Teesõpradel pole põhjust kurta valiku vähesuse üle. Kõikvõimalikud rohkem ja vähem haruldased teed maailma eri nurkadest on meilgi kättesaadavad. Eksootiliste teede edetabelite tippu rühib jõudsalt ka kauge külaline Lõuna-Aafrikast – rooibos!

Tavalise teepõõsaga pole rooibosi teel mingit botaanilist sugulust. See taim, ladinakeelse nimetusega Aspalathus linearis, kuulub hoopis liblikõieliste sugukonda ja kasvab looduslikult üsna piiratud alal Kapimaal (Lõuna-Aafrika Vabariik). Perekonnast Aspalathus tuntakse nüüdisajal ligi 200 liiki, kuid kõige kuulsam on neist loomulikult rooibos.

Taime teadusliku botaanilise esmakirjelduse koostas rootsi botaanik Carl Peter Thunberg 1772. aastal. Bioloogiliselt vastupidava taimena eelistab rooibos liivaseid ja kuivi mäenõlvasid. Vett suudab edukalt hankida sügavale tungiv juurestik, mis, nagu kõigil liblikõielistel, on kaetud juuremügaratega. Viimastel elavad taimega vastastikku kasulikus kooselus mügarbakterid, kes aitavad siduda gaasilist lämmastikku. Siit ka selgitus, miks rooibos suudab edukalt kasvada ka võrdlemisi toitainevaesel pinnasel.

Kasvuvormilt on tegu põõsaga, kes looduses võib sirguda kuni kahe meetri kõrguseks. Seejuures oksad harunevad üsna maapinna lähedal. Pikad ja peenikesed oksad kasvavad veidi ülespoole ja kaarduvad siis taas peaaegu maapinnani: nii paistavad rooibosi põõsad eemalt vaadates kerajatena. Ererohelised lehed meenutavad pigem okkaid: pikkus keskmiselt 4–5 cm, harva kuni 10 cm, laius vaid paar millimeetrit. Kuivas kliimas ja veenappuses on selline lehtede vorm päris ootuspärane.

Kord aastas ilmuvad taimedele üsna väiksed kollased õied. Vili on nagu kõikidel liblikõielistel kaun, kuid selles valmib vaid üks pisike seeme. Seemned varisevad kohe pärast viljade küpsemist ja neid levitavad looduses sipelgad. Seemnete eripära on väga tugev kest, mistõttu idanevus jääb loodusoludes üsna kehvaks. Et seemnete idanevust suurendada, vigastakse enne külvi tahtlikult seemnekesti.

Mitmenimeline keelekaste. Teematerjaliks kogutakse taime lehti koos okstega.

Peale rooibosi nime teatakse-tuntakse seda teed ka lihtsalt punase teena. Põhjus on selles, et teematerjali kääritamisel kaob taimelehtede algne roheline värvus: tassis valmib kaunilt punase tooniga jook.

Ka nimetus rooibos tuleneb tõlkes sõnapaarist ´punane põõsas´ (rot bush). See aga ei anna alust pidada kõiki Aafrikast pärit punase värvusega teejooke rooibosiks. Sajandeid tagasi nimetasid hollandi kolonisaatorid selle joogi hoopiski buðmani teeks lähtuvalt kohalikest võsainimestest, kes seda ohtralt pruukisid. Muide, kohalike hõimude järgi tuntakse kõnealust jooki ka hotentoti ja khoi teena. Seevastu Jaapanis, kus rooibosi austajaid on eriti palju, teatakse seda jooki hoopiski pikaealisuse teena. Viimane nimetus tuleneb tee rohkest antioksüdantide sisaldusest, mis aitab pidurdada vananemist. Mõnes riigis kaubastatakse aga kõnealust toodet hoopiski massai teena. Rooibosi tee turuletoojaks peetakse vene päritolu teekaupmeest Benjamin Ginsbergi, kes 1904. aastal hakkas seda laiemalt kaubastama esmalt Lõuna-Aafrika Vabariigis, hiljem ka teistes riikides. Tee algne kaubanimetus oli poeetiliselt kõlav mägede tee. Paarkümmend aastat pärast rooibosi tee ekspordi algust taasavastati ka selle joogi raviomadused, mida Kapimaa põliselanikud on tundnud juba sajandeid.

