2006/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/12
Kakssada aastat samas kohas (kõne Tartu ülikooli botaanikaaias 30. juunil 2006)

Kui president Lennart Meri Tartusse juhtus, tuli ta vähemalt hetkeks ka ülikooli botaanikaaeda. Seda juhtus tema presidentuuri ajal mitu korda. Kõigepealt läksime aia Ida-Aasia osakonda saleda nulu juurde, kelle olime toonud mõnekümnesentimeetrise taimekesena 1960. aastal kaasa noorteadlaste esimeselt Kamtðatka-ekspeditsioonilt tema ainukesest reliktsest, vaid 15 ha suurusest leiukohast. Oma kodus, Þupanovo taigas oleks ta juba kõrge puu, aga siin kiratseb, on vaevalt meetrine. Botaanikud ei oska arvata, mis tal puudu on. Aga ta on elus, mälestus kümne noore mehe reisist tulemägede maale.

Kord hakkas president mind selle puukese juures noomima. Ta väitis, et mõistan botaanikaaedade teket ja ajalugu liiga kitsalt: enne ülikoolide botaanikaaedu olid ju olemas kloostriaiad (meil ilmselt Pirital, Padisel jm.). Neiski kasvatati taimi kindla sihiga, eriti raviotstarbel. Vastasin, et kloostriaedadele on tõesti meie botaanikas vähe tähelepanu pööratud. Aga botaanikaaia all mõistetakse siiski akadeemilist institutsiooni, kus teaduslikel eesmärkidel uuritakse taimeriiki ja kollektsioneeritakse elustaimi selleks spetsiaalselt eraldatud maa-alal. Botaanikaaedades uuritakse taimede bioloogiat, süstemaatikat, biokeemiat, füsioloogiat jm. ning kasutatakse nende teatud omadusi (dekoratiivsust, ravivat võimet jm.) inimese heaks.

Kui otsida botaanikaaedade algust, siis võiks lähtuda botaanika isast (pater botanici) Theophrastosest 2300 aastat tagasi, kes rajas Ateenas elustaimede kogu ja alustas taimeriigi teaduslikku uurimist. Kloostriaedades kasvatati küll ravimtaimi, kuid mitte nende teadusliku uurimise eesmärgil. Aga nagu ülikoolidegi puhul, algas kõik Itaaliast: seal rajati 11. sajandil esimesed ülikoolid Parmas ja Bolognas, seal asutati Salernos 1333. aastal esimene tõeline teaduslik botaanilis-meditsiiniline aed, mille sihiks seati kasulike taimede kollektsiooni koostamine ja selle uurimine (ladina keeles kõlab see nii: pro faciendo hortum pro herbis necessariis artis suae).

Kui Riias sündinud baltisakslane Gotfried Albrecht Germann (1773–1809) kutsuti 1802. aastal Tartu ülikooli esimeseks loodusteaduste ja botaanika professoriks, sai ta ülesande teha ettevalmistusi ülikooli botaanikaaia rajamiseks (muide, sama ülesande kallal töötas ka Academia Gustaviana professor Lars Micrander poolteist sajandit varem, aga kahjuks tulemusteta). Kehva tervisega, aga haruldaselt organiseerimisvõimeline ja töökas Germann asus 1803. aastal energiliselt tööle ja aasta hiljem kasvas aias juba üle tuhande taimeliigi. Aia asupaika praeguse Vanemuise pargi kohal pidas Germann kahjatsusega väga ebasobivaks, igavaks, tasapinnaliseks.

Kui proua Anna von Rosenkampff kinkis 1806. aastal ülikoolile maatüki Emajõe ääres, sai kohe selgeks, et tuleb kolida uude kohta – kunagise linnamüüri bastioni vallile ja selle ümbrusse. Siin on ta nüüd asunud – juba kakssada aastat. Vivat professor Gottfridus Germannus, fundator Horti Botanici Universitatis Tartuensis (Dorpatensis).

