Aino Kalda on sündinud 19. augustil 1929 Tallinnas. Lõpetas 1953. aastal bioloogina Tartu ülikooli, kaitses samas kandidaaditöö 1962. aastal. Töötas 1959–1973 TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris, sh. 1965–1973 dotsendina ning 1973–1996 Eesti metsainstituudis. Uurinud laialehiste metsade taimekooslusi, sammaltaimi ning kaitsealade taimkatet. Tegelnud taimestiku kaitse ja geobotaanilise kaardistamisega. Avaldanud hulgaliselt teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi, sh. õpikuid: “Botaanika I” (1965, autoreid), “Botaanika II” (1970, autoreid ja koostaja), “Välibotaanika” (1970) jne. Sai 1982. aastal ENSV riikliku preemia.

Olin kunagi täiesti veendunud, et Aino ja Anu Kalda on eri isikud, näiteks õed. Mu meelest on isegi trükistel olnud mõlemat moodi.

Ristinimi on Aino, aga mulle on Anu nimele isegi paar dokumenti välja kirjutatud. Tööl tuntakse mind ikka Anuna, siin ma Aino nimele sageli kohe ei reageerigi. Asi sai alguse sellest, et keskkoolis lõpusõrmuseid tehes otsustati sõrmusele graveerida hüüdnimi, mitte pärisnimi. Minul ja paljudel teistel hüüdnime polnud, eesnimi on niigi lühike. Keegi pakkus, et kõige sarnasem on Anu ja nii see mulle jäi. Ülikoolis oli meil kursusel kaks Ainot ja mind hakati Anuks kutsuma. Sugulased teavad mind ikka Ainona, kusjuures isa oli üsna hämmastunud, et mis Anule ta peab Tartusse pakki saatma.

Kuidas 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses õppetöö ülikoolis välja nägi?

Meie tulime ülikooli 1948. aastal. Eks ta oli omamoodi üleminekuaeg. Õppejõud, niipalju kui neid jäänud oli, olid vanemad professorid vanast Eesti ajast. Botaanikasse oli Venemaalt tulnud vaid Jaan Saviauk, kes oli siin lühikest aega. Ta luges meile näiteks üht erikursust, arhegoniaate. Zooloogid olid paremas positsioonis, neil oli rohkem ennesõjaaegseid õppejõude: kolm professorit ja mitu assistenti.

Meil vedas, et põhikursusi saime kuulata tunnustatud õppejõudude esituses: botaanikat luges prof. Vaga, selgrootute zooloogiat prof. Riikoja, selgroogsete zooloogiat ja inimese anatoomiat professsor Aul, mikrobioloogiat professor Laja, loomafüsiloogiat professor Tehver, üldbioloogiat, darvinismi ja geneetikat professor Poska-Teiss. Zooloogidel oli veel erikursusi professor Piiperi juures.

Õppetöö oli klassikaline; see oli igaühe enda asi, kuidas hakkama saad. Võrreldes praegusega, kus tudengile tuleb palju asju puust ja punaselt ette teha. Siis midagi säärast polnud.

Mis õpikuid te kasutasite?

Enamasti saksakeelseid ja samuti vanu eestikeelseid, Lippmaa üldbotaanikaõpikut näiteks. Uued õpikud, mis tulid, olid venekeelsed. Meil küll keelatud õpikuid polnud, küllap oli need juba varem kuhugi erihoiule pandud.

Õppetöö nägi ilmselt ikka samasugune välja kui praegu?

Jah, loengud ja praktikumid. Esimene kursus oli ikka väga tihe. Nädalas oli üle neljakümne loengutunni. Loengukoormuse tegid suureks poliitilised ained. Algas peale partei ajalooga ning riburada tulid teised, mis olid küll mõnevõrra huvitavamad. Nende ainete suhtes oli sisemine tõrge ning samas ka hirm, et neil loengutel tuli kindlasti käia, sest oli siis hiljem vaibalkäimist tarvis.

Õppetöö toimus mitmes õppehoones. Kõige raskem oli loengute vaheajal jõuda linna ühest otsast, Narva maanteelt loomakliinikust, Vanemuise tänavale. Kiiremini sai, kui üle jõe vedav parv oli parasjagu õigel kaldapoolel, sealt edasi jooksujalu üle Toomemäe.

Loengutes käimine oli üldiselt kohustuslik ning rühma- või kursusevanemad täitsid pidevalt loenguskäimise päevikut. Mõne sai niisama ka kirja panna, aga kui kohalolijaid oli väga vähe, siis pandi ka puudujaid. Loengutes käidi hoolega, sest kust ikka õppida, ning õppejõud armastasid oma materjali põhjal küsida.

