Teadusele olulisi objekte on muuseumides, paljudes erakollektsioonides ning teadus- ja arendusasutustel. Just viimasena mainitud kogusid käsitleb teaduskogudena 2004. aastal alanud viieaastane riiklik programm ,,Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud”, mille eesmärk on tagada haridus- ja teadusministeeriumi haldusala kollektsioonide hoid, laiendades ühtlasi nende kasutusvõimalusi (vt. www.teaduskogud.org).

Eesti loodusteaduslikes kogudes on üle kolme miljoni säiliku. Säilik võib olla näiteks herbaarleht, meteoriidikild, puursüdamike kast, seente eluskultuur, nõelastatud putukas, imetaja kaavik jne. Sellest tulenevalt erinevad ka kogude vajadused ruumi, säilitustingimuste, prepareerimistehnika ja töömahukuse järele.

Enamikus kogudes on vähemalt hädapärased tingimused hoiuks loodud, kuid mõne kogu puhul jätab olukord veel tublisti soovida. Peaaegu kõigi kogude ühine probleem on ruumipuudus, see käib nii hoidla- kui ka tööruumide kohta. Senini pole paljudel suurtel kogudel avalikke ekspositsioone.

Loodusteaduslike kogudega seotud inimeste vanuseline struktuur järgib üsna selgelt normaaljaotust, kus tuumikusse kuuluvaid keskealisi täiendavad nii algajad kui ka kogenud vanemad spetsialistid. Vanusest olulisem on aga tööjõu, eelkõige teaduskraadiga personali nappus. Märkimisväärsel osal töötajatest oleks vaja täiendada kutseoskusi.

Kogude elektroonilised andmebaasid on Eestis viimastel aastatel jõudsalt arenenud (nt. TTÜ geoloogia instituudi geokogude infosüsteem ja peatselt valmiv TÜ loodusmuuseumi andmebaas) ning mõned kogud on juba liitunud või liitumas rahvusvaheliste andmevõrgustikega (GBIF, BioCASE). Ees seisab virtuaalsete erialapõhiste rahvuskollektsioonide loomine, koondamaks eri asutuste botaanika-, geoloogia-, mikrobioloogia-, mükoloogia- ja zooloogiakogusid (sh. meditsiinikogud).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi loodusteaduslike kollektsioonide olukord on Eestis viimastel aastatel tunduvalt paranenud, eeskätt tänu riiklikule programmile, on ka küllaga arenguruumi, jõudmaks samale tasemele näiteks põhjamaadega. Lahendamist vajab järjepideva rahastamise küsimus, sest nii nagu riigi arhiivid ja muuseumid, ei saa ka teaduskogud eksisteerida ainult projektipõhise finantseerimise toel.