Harvem on pimitud pajuokstest tihedaid ja keerukamaid tarasid.

18. sajandil, kui metsa pindala vhenemine sundis mtlema sstlikuma metsakasutuse peale, hakati talupoegadele soovitama roigasaedade asemele pajudest elavtarasid vi hekke: maasse torgatud pajukepp vtab kergesti juured alla ning kasvab judsalt. Tookord see praktilistest kaalutlustest lhtuv ettepanek erilist klapinda ei leidnud, talupojad jid oma tmahukatele roigasaedadele truuks.

Tnapeval on pajuokstest pimitud elavtara ilusa aiakujunduselemendina taas pevakorrale tusnud. Pajust piirde valmistamiseks on ka teine vimalus: Maarahva kalender soovitab ligata paju kljest pikki vrseid ning neist tara punuda. Nd on Euroopa eeskujudele tuginedes hakatud meilgi valmistama tarasid pajuokstest punutud paneelidest. he paneeli valmistamiseks pimitakse pstpostide vahele tihedalt horisontaalselt toored pajuoksad. Kui palju seda suhteliselt aja- ja

tmahukamat tehnikat vanemal ajal Eestis on kasutatud, jb lahtiseks.


Pajuvitsad ja -oksad. Vetruvatest okstest sai kinnitusvitsu lg- ja roogkatustele, vaatidele ja muudele puuanumatele. Meie vanas puutehnikas on vlditud nurkseoseid ja eelistatud marvorme, kus vhegi vimalik. Esiaja lpust 19. sajandini olid ldiselt kasutusel painutatud laudnud. Nulaudu hoidsid koos nende mber painutatud vitsvrud.

Talupojad tarvitasid sitkeid ja pehmeid pajuvitsu tihti nride asemel veoriistade ja adra puhul. Rohkesti kulus pajuvitsu korvide punumiseks. Punutisteks sobivad Eestis kasvavatest pajudest viis liiki, teiste hulgas vitspaju, halapaju ja hrmpaju.

Parimaid korvivitsu saab psana kasvavalt vits- ehk korvipajult, kes kasvatab pikki harunemata oksi. Korvipajusid on mnel pool kasvatatud lausa istandustena. Ka tnapeval saab korvipaju istikuid soetada puukoolist.

Teistel eestimaistel pajuliikidel on harunevad oksad, mis punumiseks ei sobi. Asja saab siiski parandada psaid krpides: kui ligata pajupsa oksad maani maha, siis jrgmisel aastal kasvavad juurekaelast pikad sirged vrsed. Korvipajul on muude kodumaiste pajuliikide ees ka see eelis, et tema vrsed on htlase jmedusega. Teiste pajude vitstest punudes tuleb vrse jmedam ots hemaks vesta, muidu jb korv vga ebahtlane.

Korvipunumist peeti vanasti lihtsaks tks, millega lapsedki hakkama pidid saama. Tihti pitigi see selgeks karjaseplves. Korve ja muid majapidamises vajalikke punutisi valmistasid ka vanemad inimesed, kes raskemaid pllutid teha ei judnud. Vga laialt oli levinud pajuvitstest kartulikorv, mida tarvitati, nagu nimigi tleb, kartulipanekul ja -vtul ning teistel majapidamistdel, mistttu nad olid tihti sna lihtsad ja viimistlemata.

Punumiseks koguti pajuvitsu talvel, valiti ikka sirgemad ja ilusamad oksad. Krgel maal kasvanud paju vitsad on sitkemad kui vesise maa omad. Vanemal ajal koguti pajuoksi peamiselt (metsa)karjamaalt vi -heinamaalt. Neid oli niikuinii vaja aeg-ajalt pealetungivatest pajupsastest puhtaks raiuda: puhastustle jrgneval suvel oli punujail palju pikki uusi vsusid.

Lihtsamate majapidamiskorvide niteks kartulikorvide vitsu ei kooritud, esinduslikuma valge korvi tarvis kooriti vitsad toorelt ra. Jmedad vitsad aeti lhki, vajaduse korral mitmeks haruks, ning soovi korral vis need isegi peene liivapaberiga le kia. Valmisligatud vitsu hoiti suurtes kimpudes kuivas jahedas ruumis.

