Jaan Eilart
24. juuni 1933–18. mai 2006

Jaan Eilart oli ikka ühiste matkade algataja ja eessammuja. Need olid alati mõtestatud sammud avastuslikel teedel. Nende tähendus ja mõte selgus sageli tagantjärele. Usun, et sama on tundnud kõik Tartu üliõpilaste looduskaitseringi ja Eesti looduskaitse seltsi liikmed ning loodusesõprade kokkutulekute osalised.

Kas tal oli tagamõte ka isiklikult minu jaoks, kui koos oma Lea ja Tõnu-poisiga liitusin Kuramaa ekspeditsiooniga 1968. aastal. Et kuulda viimaste liivlaste kõnet ja laulu? Et saada arutlusainet me oma rahva saatuse üle? Kuidas ka polnud, sellest matkast sündis kooriteose “Liivlaste pärandus” idee, mis lõpuks arenes välja “Unustatud rahvaste” mõttepanoraamini – mõteteks meiegi rahva eksistentsi ähvardavatest ohtudest. Nii suunasid paar Jaani juhitud matkasammu mind rahvuskultuuri jaoks olulisele loomingulisele rajale.

Eks olnud tähendusrikas ehk seegi, et järgmisel varakevadel, kui istusin oma maakodus Kullamäel klaveri taga just liivi laulude tsükli juures, vuras õue bussitäis tudengeid – Eilarti järjekordne ekskursioon. Sain võimaluse anda Jaanile värskelt aru meie eelmise ühismatka loomingulistest tulemustest.

Kui palju inimesi, noori ja vanu, on sellistest ekskursioonidest ja matkadest vanu tarkusi teada saanud, aga ka uusi ideid leidnud, uusi võimalusi hoomanud! Kui palju vanu asju on Jaan Eilart meile meelde tuletanud ja kui palju uusi asju ise algatanud!

Jaani 50. sünnipäevaks 1983. aastal kirjutas Lea niisuguse salmi:

Üks mees võib palju ära teha –

küll käratult, küll käraga,

ta maadleb halli loidusega,

ja ärgitab, ja äratab.

Üks mees ei ole üldse vähe,

kui aatelisus läinud moest.

Ta mitmeid radu teab ja läheb.

Ja midagi see ikka loeb,

kui leiad rukkililletähest

või pääsukesest hingetoe.

Sellele hingetoe andjale oleme võlgu ühe põhjalikuma monograafia.