Teematerjali valmistamine muiste ja nüüd. Aastasadu tagasi korjasid pärismaalased loodusest põõsaste lehti ja oksi, purustasid need puust nuiadega ning jätsid lehe- ja oksapudi hunnikud mõneks ajaks varjulisse kohta käärima. Hiljem kuivatati teematerjal ergava päikese käes. Kohalikud pruukisid seda teed janukustutina ja mitmekülgse loodusliku ravivahendina nii sees- kui ka välispidi.

Sajanditega on teematerjali kogumine ja töötlemine jäänud üldjoontes samaks. Muutunud on vaid mahud ja lisandunud masinad. Tõsi, väikestes hulkades kogutakse ka tänapäeval käsitsi, kusjuures oksi lõigatakse riistaga, mis meenutab meie sirpi. Põhiosa teematerjalist kogutakse nüüdisajal siiski mehhaniseeritult istandustes kasvavatelt põõsastelt.

Rooibosi hakati ulatuslikumalt kasvatama 1930. aastatel, sest taime looduslikud leiukohad ei suutnud üha suurenevat nõudlust enam rahuldada. Sealsel suveperioodil lõigatakse masinate abil põõsastelt maad ligi rippuvad oksad koos lehtedega ja töödeldakse. Tehnoloogiliselt saab valmistada kahte tüüpi rooibosi teed – kääritamata ja kääritatud. Esimesel juhul töödeldakse koristatud saak kohe ja kiiresti mõõduka kuumusega, mis peatab lehtedes ensüümide tegevuse: lehtede algne roheline värvus säilib. Nii saadakse roheline rooibositee, mis pole aga maailmaturul eriti nõutav. Samas on just selles tees eriti rohkesti antioksüdante.

Valdav osa saagist kääritatakse: lehed ja peened oksad hekseldatakse masinate abil lühikesteks juppideks ja jäetakse siis madalates kuhjatistes kuni ööpäevaks seisma. Biokeemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside koosmõjul omandab teematerjal lõpuks punakasoranþi värvuse ning erilise maitse ja aroomi. Just sellise kääritusastmega tee on tarbijatele kõige meelepärasem ning rohkem hinnatud. Kui kääritamine kestab mitu ööpäeva, siis muutub rooibosi värvus mustaks. Seegi teevorm pole tarbijate seas eriti menukas ning seda toodetakse kõige vähem.

Pärast käärimist teematerjal kuivatatakse, steriliseeritakse kuuma auruga, millele järgneb veel lõppkuivatus. Siis tee sõelutakse, sorditakse ja pakendatakse.

Milles peitub rooibosi saladus? Vastus on tee biokeemilises koostises. Esiteks on rooibos täiesti kofeiinivaba. Ergutavat toimet tal seetõttu pole, kuid sobib hästi just rahustava joogina. Menukas on see jook nendegi inimeste hulgas, kes mitmesugustel põhjustel kofeiini tarbida ei saa. Rooibosi soovitataksegi näiteks unehäirete, stressi ja närvisüsteemi ülierutuvuse korral. Teiseks, rooibosis leidub kümneid antioksüdante, kusjuures ka nende koguhulk on suur.

