Väga omapärase eluviisiga liblikas – nõmme-tähniksinitiib – on kadumas meil ja mujalgi, kus ta varem on elanud. Miks, pole päris selge.

Nõmme-tähniksinitiib (Maculinea arion), varasema nimetusega tähniksinitiib, on oma perekonna ainus esindaja Eestis [8]. Kui palju liike perekonnas kokku on, polegi täpselt teada: eri uurijate seisukohad siin ei ühti. Tunnustatud nimistu (The Global Lepidoptera Names Index) järgi on neid maailmas vähemalt 148 liiki, Euraasias 6. Liikide eristamise teeb keeruliseks veel asjaolu, et neil on palju alamliike ja vorme. Viimaseid on nõmme-tähniksinitiival kirjeldatud vähemalt 23. Eestis elav tähniksinitiib kuulub alamliiki M. arion arion. Teada on ka üks soo-tähniksinitiiva (M. alcon) leid Saaremaalt, kuid see jääb möödunud sajandi kolmekümnendatesse aastatesse [7, 8].

Mille järgi teda tunda. Nõmme-tähniksinitiib on väike liblikas, kuid sinitiibade seas suurim: tiibade siruulatus kuni 38 mm, mõnedel andmetel isegi kuni 52 mm. Looduses on teda kerge ära tunda: erinevalt teistest siniliblikatest paistavad nõmme-tähniksinitiiva pruunikassinistel, tumeda välisservaga tiibadel tumedad laigud ka tiiva ülaküljel. Tagatiiva alakülje servisel on vähemalt kaks rida musti täppe. Emasliblikate tiibadel on rohkem pruunikat tooni ning laigud suuremad kui isastel.

Eluviis. Tähnik-sinitiib on liivalembene ehk psammofiilne liik, kes elab liivikutel, liivaluidetel, nõmmemetsades ja mujal kuivades, madala taimkattega elupaikades, kus kasvab rööviku toidutaim nõmm-liivatee. Liblikas muneb munad peamiselt nõmm-liivatee, aga ka teiste liivatee liikide lehtedele. Toidutaimena on veel märgitud punet ja käbiheina.

Munast väljunud roosakates toonides – taime õite värvusega harmoneeruv – röövik toitub esialgu õisikus. Kolme vastsestaadiumi vältel jäävad tema mõõtmed ja kaal üsna tagasihoidlikeks: kui enamiku teiste liblikate röövik on kolmanda vastsestaadiumi lõpuks tublisti kasvanud, siis nõmme-tähniksinitiiva röövik on kõigest kolme-nelja millimeetri pikkune ja kaalub paar-kolm milligrammi. Miks ta rohkem juurde ei võta? Selles arengujärgus lõpetab röövik taimedest toitumise ning edasine areng saab toimuda ainult sipelgapesas.

Et sipelgaga kohtuda, laskub röövik võrgendiniidi abil maapinnale ja jääb ootama. Ainult ootamisest enamasti siiski ei piisa: röövik peab mööduvale sipelgale endast kuidagi märku andma. Selleks eritab ta kehapinnale magusaid nõresid ja teisi sipelgale olulisi aineid. Igatahes hakkab teatud sipelgaliik (peamiselt palurautsik Myrmica sabuleti) pidama liblikaröövikut oma pesast välja kukkunud vastseks ja „viib pessa tagasi“. Sealjuures on oluline, et liblikaröövik tõstab oma keha eesosa üles, teatud kõrgusele. Alles siis haarab sipelgas temast kinni.

Andmed liblikarööviku elu kohta sipelgapesas on mõneti ebaselged. Igal juhul hakkab ta seal toituma sipelgatest. Ühtedel andmetel sööb ta peamiselt töösipelgaid ning vähesel määral ka sipelgavastseid ja nukke. Teiste andmete järgi sööb ta sipelgamune ja vastseid. Tasuks sellise rööveluviisi eest ja sipelgate rahustamiseks eritab röövik magusat vedelikku.

Röövik talvitub sipelgapesas, kus ta kevadel ka nukkub. Enne nukkumist on ta jõudnud kasvada 11–12 mm pikkuseks ja ligi 100 mg raskuseks. Nüüd otsib röövik sipelgapesas sobiva ruumi ning riputab end selle lakke. Nukk ei ole veel kaitstud sipelgate eest, sest sellist moodustist pole sipelgad oma pesas enne kohanud. Et neid rahustada, tekitab liblikas nuku sees samasuguseid helisid, nagu seda teevad arenevad sipelgavastsed. Nukustaadium kestab umbes kuu.