Õppejõud kandsid siis enamasti valgeid kitleid. Alguses nõuti ka tudengitelt kitleid, aga see nõue kadus üsna kiiresti. Võib-olla ka majanduslikel põhjustel, kuna riiet polnud saada. Kitlid jäid vaid arsti- ja keemiateaduskonda. Keemiapraktikumis oli see muidugi põhjendatud, et omi riideid mitte rikkuda. Keemiapraktikumid olid tol ajal “põrgus”, peahoone keldrites, ja füüsikat õpetati peahoone paremas tiivas.

Meeldiv osa õppetöös olid suvepraktikad. Need polnud eriti pikad, kuid andsid vahetu kokkupuute loodusega ja kujundasid tudengipõlve sõpruskonna. Esimene suvi möödus Tartu ümbruses: hüdrobioloogilisi teadmisi andis Raadi tiik, Lohkva pakkus huvitavaid taimi ja liblikaid. Teisel kursusel kuulasime linnulaulu Porkunis ja Neerutis, teistest selgroogsetest saime aimu Vellaveres ilmataadi Þelnini käe all. Rabamaastiku ja kõrrelistega tutvusime Endla rabas ja Toomal. Meelde on jäänud putukatega tutvumine Harald Habermanniga ja punakurgukese otsimine Tartu külje all koos professor Piiperiga. Muide, herbaariumi kogusime ainult viis lehte, et õppida monteerimist. Paberipuudus!

Kui palju biolooge 1948. aastal ülikooli võeti?

Kakskümmend viis, neist lõpetas seitseteist. Üks tuli küll kursusele ka juurde ja kaks lõpetasid hiljem.

See on küll parem lõpetajate suhe kui tänapäeval.

Siis oli sisseastumisel üsna suur konkurss, umbes kuus ühele kohale. Mina sain kuldmedali tõttu konkursiväliselt sisse. Kõige rohkem langeti välja esimesel ja teisel kursusel. Osa ei saanud hakkama keemiaga, mõnel olid perekondlikud või poliitilised põhjused, näiteks noormeestel Saksa sõjaväes teenimine või oli kuidagi teisiti võimude silmis plekk küljes.

Kas komsomoli sunniti ka astuma?

Meie teaduskonnas polnud kuigi suurt sundi. Viimasel kursusel lähenes kohtadelemääramine ja mõned ikka astusid. Ükskord tõi Aleksander Perk mulle komsomoli põhikirja ja ütles, et oleks ikka hea, kui astuksite. Võtsin küll vastu, aga ütlesin, et ma ei tunne mingit vajadust komsomoli astuda. Soovitati ikka läbi lugeda. Lugesin kodus läbi ja mõtlesin, et mida ma siis nüüd küll teen. Ei julge ju öelda, et see mu vaadetega ei sobi, lõpetamine ka just ees. Mitu päeva ei saanud magadagi.

Aga äkki tuli hea mõte. Kui Perki nägin, andsin talle põhikirja tagasi ja ütlesin: siin on üks punkt, mis nõuab oma elu ohverdamist ideede eest, aga mina seda ei suuda. Muud kõike võin teha, aga seda ma ei suuda ja kuna ma olen printsipiaalne inimene, siis ma ei saa seetõttu komsomoli astuda. Andsin raamatu tagasi, keerasin ringi ja läksin vuhh! uksest välja. (Naerab.) Pärast oli nii kerge tunne.

Tollal oli vist ka hulk nõukogulikku bioloogiaõpetust, mis ajaproovile pole vastu pidanud.

Paraku küll ja see oli kõik meie kahjuks. Noor inimene oleks tahtnud ikka tõelist teadust omandada. Õnneks, nagu juba mainitud, üldbioloogiat, darvinismi ja geneetikat õpetas meile professor Liidia Poska-Teiss, kes ei saanud ju kogu oma varasemat õpetust valeks tunnistada. Üldbioloogia oli sissejuhatav kursus, mida hiljem kahjuks enam ei loetud. Poska-Teiss pidas loenguid õhtuti Marksu-majas ning tema loengud olid värskele tudengile paraku üsna rasked.

Puhas lõssenkist oli Venemaa eestlasest taimefüsioloog Heinrich Kallas, aga tema loengutest polnud üldse kasu: rääkis ta lõssenkismist või millestki muust, seda tema jutust aru ei saanud. Natuke taimefüsioloogiat saime tänu praktikumidele, mida andsid äsja lõpetanud assistent Linda Kask ja Aleksander Perk, kuigi ka lõssenkist. Ta tuli meile assistendiks pärast aspirantuuri lõpetamist, korraldas taimefüsioloogia suvepraktika botaanikaaias. Tänu praktikate sissejuhatavatele vestlustele sain mingigi ülevaate taimefüsioloogiast.

