Kiidjärve-Taevaskoja piirkond on üks Lõuna-Eesti tuntumaid metsaelamusi pakkuvaid puhkepiirkondi. Ilusad männimetsad, orud, mäed, seened, marjad. Mõnikord võiks aga sinna kanti sõita mööda vana Tartu–Võru postiteed ja teha peatuse Voorepalu mõhnastikus, kuhu RMK on rajanud teretulnud virgestuskompleksi, üksiti veidi üle 5 km pikkuse Penijärve raba matkaraja.

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) suhtes on Eesti loodusesõbrad erinevalt meelestatud. Olgu muude asjadega, kuidas on, ent keskmise, linnastunud eestlase metsa matkama meelitamisel on RMK küll suure töö ära teinud. RMK-l on üle Eesti 12 puhkeala, mida defineeritakse kui „puhkamiseks ja looduses liikumiseks sobiv määratletud riigimetsa-ala, mis on otstarbe järgi tsoneeritud ja kasutuseks kohandatud sihtotstarbeliste rajatistega” [2]. Inimkeeli võiks see tähendada riigimetsas paiknevat ala, kus leidub puhkamiseks, matkamiseks jm. aktiivseks tegevuseks sobivaid võimalusi.

RMK Kiidjärve-Kooraste puhkeala Lõuna-Eestis on mitmekesise maastiku, metsade, reljeefi ja kaitsealadega (nt. Ahja jõe ürgoru MKA, Valgesoo MKA, Akste LKA, Ihamaru MKA, Tilleorg jpt.) eriti rikkalikult õnnistatud. Valdav osa RMK rajatistest (infopunkt, lõkkeplatsid, piknikukohad, matkarajad jms.) Kiidjärve-Kooraste puhkealal paikneb Kiidjärve-Taevaskoja-Valgesoo ümbruses, teine rajatiste tuumik koondub Kooraste kanti, kolmas Voorepalu mõhnastikule, mida RMK kõnepruugis nimetatakse Voorepalu virgestusmetsaks.

Voorepalu mõhnastikul. Liiva ja Karilatsi vahel, kahel pool vana Võru maanteed ehk Tartu–Võru postiteed asuv Voorepalu mõhnastik paikneb Otepää kõrgustiku kirdeosas. Kogu Otepää kõrgustikule iseloomulik paks settelasund on tekkinud mitme mandrijäätumise jooksul, mida tõendavad viis erisugust moreenikihti, neist kõige hilisem on devoni punakaspruun moreen. Mõhnad koosnevad peamiselt paeveeriselisest kruusast [1]. Kui algusaegadel rajas RMK matkaradasid ja puhkerajatisi eelkõige kaitsereþiimiga metsadesse (kaitsealadele), siis nüüd on laienetud ka majandusmetsadesse, kuna nõudlus puhkemaastiku järele on suur. Ka Voorepalu mitmekesise reljeefiga metsad on majandusmetsad. Muu hulgas on Voorepalu piirkond kavandatava üleriigilise rohevõrgustiku üks tuumala.

Meie matkaseltskond valmistus seekord paari- kuni mõnetunniseks matkaks. Hoolikalt otsitud eelinfo põhjal näis Voorepalu kant seda võimalust pakkuvat. Tuleb küll kohe öelda, et ammu saabunud Interneti-ajastust hoolimata ei maksa veebist matkaradade kohta teavet otsida. Järele proovitud. Seepärast seame esiti sammud Kiidjärvele, puhkeala teabepunkti. Paberitevirnas tuulamise järel leitakse meile soovitud Penijärve matkaraja kohta mõningast teavet.

Alustuseks kaart, mis on häbiväärselt viletsa kvaliteediga hallikatooniline koopia Küka orienteerumiskaardist (2005), millele on hägusa kontuurina kantud matkaraja marsruut ning märgitud üheksa punkti. Neist mõne juures on ka nimi, ent osa on (ja etteruttavalt tuleb mainida, et jääbki selleks) lihtsalt mingid numbrid. Kaardi andmetel on raja pikkus 5 km.

Teiseks saame pisut eelajaloolise kujunduse ja sisuga A4-formaadis paberi, mis kannab nimetust „Penijärve raba matkarada”. Selle kohaselt on raja täispikkus 5,5 km, lühem rada 5,0 km. Peale selle sisaldab teabeleht üldjoontes seda, mis kohti rada läbib, ning hulga hoiatusi, soovitusi jms. Loeme, et rada on raske, kohati keskmine. Vaadeldavate objektidena on loetletud: „Palumäelt vaade põhja suunas, pruuni veega rabajärv, rabamaastik, künkad, orud, ajalooline Tartu–Võru postitee, ürgne kaitsemets, taasmetsastatud suur kruusakarjäär (end. Kruusamägi), Röövlimägi, vanad männid rabaservas, kaitsekraavide jäljed 1941. a. sõjapäevadest.” Kolmanda trükise [2] andmetel on Penijärve matkaraja pikkus 8 km. Selle teadmistepagasiga asumegi teele.

