Looduse vastu on mul huvi olnud nii kaua, kui ennast mäletan. Fotoaparaadiga tegin samuti tutvust päris noorelt. Olin juba mitu korda vanemate kõrval pimedas köögis pilte ilmutanud, kui kord jäi üksi kodus olles näppu fotoaparaat Smena 2. Kange isu oli näha, mis pildid seal sees on – aparaat õnnestus avada ja filmigi sain kätte. Pettumus oli suur, kui seal ühtegi pilti peal polnud. Mõni aeg hiljem ilmutas ema filmi ja oli samuti üllatunud, et seal ühtegi pilti polnud; ta ei tea siiamaani, kuhu need pildid olid kadunud. Varsti said selgeks ka need nipid, kuidas pildid aparaadist kätte saab, ja esimesed pildid tegingi sama Smenaga.

Esimene päris oma aparaat oli Smena 8M. Sellega pildistasin päris mitu aastat ja ajasin isegi liblikaid taga, kuid tema võimalused jäid siiski napiks. Päris tükk aega panin taskuraha kõrvale ja lõpuks õnnestus osta Zenit-E. Nüüd sai juba objektiive vahetada ja vaherõngaid vahele panna. Fotomaailm oli jälle avardunud. Edasi tuli Zenit-TTL ja ka värvifotode tegemine. Neid sai tehtud juba koos abikaasaga. Millalgi nõukogude aja lõpus kadus aga fotokeemia müügilt, kõik vajalik muutus defitsiidiks ja nii soikus ka meie pilditegemine. Nõnda mitu aastat, kuni juhus tõi kasutada Olympuse digikaamera C900. Toona oli see oma 1,3 Mpix päris kõva sõna. Peale aparaadi sihipärase kasutamise hakkasin taas läbi objektiivi loodust vaatlema. Varsti ostsin Minolta Dimage-7, suurepärase makrofotograafia aparaadi.

Siiski tundus, et digiaparaatidel on veel arenguruumi ja kuna vahepeal kapist välja otsitud Zenit lõpetas minuga töölepingu, sai järgmiseks aparaadiks Canon EOS 5, mis on nüüd juba üle nelja aasta mind truult teeninud.

Fotograafiapisik on meil nakatanud terve pere, keegi ei saa hakkama ilma fotokaamerata. Nädalavahetustel püüame enamasti linnast välja saada. Sageli võtame ka pärast tööpäeva aparaadi kätte ja lähme kas või Pirita randa või mujale lähiümbrusse. Seekord olid päike ja pilved end nii sättinud, et võis loota ilusat loojangut. Suundusime Viimsi poole. Tegime mõned peatused Viimsi tee ääres, kuid pikemalt miski ei köitnud. Poolsaare lõpus silmasime aga kitsal rannaribal lausa millimallikate suppi: neid oli suuremaid ja väiksemaid. Meri oli neid hulgaliselt kaldale uhtunud.

See pilt on tehtud kaameraga Canon EOS 5, objektiiviks Canon EF 100 mm F2,8 USM Macro. Film oli Fuji Superia 200, sellelt skaneeritud CanoScan FS-4000US skanneriga.