Kuidas te geobotaanikuks saite?

Geobotaanikat õpetas meile omapärane inimene – Heinrich Aasamaa. Ta oli hea taimetundja ja rännumees, kuid lektorina süsteemitu. Loengu käigus tuli järjest uusi mõtteid, mis enamasti jäid uitama, kokku võtmata.

Kursusetöö teemat mul polnud. Vanemõpetaja Aasamaa küsis siis, et mis valdkonnas sooviksin seda teha. Ei osanud midagi pakkuda. Ta soovitas lugeda Botanitðeski þurnali viimaseid numbreid, et millest seal kirjutatakse, ja kui midagi meeldib, siis võiks selle põhjal omale teema valida.

Tegelesin siis sisukordadega väga tõsiselt ja leidsin, et huvitav võiks olla juurestike uurimine. Konkreetne asi. Aasamaa lõi näost särama: jah, seda me teeme! Meil on botaanikaaias hobune, läheme siia luha peale mitte väga märga kohta, kaevame välja suure tüki, toome hobusega botaanikaaeda ja siis hakkategi seal neid juuri uurima. Nojah, väga kena. Sinnapaika asi igatahes jäi: hobune suri ära, Aasamaa lahkus ülikoolist, kamakas jäi toomata ja mina lõpetasin ülikooli juuri uurimata.

Geobotaanikuks sain teist teed pidi: vanema kursuse tudengid Hans Trass ja Erast Parmasto soovitasid tutvuda vene teadlase Sukatðovi tööga taimekooslustest. Diplomitöö teemaks pakuti taimkatte kaardistamist. Sel ajal oli Lippmaa alustatud Eesti taimkatte kaardistamine lõppjärgus. Minu ülesanne oli uurida ja kaardistada taimkatet Läänemaal Kullamaa, Koluvere ja Risti ümbruses.

Kuigi teie ülikooli ajajärk tundub tänapäeval langevat üsna süngesse aega, siis vaevalt see tollastele noortele sellisena paistis?

Kõik me elame omas ajas, millesse oleme sündinud ja mida ei saa omatahtsi valida. Sõda oli läbi, see oli peamine. Taheti sõja jälgi kiiresti kõrvaldada, tudengid käisid koos teistega linnas varemeid koristamas.

Oli tahtmine õppida, saada kellekski, leida koht elus. Majanduslikult oli kõigil raske. Ometi tuli minu klassist Tallinnast Tartusse õppima üle poole klassiõdedest. Loomulikult ei läinud 1949. aasta küüditamine ega muud poliitilised surved meist mööda. Õpiti paljustki vaikima või kitsas ringis rääkima, ja mis salata – ka hirmu tundma. Aga aeg liikus edasi ja elu muutus järjest mitmekesisemaks. Nagu praegugi.

Meil oli väga ühtehoidev kursus, siiamaani saame tihti kokku. Oli kombeks pidada kursusega koos naistepäeva. Aga 1953. aastal olid samal ajal Stalini surma leinapäevad. Pidasime oma pidu loomakliinikus, üks meie kursusekaaslane elas seal esimese korruse korteris. Seal on madalad aknad, kust kõik välja paistis. Küllap läks meie lärm suureks, nii et mööduv miilitsamees tuli kohale. Hea jutuga Eeri Kukk oskas siis hästi ära põhjendada, et tegelikult istume leina puhul tõsiselt koos. (Naerab.)

Üliõpilased pidutsesid mitut moodi. Väga populaarsed olid teaduskondadevahelised isetegevusolümpiaadid, kus esitati mitmekesist kava: eteldi, lauldi, tehti nalja ja näitemängu, võimeldi jne. Ka meie, matemaatika-loodusteaduskonna naised otsustasime esineda naisvõimlemisrühmana. Ise tegime kava. Meil olid valged kostüümid ja ajakohasuse pärast punased lipukesed. Kava läks kenasti, kuid olime teinud suure poliitilise vea. Karm kriitik märkis, et võimlemise saatemuusika olevat olnud saksa sõjaaegne ðlaager. Tegelikult oli saateks klassikaline operetimuusika Viinist või Berliinist. Esmalt tegi see viha, aga siis ajas see lollus naerma. Iga kord aga ideoloogiline tsensuur nalja ei teinud.

Kas olite ka vahepeal aspirantuuris?