Palumäelt Penijärveni. Penijärve raba matkarada saab alguse Voorepalu piknikukohast, kus asub ka infotahvel virgestusmetsa skemaatilise kaardiga. Paar sammu üle postitee ja meid ootab uus teabetahvel, kus ripuvad needsamad meile jagatud teabelehed. Ja juba jõuamegi metsarajale, kus esmalt hakkab otse raja kõrval silma klaaspudelite ladestuskoht, mis ilmselt pole küll üleöö tekkinud. Rada kulgeb tõusujoones Palumäele. See on matkaraja ja kogu Voorepalu virgestusmetsa kõrgeim punkt (132 m ü.m.p.). Ehkki vaade pole rabav – muudkui mets ja mets, horisondil mõni põld ja otse all võsastuv raielank –, on torni ikka tore ronida ja sealt kena metsarikast Eestimaad kaeda.

Tornist laskudes ei leia me enam raja otsa – kuhu edasi minna? Rada on üldiselt märgistatud oranþide värvilaikude ja nooltega puutüvedel, ent tornialusele lagendikule pole mitte ühtki puutüve kasvama jäetud. Pärast segadushetke, mil uurime kaarti- ja maastikku, märkab keegi meist põdrakanepite ja vaarikate vahele peitunud tokki. Lähemalt vaadates on selle ülemine ots ehk tõepoolest oranþi karva ... Mis teha, pleegitav päike ja lokkav loodus on teinud oma töö. Õnneks leidsime meie puhmastikku kadunud teeotsa siiski üles ning matk Penijärve raba poole võis jätkuda. Raja ääres on hulk märke metsaraiest, aga eks riigimetsa majandamine, sh. raie, ole ju RMK põhitegevus. Õige pea muutub maastik järsult rabametsaks. Rabalõhnad panevad pea pööritama, rohked mustikad annavad matkajaile vampiiri-ilme. Raja kõrval näeme ka lubatud sõjaaegseid kaitsekraave ja kaevikuid.

Penijärveni on raja algusest 2 km. Järve ümbritseb õõtsik, kaldad on pehmed ja päris vee äärde ei pääse. Üksik veesilm metsa- ja rabamaastikus rõõmustab meelt ja hinge, samas aitab järv kaardil ja rajal orienteeruda: ahhaa, nüüd oleme siin (kaardil punktis 3) ja peame tegema järsu pöörde otse itta. Rada teeb pöörde suure mitmeharulise männi juures ning teekond jätkub mööda pulksirget rabateed, mida ääristavad sookailud, hanevitsad, mustikapuhmad ja veel toorevõitu jõhvikad; puistus valdab mänd. Kaardi järgi on keset sirget vaatamisväärsus nr. 4. Kuna aga kaardilt ei õnnestu objekti nimetust välja lugeda, rajal mingit märget pole ega hakka ka midagi erilist silma, siis jääbki see punkt meil tähele panemata. Ligi kilomeetrise sirge lõpuosas peaks olema punkt nr. 5: seasügala. Rajal taas märget selle kohta ei ole, ent tagantjärele oma pildikogu üle vaadates kujuneb meil versioon, et ilmselt on sellise vahva nime saanud üks teele langenud, rabapäraselt keerdus okstega männipuu. Kinnitage või lükake ümber!

Rebastemäelt Kelgumäele. Taas järsk parempööre ning rada suundub tagasi lõunasse. Kerge mäkketõus toob meid Rebastemäele, kus on RMK puhkekoht, just parajasti umbes poolel rajal. Teekonda jätkates kulgeb rada mõnda aega mööda maalilist metsateed, mida palistavad nooremapoolsed kuusepuud. Mets on tihe, loodus pole oma lõplikku valikut teinud, veel on kasvamas ka nõrgemad isendid. Enne järjekordset parempööret otsustame teha väikese haagi ja vaadata üle ka eemalt paistva Voorepalu suusaraja lõkkekoha. 2,5 km pikkuse suusaraja äärde on rajatud lõkkekoht, kus on piknikulaud ja varjualuses puuriit. Mõtlen, et huvitav, mismoodi siin peaks toimima. Teed ühe ringi, süütad lõkke; teed teise ringi, siis kohendad puid, kolmandaks ringiks saad ehk juba vorstid tulele, neljandal keerad vorstil külge ja lõpuks, higisena, topid kurgu vorsti täis ja suusatad tagasi oma auto juurde? Või saab sinna ka talvel autoga ligi? Tuleb tulla ja ise järele proovida.