Kahesaja aasta jooksul on sellel tillukesel maalapil (umbes 3,5 ha!) kasvatatud tuhandeid taimeliike ja -sorte, uuritud neid, kogutud nende seemneid ja levitatud neid üle terve maailma. Seda on tehtud teadmises, et taimeriik on ammendamatute rikkuste allikas ja kogu elu püsimise põhifaktor. Seetõttu oli ka loomulik, et Tartu ülikooli botaanikaaiast said tuule tiibadesse mitmed ülemaailmse nimega teadlased: Carl Christian Friedrich Ledebour, Alexander Georg von Bunge, Rudolph Trautvetter, Carl Johann Maximowicz, Johannes Christoph Klinge, Heinrich Moritz Willkomm, Edmund August Friedrich Russow, Nikolai Kuznetsov, Mihhail Tswett, Feodor Bucholtz, Richard Hugo Kaho, Teodor Lippmaa, August Vaga, Viktor Masing jt. Peale arvukate botaanika ajalukku läinud tööde avaldamise mõistsid nad botaanikaaedade tähtsust inimkonna kultuuri arenguloos. Nad toonitasid: botaanikaaed pole pelgalt museaalne asutus taimeliikide kontsentreeritud säilitamiseks. See on kultuuriasutus, kus kogutakse ja levitatakse teadmisi taimeriigi mitmekesisuse ja määrava tähtsuse kohta inimkonna edasikestmises. Botaanikaaed on pedagoogiline, teaduslik, esteetiline ja eetiline institutsioon. Esteetiline seepärast, et ta toob piiratud maa-alal inimesteni, nende silme ette taimsete eluvormide hämmastava ja vaimustava mitmekesisuse. Eetiline seepärast, et õpetab inimest suhtuma loodusse aukartusega ja alalhoidlikult.

Praegu, kui tähistame ülikooli botaanikaaia kahesajandat aastapäeva samas kohas, kus ta toonagi asus (botaanikaaia praegune direktor Heiki Tamm soovis, et ma väljendaksin seda fakti klassikalises ladina keeles, palun: anni ducenti in eodem loco dispositus!) kuuleme üllatuse ja uhkusega, et meie väikest aeda peetakse Euroopas üheks kõige tihedama asustusega botaanikaaiaks: 6500 liiki kolme hektari kohta arvatakse olevat erakordne asustustihedus. On küll olemas aedu, kus kasvab viis-kuus korda rohkem liike kui meil, aga need on ka pindalalt kümneid kordi suuremad.

Erakordne on seegi, et vaid kolmele hektarile on kasvama pandud üle kolme korra rohkem liike, kui on leitud kogu Eesti spontaanses, pärismaises flooras (ligikaudu 1600 liiki õis- ja sooneostaimi). Nende hulgas on nii päris tavalisi, kohati leiduvaid ja ka üliharuldasi – rariteete. Harulduste hulgas on meie kiiresti arenevais tööstusmaastikes ja laienevatel asumialadel ellujäämise eest võitlevad, hävimisohus olevad liigid. Neile tuleb appi minna. Kas või sellega, et nad ohustatud, ilmselt peagi hävivast kasvukohast ära tuua ja botaanikaaedadesse ümber istutada. Sellega on botaanikaaed omandanud uue ülesande – olla refuugium, pelgupaik kõikjale ulatuva inimtegevuse hävitava toime eest.

Et hävimisohus liikide hulk üha suureneb, ei suuda botaanikaaiad kõiki abivajajaid vastu võtta. Seetõttu on looduskaitsjate ette tõusnud uus ülesanne: luua spetsiaalseid hoiuaedu hävimisohus taimede kaitseks, nende elu säilitamiseks. Niisuguste uut tüüpi hoiuaedade ülesanne pole – nagu klassikalistel botaanikaaedadel – dekoratiivne ega kollektsioneeriv, vaid puhtpraktiline: päästa taimeliike hävingust, rajada neile turvaline varjupaik, et vähegi ära hoida, peatada, aeglustada nende kadumist Maa elustikust.

Botaanika- ja tulevastel hoiuaedadel on selles tegevuses tähtis koht. Ka meie väikesel kaunil Tartu ülikooli aial.



HANS TRASS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012