Pisikeste hundipaju ja hanepaju (viimast leidub paiguti vaid Lne-Eestis) oksi on kasutatud mnikord luuamaterjalina, sest usuti, et pajust luud viib prandalt kirbud.

Pajuvits on olnud ja on ndki thtis tvahend kaevukohti otsivatel kaevutarkadel ehk soonevtjatel. Neid kutsuti appi uuele kaevule kohta mrama: nad pidid hea seisma selle eest, et kaev ikka heale veesoonele kaevataks. Usuti, et paju kui veelembene puu aitab inimesel vett leida. Kaevukohta otsides hoiab kaevutark kaheharulist pajuoksa harusid pidi enda ees: veesoone kohale judes hakkab oks maad ligi kiskuma, nii ongi kaevukoht leitud.


Pajukoor on vintske ja parkainerikas, seetttu vga hinnatud tarbematerjal, mida nii meil kui ka mujal on kogutud peamiselt kevadel ja kevadsuvel: siis on puudel koor lahti. Puud raiuti maha vi tmmati koor ra kasvavalt puult. Selleks otsiti vheste okstega paju, mille kljest sai kergemini ribasid kiskuda.

Pajukoorest on valmistatud vilepille ja pasunaid. Parim aeg pajupilli teha olevat olnud kevadel esimeste ikeste aegu, sest arvati, et ike lb koore lahti. Philised pillitegijad olid karjapoisid, kuid vahel kasutasid pajukoorest pilli ka jahimehed, et hlitsusega linde (parte) ligi meelitada.

Et vilet saada, tmmati srmejmedusel pajuoksal kevadel koor maha ning suleti seejrel kumbki ots osaliselt lapiku pulgaga. Teisiti poleks pill hlt teinud. Pajupille oli mnguaukudega ja ilma. Mnikord puhuti ka kahte vilet korraga. Puukoorest vilepille tuli hoida niiskena, et need lhki ei kuivaks.

Kevaditi punuti pajukoorest viiske. Selleks kasutatav koor pidi olema tingimata vrske, sest kuivamisel muutus see rabedaks. Pajuviiskudega kidi argipevadel, eriti aga mrjal ajal ning niisketes kohtades, niteks sooheinamaadel. Hredad viisud lasksid kll rohkem vett lbi, samas aga kuivasid mrjad jalad ka kiiremini kui pasteldes. Viisupaar kulus ra he pevaga. Vanal ajal teol kies pandud ks paar viiske jalga ja kolm paari vetud veel kotiga tagavaraks kaasa.

Parkainerikka pajukoorega pargiti jalanude nahka, eriti veise toornahast tehtud pastlaid. Nii saadi nahk, mis ei kuivanud kivikvaks ega hakanud niiskust saades mdanema. Eestis on pajukoorepark olnud levinuim, kuid selle krval on kasutatud ka kuusekooreparki. See, millist koort kusagil kasutati, olenes ka kohalikust taimestikust. Sageli eelistati siiski pajukoort, sest see muutis naha pehmeks. Pajukoort on peamise parkainena kasutanud ka meie lhemad naabrid soomlased, liivlased, Phja-Venemaa rahvad ning saamid.

Prast korjamist koored kuivatati ja silitati neid seejrel kuivas kohas. Esialgu kuivatati koori varjulises kohas pikese eest kaitstult lakas vi kuuris. Hiljem toodi need tuppa ning mnikord hoiti koguni ahju peal, kus need pris kvaks muutusid. Kuivatamata koorte kasutamise kohta on teateid vaid Muhust ja Hiiumaalt, kus korjati koori siis, kui neid just vajati. Parkimiseks koored keedeti, parkainerikas vesi pandi seejrel madalasse puunusse jahtuma ja jahtunud vette asetati pastlad likku. Metallnusse, niteks patta ei tohtinud nahku panna, sest seal oleksid need mustaks tmbunud.

Parkimise kestus on olnud paiguti vga erinev. Pealegi tehti nii pool- kui ka tisparknahka. Poolpargi saamiseks pidid pastlad ligunema umbes peva, siis oli neil pargikord kljes, mis kaitses jalavarjude nahka mdanemise eest. Tispargiks vis aga kuluda kaua aega: tavaliselt kaks-kolm kuud, kuid paksemad nahad visid pargis olla isegi aasta. Sel juhul tuli keskmiselt kaks korda ndalas nahku tnnis mber laduda. Hiiumaal, osalt ka Saaremaal kisid lapsed parki pandud nahkade peal jalgupidi stkumas.