Aga õige pea, üle mõne künka ja läbi mõne lohu jõuame punkti nr 7: Voorepalu Kelgumägi. Mööda sihti laskuvalt kelgurajalt saab talvel ilmselt päris hea hoo sisse. Samas stendil on ka suusaringi pikiprofiil, ehkki rada ise kulgeb mööda kelguraja alumisest otsast ega läbi antud punkti.

Peatselt ületame Tartu–Võru postitee (punkt nr 8: Röövlimägi). Miks Rebastemägi ja miks Röövlimägi? Kahjuks on kogu see põnev ja mõttelendu lubav toponüümika, nagu ka vaatamisväärsuste kirjeldus või mitmel juhul isegi nende asukoht, jäänud rajameistritel selgitamata. Ühe järjekordse sügava oru põhjas kasvab kõrvuti, suisa varbaid pidi koos kaks kõrget mändi. Kusagil siin peaks olema ka punkt nr. 9 – vääriselupaik, mida pole selle matkaraja eripärana taas maastikul märgitud. Kuna meie matkaseltskond on oma tööde-tegemiste kaudu vääriselupaiga mõiste ja olemusega kursis, on see meie jaoks siiski teatud väärtusega informatsioon. Kuid tavamatkaja kehitab siin ilmselt õlgu, kui ta üldse suudab selle mõiste hallikirjult kaardipildilt üles leida. Aga kus täpselt see vääriselupaik asub ja mistõttu on see vääriselupaigaks hinnatud, ei osanud meiegi aimata.

Lõpp-punkt: kruusakarjäär. Matkaraja lõunapoolne tipp kulgeb piki mägedevahelist improviseeritud metsaveoteed, kuni teeb järsu pöörde üles mäkke. See on raja kõige raskem koht. Kui muidu on küll kummaline, et matkarada nimetatakse raskeks, siis selle tõusu peal on see õigustatud. Nii et mina oma ilmselt harju keskmise matkavormiga ütleksin, et rada on pigem kerge, kohati keskmine ja ühel tõusul raske. Selle koha peal on tunda, et aju on kehale saatnud signaali: rada hakkab lõppema, nüüd võid väsida.

Matkaraja viimane ots kulgebki pigem lõpu ootuses, sest midagi väga paeluvat enam silma ei hakka. Omaette vaatamisväärsus on endine Voorepalu kruusakarjäär, võrdlemisi suur auk keset rahulikku metsamaastikku. Osa karjäärist on siiski veel kohalikuks kasutuseks avatud. Valdav osa karjäärinõost on metsastatud, seal sirutavad oma noori ninasid taeva poole sajad, kui mitte tuhanded männilapsed, sekka ka mõned kased. Mõned aastad tagasi oli karjäärinõlv hea kelgumägi, nüüdseks on taimestik juba kasvuhoo sisse saanud ja kelgurõõmud jäävad ära. Karjääri ääres ongi raja lõpppunkt, mis on ühtlasi matkaraja algus: toosama postitee-äärne Voorepalu piknikukoht.

Ehkki eespool toodud kriitika võis tunduda karm, olen ma tegelikult siiralt rõõmus ja tänulik, et RMK on matka- ja õpperadasid ning muid rajatisi ehitanud. Kuigi metsas on niisama ka tore käia, on pisiperega matkates siiski tõhusam millelegi tugineda. Usun, et RMK oma pakutavate võimalustega on tõepoolest eestlasi rohkem metsa „virgestuma” meelitanud. Ent hinge jääb närima kahtlus, et RMK jagab puhkealadele raha kvantiteedi, mitte kvaliteedi põhjal. Sest Kiidjärve-Kooraste puhkealal on küll aukartust äratav hulk puhkerajatisi (40, nende teabepunktis oleva seinakaardi põhjal veelgi rohkem), ent nii mõnigi asi on kuidagi poolikult välja kukkunud. Potentsiaali on, arenemis- ja tööruumi samuti küllaga. Seniks peab eesti matkaja usaldama oma iidsetest aegadest pärit metsameelt, saamaks puhkealalt oodatud elamusi. Kõigest hoolimata, või õigemini pigemini, soovitan: minge ikka metsa, näiteks Penijärve matkarajale!

1.

Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Tartu ülikooli kirjastus.
2.

RMK 2006. Kiidjärve-Kooraste puhkeala teabeleht.