Ei, tegin oma kandidaaditööd õppetöö kõrvalt. Siiski võimaldati pärast dissertatsiooni ühe peatüki kirjutamist pisut armuaega, suunati nn. aastasse aspirantuuri ja õppetööst sai priiks.

Pärast ülikooli tööleasumist ütles professor Vaga, et nõnda-nõnda, nüüd tuleb üks teema välja mõelda, assistendid ei saa kraadita töötada. Pakkus mulle teemaks laialehiseid metsi, võiksin anda nendest ülevaate, jätkates Lippmaa alustatud metoodikaga. Tuli uurida kirjandust ja teha plaan. Tagantjärele mõeldes oleks ikka palju lihtsam olnud, kui juhendaja oleks rohkem huvi tundnud. Aga alati võis küsima minna ja seda ka oodati.

Kui kateedrisse tööle tulin, siis esimese asjana uuris Vaga, kas ma masinakirja oskan. Olin suvel tänu sõbrannale masinakirja natuke õppinud. Vaga lausus, et iga haritud inimene peab valdama masinakirja. Kas pole paralleel tänapäevase arvutioskusega? Igatahes palus ta Vaike Kaldemäel anda meile uutele esialgsed juhendid ja kui tal masinat parasjagu vaja polnud, siis võisime harjutada.

Vaga jõudis enne surma veel kandidaaditöö masinal kirjutatud mustandi läbi lugeda. Ta ei armastanud ise käsikirju lugeda: siis oli ju see käsitsi kirjutatud, võõras käekiri. Vaga tahtis, et talle selle ette loeksin ning nii koos istusimegi, lugesin teksti ette ja ta tegi vajaduse korral parandusi.

Kandidaaditööga käisid kaasas ka komisjoni eksamid: üldine poliitaine, üldbotaanika, ökoloogia ja võõrkeel. Võõrkeelena tegin saksa keele eksami, kuigi koolis olin õppinud inglise keelt. Olin kasutanud rohkem saksakeelset kirjandust.

Olete koostanud rohkesti õppevahendeid, botaanikaõpiku, teose välibotaanikast jm. Kas tollal väärtustati õppevahendi tegemist tööna?

Tegelikult mitte, tegime neid töö kõrvalt. Botaanikaõpiku koostamise mõtte algatas Vaga ja see jäi õhku. Kuuekümnendatel läks asi konkreetseks ja nii need köited ilmusid. Öeldi küll: väga hea, et teete, kuid ega koormust selle arvelt ei vähendatud.

Osa juhendeid tuli ka lihtsalt töö käigus. Paljud ideed pärinevad Viktor Masingult, näiteks välibotaanika juhend. Eks need tööjuhendid tegid ka enda töö lihtsamaks: alguses sai praktikumide jaoks paljundatud, see oli tollal üsna vaevaline, viiendat masinakirjalehe koopiat nägi veel vaevalt lugeda.

Kas põhilise osa tööajast võttis tollal õpetamine?

Jah, kõige suurem koormus oli siis ja on ilmselt ka praegu dotsendil: põhiliste ainete lugemine, samuti laboripraktikate juhendamine. Peale botaanika (taimesüstemaatika) õpetasin ka bioloogia õpetamise metoodikat ja botaanika erimetoodikat, juhendasin koos teiste metoodikutega koolipraktikat. Üsna tublisti muserdas ühiskondlik töö – teaduskonna prodekaani amet kahel korral.

Kuidas te metsainstituuti sattusite?

Teadustööga on see lugu, et pärast mingi etapi ammendamist tuleb edasi minna. Tegelesin metsadega ja tundsin, et üksinda ei tee ma selles vallas midagi. Samal ajal oli Eesti botaanikas lõppenud inventeeriv etapp: ilmunud Laasimeri “Eesti taimkate”, ülevaated soodest, metsadest, niitudest olid koostatud või parajasti käsil. Püüdsin taaselustada seni tagaplaanile jäänud sammalde uurimist. Õnneks leidusid ka mõned head tudengid, nagu siiani sammaldega tegelev Leiti Kannukene, hiljem Kai Vellak, ja nii kujunes edukalt tegutsev samblauurijate rühm.

Igatahes tundsin, et minus endas on miski ammendunud. Tänapäeval öeldakse, et tuleb vastu võtta uus “väljakutse”. See tuli minul täiesti ootamatult. Sattusin kord teatris kokku oma kursusekaaslase ja tema abikaasa August Ördiga. Ta küsis vaheajal, et kas tean kedagi botaanikutest, kes võiks tulla metsainstituuti tööle. Nemad komplekteerivad parasjagu looduskaitseosakonna kaadrit. Vastasin täiesti spontaanselt: tean küll, mina! Algul tundus see teistele küll naljanumbrina: minna ülikoolist ära metsainstituuti!