Antioksüdandid on ühendid, mis muudavad kahjutuks organismis leiduvaid liigseid vabu radikaale. Vabade radikaalide kontrollimatu rohkus organismis võib olla paljude tõsiste haiguste kujunemise eeldus. Seepärast vajavad antioksüdantide lisa paljud inimesed, miks mitte saada neid meeldivast joogist. Kolmandaks, selles tees on üsna vähe parkaineid – eeskätt tanniine. Parkainete vähesus võimaldab teemaitsel paremini mõjule pääseda ning ei takista tee järjepideval nautimisel paljude mikromineraalide imendumist seedekulglast. Et parkaineid on vähe, siis ei muutu see jook mõrkjaks ka juhul, kui teelehed jäävad pikaks ajaks vette hauduma. Neljandaks, tasub teada, et rooibosi teest saab inimene arvestatavas koguses rauda, vaske, tsinki, mangaani, fluori. Peale mikroelementide leidub selles joogis veel rohkesti kaaliumi- ja magneesiumiühendeid.

Mis veel oluline: rooibosi teel on maitsmismeelele kergelt magus maitsevarjund, nii et seda on võimalik juua ka ilma suhkruta, mis omakorda vähendab suuõõnes suhkrust moodustuvate orgaaniliste hapete (happerünnaku) mõju hammastele. Oluline on seegi, et rooibosi teed võib juua nii kuumalt kui ka külmalt või isegi jääteena. See tee sobib ka mitmesuguste segujookide koostisesse ning ekstrakti kasutatakse karastusjookides. Soovi korral võib punast teed maitsestada kas sidruni, teiste tsitrusviljadega, vürtsitaimede, kuivatatud puuviljadega, piima, suhkru või meega. Rooibosi kuivatatud lehti kasutatakse isegi toidu maitsestamiseks.

Mitte ainult joogiks! Kapimaa põliselanikud on aastasadu kasutanud rooibosi ravimtaimena nii sees- kui ka välispidi. Seespidi aitab rooibos näiteks seedekulgla spastiliste valude vastu, mis on sageli tingitud seedekulgla gaasidest. Välispidi kasutatakse rooibosi ekstrakti allergiast tingitud nahaekseemide, bakteritest põhjustatud mädaste põletikukollete ning naha päikesepõletuste korral. Et rooibosis on rikkalikult antioksüdante, siis valmistatakse taimest erilist ekstrakti, mida lisatakse paljudele kosmeetikatoodetele, näiteks kreemidele, nahaniisutajatele, ðampoonidele, juustepalsamitele, seepidele, vannivahtudele jne. Rooibosi ekstrakt aitab tõhustada naha ja naha tekiste antioksüdantset kaitsesüsteemi, sest välise kattena allub just nahk kõige kergemini kõikvõimalikele kahjulikele mõjutustele.

Taime teadusliku botaanilise esmakirjelduse koostas rootsi botaanik Carl Peter Thunberg 1772. aastal. Bioloogiliselt vastupidava taimena eelistab rooibos liivaseid ja kuivi mäenõlvasid. Vett suudab edukalt hankida sügavale tungiv juurestik, mis, nagu kõigil liblikõielistel, on kaetud juuremügaratega. Viimastel elavad taimega vastastikku kasulikus kooselus mügarbakterid, kes aitavad siduda gaasilist lämmastikku. Siit ka selgitus, miks rooibos suudab edukalt kasvada ka võrdlemisi toitainevaesel pinnasel.

Kasvuvormilt on tegu põõsaga, kes looduses võib sirguda kuni kahe meetri kõrguseks. Seejuures oksad harunevad üsna maapinna lähedal. Pikad ja peenikesed oksad kasvavad veidi ülespoole ja kaarduvad siis taas peaaegu maapinnani: nii paistavad rooibosi põõsad eemalt vaadates kerajatena. Ererohelised lehed meenutavad pigem okkaid: pikkus keskmiselt 4–5 cm, harva kuni 10 cm, laius vaid paar millimeetrit. Kuivas kliimas ja veenappuses on selline lehtede vorm päris ootuspärane.

Kord aastas ilmuvad taimedele üsna väiksed kollased õied. Vili on nagu kõikidel liblikõielistel kaun, kuid selles valmib vaid üks pisike seeme. Seemned varisevad kohe pärast viljade küpsemist ja neid levitavad looduses sipelgad. Seemnete eripära on väga tugev kest, mistõttu idanevus jääb loodusoludes üsna kehvaks. Et seemnete idanevust suurendada, vigastakse enne külvi tahtlikult seemnekesti.