Kui parkimine kestis pikemat aega, keedeti ndala-paari tagant uus park vi lisati vedelikule aeg-ajalt uusi koori. Esialgne lahus tehti nrgem, et see nahku ei kahjustaks, igal jrgneval korral keedeti aga kangem lahus. Parkimiseks kuluv koorte hulk olenes naha suurusest ja paksusest, samuti sellest, kui kanget parki sooviti saada. Keskmiselt kulus he loomanaha peale 1040 kilo koori.] Poolpargitud nahast pastlaid peeti vastupidavamaks kui tispargitud nahast valmistatuid.

Ka parkimisest le jnud pajukoored polnud pris kasutud neid sai tarvitada sidumisnri asemel. Niteks otimaal sidusid talumehed 20. sajandi alguses parkimisest lejnud pajukooreribadega turul oma kauba kimpudeks: pajukoorega seoti kokku rabarberid, seller, noored porgandid jm.

Pajukoortega on vrvitud riiet ja lnga kollaseks ning pruuniks.

Vanasti oli pajukoor ldtuntud abinu ussihammustuse puhul, sest arvati, et kui siduda haava kohale pajukooretkk, siis ei lhe paistetus edasi. Remmelgakoore keeduvett joodi jooksva, kha ja palaviku korral. Pajukoor sisaldab salitsiini, mida tarvitatakse ka tnapeva meditsiinis (vt. lhemalt Eesti Looduse selle aasta aprillinumbrist, lk. 1215. Toim.).


Pajuurbi armastatakse kevaditi tuppa tuua tnapevalgi. Omal ajal viidi palmipuudephal urbi lauta ja pllule, et tagada eelseisval suvel karja- ja viljann. Selle peva varahommikul peksti urbadega magajaid, soovides neile head kasvu, lastenne, virkust, usinust jms. Ljaks oli tavaliselt mni vanem inimene, tihti pereisa ise. Paiguti ennustati ratamiseks kulunud lkide arvu jrgi edaspidist rkamise kiirust: esimese lgi peale rganu arvati hommikuti alati ise, ratuseta les tusvat, kahe lgiga rganu hekordse hu peale, kolme ja enamaga rganu alles pika ratamise peale.

Lepa- ja kaseurbade jrgi pti kikjal Eestis ennustada viljasaaki, pajuurbade jrgi tehti seda vrdlemisi harva. Vaid ksikutes kohtades (Saaremaal, Kursis, Paistus) on nad olnud linasaagi ennustajad. Vga harva on pajusid peetud phadeks puudeks.


Eesti rahva muuseumi etnograafiline arhiiv (EA)

EA 9, 1925, Ferdinand Leinbock, Hiiumaa: 533.

EA 221 Etnograafilisi materjale Rpina khk. Teavet rahvapillide kohta. Kogunud Uku Peerna: 4560.

EA 221 Materjale Iisakust. Andmeid muusikariistade kohta. Kogunud Mait Reimann: 232275.

Eesti rahva muuseumi peakataloog Helme, 3216/ab; Helme 3217/ab; Jrva-Madise 8242/ab; Tartu a 831: 160/ab.


1. Nmmeots, S. 1949. Nahattlemine ja -ttlejad eesti klas. Diplomit. Ksikiri eesti rahva muuseumis.

2. Plts, Uno 1999. Vitspunutised. Ksiraamat. Akadeemia Trkk, Tallinn.

3. Raal, Ain 2001. Fenoolid ja fenoolglkosiidid ning neid sisaldavad droogid. Farmakognoosia ppematerjal proviisorippe III kursusele ja avatud likooli lipilastele. Tartu likooli farmaatsia instituut. Farmakognoosia ja farmaatsia organisatsiooni ppetool. http://www.ut.ee/farmakognoosia/lihtfenool.pdf

4. Taubel, Valeria 1989. Vitspunutised. Valgus, Tallinn.

5. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.



KRISTEL RATTUS, LIISI JTS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012