Vastkoorunud liblikal on sipelgapesast lahkumisega kiire. Esiteks sellepärast, et sipelgad teda nahka ei paneks. Mõnedel andmetel küll seda ei juhtu, vastupidi, sipelgad eskordivad äsja koorunud liblika lähima taimeni ja valvavad seal seni, kuni liblikas kuivab ja ära lendab. Teiseks sellepärast, et ta peab jõudma pesast välja enne, kui vastkoorunud liblika pehme kitiinkest jäigastuma hakkab. Nukust välja roninud liblika tiivad on väikesed ja kortsus. Kiiresti on vaja otsida sobiv paik nende sirutamiseks. Kui kõik õnnestub, võib valmikut näha lendamas juuni keskpaigast juuli lõpuni.

Levik maailmas ja Eestis. Nõmme-tähniksinitiib on levinud enamikus Euroopa riikides (vt. levilakaarti) [1, 4, 6] ja Aasias kuni Kaug-Idani välja. Mägedes ulatuvad tema elupaigad kuni 2400 meetri kõrgusele. Idapoolsetelt aladelt ei ole selle liigi kohta piisavalt andmeid, kuid vähemalt Euroopas on tema levila igal pool kahanemas. Näiteks Taanis on ligi 50 leiukohast alles ainult kaks. Ühte neist on loodud ka kaitseala. Umbes samasugune olukord on teisteski riikides [6].

Eestis on see liik kaitsealuste liblikaliikide hulgas kõige ohustatum, sest leiukohtade arv on väga kiiresti vähenenud. Varem oli nõmme-tähniksinitiib levinud laiemalt üle Eesti, välja arvatud Kesk- ja Edela-Eesti, kust leiuandmeid pole: enne 1990. aastat oli seda liiki leitud neljakümne neljast UTM 10 x 10 km kaardiruudust [2]. Veel kuuekümnendatel aastatel oli liik tavaliste liblikaliikide nimistus [7], seitsmekümnendate keskel aga juba haruldaste hulgas [5]. Nüüd on jäänud mõned asurkonnad nii saartel kui ka mandril. Isendite arv nendes on aga väga väike. 2001. aastal avaldatud andmetel oli teada vaid kaks asurkonda [3]. Liblikaajakirjas „Lepinfo“ alates 2001. aastat avaldatud ja autori andmete põhjal on käesoleval ajal liiki leitud 11 UTM 10 x 10 km kaardiruudust(vt. kaarti), kusjuures kosunud on Aegviidu kandis asuv asurkond.

Ohud. See liblikas on väga tundlik elutingimuste vähimategi muutuste suhtes. Millised on aga kriitilised muutused, seda täpselt ei teata. Arvatakse, et peamised ohutegurid on elupaikade kinnikasvamine, metsastamine, ehitustegevus, mõningal määral ka tallamine. Kuid Taanis on leitud piirkondi, kus elutingimused on püsinud väliselt muutumatutena ja isegi sipelgad on alles, ainult sinitiiba pole. Huvi pakub hüpotees, mille järgi liblikavastsetele headel aastatel – kui neid on väga palju – söövad nad ära kõik sipelgamunad ja -vastsed, mistõttu peremeessipelgad surevad välja. Nii kaob ka liblikas ise.

Veel on ilmnenud üks arusaamatu seik: kui sipelgapesas on rohkem kui üks kuninganna, siis muutuvad sipelgad agressiivsemaks ja hakkavad liblikavastseid ründama. Arvatakse ka, et liigi kadumise põhjus võib olla (mikro)kliima loomulik muutumine.

Nõmme-tähniksinitiib on Berni konventsiooni II lisas, Eestis III kategoorias ning kantud punasesse raamatusse ohualti liigina. Viimaste andmete põhjal oleks Eestis vaja täpsemalt selgitada liigi bioloogiat ja elukohanõudlusi. Ühena esimestest liblikatest on sellele liigile kavas luua ka Eestis kaitsealad.

1. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe. Ed. 4. Collins, London.

2. Kesküla, Tõnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). – Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

3. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Tähniksinitiib Maculinea arion. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

4. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. – Oedippus 20.

5. Sulcs, Aleksander; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). – Deutsche Entomologische Zeitschrift, N. F. 21: 353–403.

6. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). – Nature and Environment Series 99. Council of Europe Publishing, Strasbourg.

7. Viidalepp, Jaan 1966. Фауна и распространeние дневных чешуекрылых Rhopalocera+Grypocera) Прибалтики.– TRÜ toimetised 180, Zooloogia-alaseid töid III: 3–39.

8. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.

9. Õunap, Erki; Sarv, Keijo (koostajad) 2002–2005. Huvitavamaid suurliblikate
(Macrolepidoptera) leide Eestist. – Lepinfo 13–16.