Mitmenimeline keelekaste. Teematerjaliks kogutakse taime lehti koos okstega.

Peale rooibosi nime teatakse-tuntakse seda teed ka lihtsalt punase teena. Põhjus on selles, et teematerjali kääritamisel kaob taimelehtede algne roheline värvus: tassis valmib kaunilt punase tooniga jook.

Ka nimetus rooibos tuleneb tõlkes sõnapaarist ´punane põõsas´ (rot bush). See aga ei anna alust pidada kõiki Aafrikast pärit punase värvusega teejooke rooibosiks. Sajandeid tagasi nimetasid hollandi kolonisaatorid selle joogi hoopiski buðmani teeks lähtuvalt kohalikest võsainimestest, kes seda ohtralt pruukisid. Muide, kohalike hõimude järgi tuntakse kõnealust jooki ka hotentoti ja khoi teena. Seevastu Jaapanis, kus rooibosi austajaid on eriti palju, teatakse seda jooki hoopiski pikaealisuse teena. Viimane nimetus tuleneb tee rohkest antioksüdantide sisaldusest, mis aitab pidurdada vananemist. Mõnes riigis kaubastatakse aga kõnealust toodet hoopiski massai teena. Rooibosi tee turuletoojaks peetakse vene päritolu teekaupmeest Benjamin Ginsbergi, kes 1904. aastal hakkas seda laiemalt kaubastama esmalt Lõuna-Aafrika Vabariigis, hiljem ka teistes riikides. Tee algne kaubanimetus oli poeetiliselt kõlav mägede tee. Paarkümmend aastat pärast rooibosi tee ekspordi algust taasavastati ka selle joogi raviomadused, mida Kapimaa põliselanikud on tundnud juba sajandeid.

Teematerjali valmistamine muiste ja nüüd. Aastasadu tagasi korjasid pärismaalased loodusest põõsaste lehti ja oksi, purustasid need puust nuiadega ning jätsid lehe- ja oksapudi hunnikud mõneks ajaks varjulisse kohta käärima. Hiljem kuivatati teematerjal ergava päikese käes. Kohalikud pruukisid seda teed janukustutina ja mitmekülgse loodusliku ravivahendina nii sees- kui ka välispidi.

Sajanditega on teematerjali kogumine ja töötlemine jäänud üldjoontes samaks. Muutunud on vaid mahud ja lisandunud masinad. Tõsi, väikestes hulkades kogutakse ka tänapäeval käsitsi, kusjuures oksi lõigatakse riistaga, mis meenutab meie sirpi. Põhiosa teematerjalist kogutakse nüüdisajal siiski mehhaniseeritult istandustes kasvavatelt põõsastelt.

Rooibosi hakati ulatuslikumalt kasvatama 1930. aastatel, sest taime looduslikud leiukohad ei suutnud üha suurenevat nõudlust enam rahuldada. Sealsel suveperioodil lõigatakse masinate abil põõsastelt maad ligi rippuvad oksad koos lehtedega ja töödeldakse. Tehnoloogiliselt saab valmistada kahte tüüpi rooibosi teed – kääritamata ja kääritatud. Esimesel juhul töödeldakse koristatud saak kohe ja kiiresti mõõduka kuumusega, mis peatab lehtedes ensüümide tegevuse: lehtede algne roheline värvus säilib. Nii saadakse roheline rooibositee, mis pole aga maailmaturul eriti nõutav. Samas on just selles tees eriti rohkesti antioksüdante.