Kogu metsainstituudi moodustamine oli loomulik käik ja eeskätt praktiline vajadus. Looduskaitsekomisjon ja hiljem looduskaitsevalitsus tegutsesid edukalt, sest üldine ülevaade Eesti loodusest oli ju olemas. Kuid mida konkreetsemalt kaitsta, milliseid alasid ja liike, selleks oli vaja tugevat riiklikku toetust. Vaid heast tahtest enam ei piisanud, polnud võimalik lihtsalt niisama kolhoosi- või täitevkomitee esimehe juurde minna ja öelda, et võtke nüüd see ala kaitse alla. Vaja on mõjuvat, korralikku dokumentatsiooni. Instituut oli vahelüli: teadmiste kokkuvõtja, analüüsija ja sünteesija. Metsainstituudi looduskaitseosakond tegi olulist tööd looduskaitse arendamisel, eriti suuremate kaitstavate alade arenduskavade koostamisel. Sellele toetudes on hiljem edukalt edasi mindud.

Küllap oleks metsainstituudi sarnast looduskaitse uurimisasutust tänapäevalgi vaja?

Metsainstituudi ärakaotamise kohta on hiljem mõnedki kõrgemad tegelased öelnud, et see oli viga. Aga mis tehtud, see tehtud. Tänapäeval on teaduses esiplaanil igasugused lühiajalisemad, eksperimentaaluurimused ning suuremaid üldistusi või analüüse ei kohta sageli. Küllap oleks looduse kaitse korraldamiseks kasulik kompaktne uurimisasutus.

Niitude inventeerimisel oli meil üks põhiline puudus heade taimetundjate vähesus: ülikoolist või ka mujalt ei tule neid juurde.

Tudengid võivad ju oma kitsama kursuse või mingi taksoni tundmise raames olla väga tublid, aga pole sellist suunitlust, et peaks loodust üldisemalt tundma. Teine asi: tundmine hakkab peale üsna varakult. Varem olid inimesed märksa looduslähedasemad, hulga rohkem tudengeid pärines maalt. Koolides õpetati loodust tunduvalt rohkem. Seepärast kuluvad praegusel ajal veel vanad pensionärid ära. (Naerab.)

Käite ikka veel välitöödel?

Piinlik öelda, aga käin küll. Üks väga tubli järglane on mul juba olemas. Möödunud suvel käisin ülikoolis tudengitega praktikal. Need olid avatud ülikooli omad, kes tahtsid õppida ja neid oli mõnus õpetada.

Mis on praeguse aja ülikoolis teistmoodi?

Mina omal ajal tahtsin, et kui ma üht ainet hakkan õpetama, siis õpetan selle lõpuni. Ma oleksin võinud jätta praktilised tööd teiste abijõudude ülesandeks, aga ma tahtsin ise teha. Lõpuks eksamit vastu võttes kujuneb inimesest pilt: kellelt võin rohkem nõuda ja kellelt pole mõtet nõuda, keda oleks vaja veel õpetada jne. Nüüd on asjad ja olud teistsugused. Võib-olla ma eksin, aga süsteemsus on asendunud detailide rõhutamisega. Kas see on individualistliku elukorralduse tulemus, mis eeldab eraldatust?

Varem sai eksamit teha kolm korda; kes siis kolmandal korral komisjoni ees läbi kukkus, sai eksmati. Praegune lõputu eksamite uuestitegemine tundub mulle küll imelik. Muudkui venitatakse, aga see on ilmselt rahaliselt tõesti oluline.

Nüüdisaegne tudeng hakkab oma kitsama probleemiga minema kohe süvitsi, kuid tal ei teki laiemat, süsteemsemat ettekujutust loodusest. Äkki selle pärast pole meil ka uusi loodusetundjaid laiemas plaanis.

Kas peale botaanika on ka muid hobisid?

Ausalt öelda pole hobidele kunagi aega jäänud. Süstemaatilist kogujat pole minust saanud, kui mitte arvestada raamatuid. Suuremat tähelepanu olen pööranud teatrile (tõsi küll, mitte praegu), endiselt huvitun sümfoonilisest muusikast. Hakkasin suuremat huvi tundma oma sugupuu vastu, kuid see töö nõuab pühendumist, mida takistab aga asjaolu, et kuidagi ei saa tõelist penisonipõlve pidama hakata: ikka ilmub mõni ahvatlev pakkumine, millele veel ei suuda “ei” öelda.