Valdav osa saagist kääritatakse: lehed ja peened oksad hekseldatakse masinate abil lühikesteks juppideks ja jäetakse siis madalates kuhjatistes kuni ööpäevaks seisma. Biokeemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside koosmõjul omandab teematerjal lõpuks punakasoranþi värvuse ning erilise maitse ja aroomi. Just sellise kääritusastmega tee on tarbijatele kõige meelepärasem ning rohkem hinnatud. Kui kääritamine kestab mitu ööpäeva, siis muutub rooibosi värvus mustaks. Seegi teevorm pole tarbijate seas eriti menukas ning seda toodetakse kõige vähem.

Pärast käärimist teematerjal kuivatatakse, steriliseeritakse kuuma auruga, millele järgneb veel lõppkuivatus. Siis tee sõelutakse, sorditakse ja pakendatakse.

Milles peitub rooibosi saladus? Vastus on tee biokeemilises koostises. Esiteks on rooibos täiesti kofeiinivaba. Ergutavat toimet tal seetõttu pole, kuid sobib hästi just rahustava joogina. Menukas on see jook nendegi inimeste hulgas, kes mitmesugustel põhjustel kofeiini tarbida ei saa. Rooibosi soovitataksegi näiteks unehäirete, stressi ja närvisüsteemi ülierutuvuse korral. Teiseks, rooibosis leidub kümneid antioksüdante, kusjuures ka nende koguhulk on suur.

Antioksüdandid on ühendid, mis muudavad kahjutuks organismis leiduvaid liigseid vabu radikaale. Vabade radikaalide kontrollimatu rohkus organismis võib olla paljude tõsiste haiguste kujunemise eeldus. Seepärast vajavad antioksüdantide lisa paljud inimesed, miks mitte saada neid meeldivast joogist. Kolmandaks, selles tees on üsna vähe parkaineid – eeskätt tanniine. Parkainete vähesus võimaldab teemaitsel paremini mõjule pääseda ning ei takista tee järjepideval nautimisel paljude mikromineraalide imendumist seedekulglast. Et parkaineid on vähe, siis ei muutu see jook mõrkjaks ka juhul, kui teelehed jäävad pikaks ajaks vette hauduma. Neljandaks, tasub teada, et rooibosi teest saab inimene arvestatavas koguses rauda, vaske, tsinki, mangaani, fluori. Peale mikroelementide leidub selles joogis veel rohkesti kaaliumi- ja magneesiumiühendeid.

Mis veel oluline: rooibosi teel on maitsmismeelele kergelt magus maitsevarjund, nii et seda on võimalik juua ka ilma suhkruta, mis omakorda vähendab suuõõnes suhkrust moodustuvate orgaaniliste hapete (happerünnaku) mõju hammastele. Oluline on seegi, et rooibosi teed võib juua nii kuumalt kui ka külmalt või isegi jääteena. See tee sobib ka mitmesuguste segujookide koostisesse ning ekstrakti kasutatakse karastusjookides. Soovi korral võib punast teed maitsestada kas sidruni, teiste tsitrusviljadega, vürtsitaimede, kuivatatud puuviljadega, piima, suhkru või meega. Rooibosi kuivatatud lehti kasutatakse isegi toidu maitsestamiseks.

Mitte ainult joogiks! Kapimaa põliselanikud on aastasadu kasutanud rooibosi ravimtaimena nii sees- kui ka välispidi. Seespidi aitab rooibos näiteks seedekulgla spastiliste valude vastu, mis on sageli tingitud seedekulgla gaasidest. Välispidi kasutatakse rooibosi ekstrakti allergiast tingitud nahaekseemide, bakteritest põhjustatud mädaste põletikukollete ning naha päikesepõletuste korral. Et rooibosis on rikkalikult antioksüdante, siis valmistatakse taimest erilist ekstrakti, mida lisatakse paljudele kosmeetikatoodetele, näiteks kreemidele, nahaniisutajatele, ðampoonidele, juustepalsamitele, seepidele, vannivahtudele jne. Rooibosi ekstrakt aitab tõhustada naha ja naha tekiste antioksüdantset kaitsesüsteemi, sest välise kattena allub just nahk kõige kergemini kõikvõimalikele kahjulikele mõjutustele.