Et metssigu jälgida, tuleb end mõnel ilusal ja kargel talveõhtul soojalt riidesse panna ja enne päikeseloojangut sissesöödetud kohas positsioon sisse võtta.

Metsloomadega kokkupuude on alati meeliülendav: inimene on üllatunud, ja tavaliselt ka loom, sest kumbki polnud seda kohtumist planeerinud. Järgneb hetk, mil teineteist tardunult jõllitatakse. Tavaliselt saabub loomale peagi impulss, et tegemist on ohtliku olendiga, kelle eest tuleb oma nahk varjule viia. Olenevalt teisest poolest võib naha peitjaks osutuda aga hoopis looduse kroon ise. Kokkusaamised karu, hundi ja ilvesega lõpevad enamasti nii, et kumbki osaline taandub eri suunas. Metssead selliseid jõllitamishetki ei paku, nemad kaovad padrikusse enne, kui oled arugi saanud, kellega oli tegu.

Metssiga asustab tervet Eestimaad, eriti mugavalt tunnevad nad ennast mahedama kliimaga saartel, sest nende toitumisviisi puhul on väga oluline talve pehmus. Kutusid ongi kõige rohkem just saartel, kus emised soodsa kliima ja looduslike vaenlaste vähesuse tõttu ka rohkem poegivad.

Metssead on kõigesööjad, kes leiavad suupoolist nii taime- kui ka loomariigist. Suurem osa nende igapäevasest toidust on taimne: kevadel ja suvel taimede maapealsed osad ning sügisel ja talvel maa-alused. Ent ei põlata ka usse, limuseid, putukaid, kahepaikseid, madusid, linnumune, pisiimetajaid jne.

Et talvelgi maa-alusele toidule ligi pääseda, on vaja tugevalt külmumata maapinda ja parajat relva pooleldi külmunud maa uuristamiseks. Selleks otstarbeks on kutud evolutsiooni vältel saanud endale sobiva tööriista: metssea “tööriistakastis” on peale äärmiselt hea haistmis- ja kuulmismeele ka üks väga tõhus vahend kaevetöödeks – kärss. Tugev kärss aitab tungida läbi pooleldi külmunud maapinna energiarohkete taimejuurteni. Enne maa külmumist käiakse läbi kõik kergema saagiga kohad, et paksendada rasvakihti. Siis on tavalised juhud, mil mõne talupidamise kartulimaa ühe ööga pahupidi pööratakse või mõni pinnasetee metsas läbimatuks muudetakse.

Karjalise eluviisiga metssead liiguvad tavaliselt kuni kümnepealiste seltsingutena, koondudes harvematel juhtudel ka kuni kuuekümnepealistesse hiigelkarjadesse. Karja kuuluvad juhtemis koos põrsastega, kesikud (üheaastased loomad) ja teised emised koos oma järeltulijatega. Suguküpsed kuldid hoiavad omaette ja liiguvad üksi ringi, liitudes karjaga ainult jooksuajaks.

Uute karjaliikmete hankimist alustataksegi sügisesel jooksuajal – novembris ja detsembris. Järeltulijate arv selgub aga märtsi lõpul või aprilli alguses, mil tiined emised karjast eemalduvad ja endale poegimiseks uhke pesa valmistavad: lohuke varjulise kuuse all vooderdatakse tavaliselt kuuseokste ja vahel ka pillirooga. Umbes nädal pärast poegimist liitub emis koos põrsastega uuesti karjaga ning toiduotsingud võivad jätkuda.

Poegimiseks valmistatud pesa sarnaneb talvise peatuspaigaga. Erinevus on ehk varjulisuses: kui talvine pelgupaik valitakse parima toitumispaiga lähedusse, siis poegimispesa puhul on kõige olulisem ohutus. Talvel võib hoolikalt meisterdatud ja lumest paljaks magatud ulualune, olenevalt ilmast ja toidust, jääda kasutusse pikemaks ajaks. Suvel, kevadel ja sügisel kindlale peatuspaigale ei keskenduta, sest maapind pakub piisavalt häid lahendusi ja kiiresti korraldatavat küljealust.

Parim paik metssigu jälgida on mõni jahimeeste seatud talvine lisasöödakoht. Et metssiga on väärt jahiuluk, siis on jahimehed huvitatud asurkonna püsimisest ja rohkest järelkasvust. Seetõttu rajatakse metsa söödaplatse, et rasketel aegadel kutude elu kergendada. Läbi paksu lume ja külmunud maa toitu hankides kulutavad loomad kogu söögist saadava energia, mistõttu magada ja puhata tuleb varude arvelt. Pikemate külmade aegu võib kärssnina niimoodi organismile võlgu jääda ja siis on haigused kerged tulema. Söödakohtadele viidud mais, vili, kartulid ja muu toit on loomadele kui kingitus.

Et loomi sissesöödetud kohas jälgida, tuleb end mõnel ilusal ja kargel talveõhtul soojalt riidesse panna ja enne päikeseloojangut positsioon sisse võtta. Enne tuleks uurida jälgi: nii selguvad loomade peamised liikumisrajad. Juba kohale jõudes on otstarbekas arvesse võtta ka tuule suunda. Tegutseda tuleb helitult, sest suurte külmade aegu ei lähe loomad päevaseks puhkuseks toiduplatsist väga kaugele: vahel asub pesa kõigest mõnesaja meetri kaugusel kõrguva suurema kuuse või tuulemurru all. Kui koht on hästi sisse söödetud ja loomad harjunud seal käima, siis usun, et enne esimese tähe taevasse ilmumist kuulevad vaatleja kõrvad juba matsutamist, nohisemist ja röhitsemist.

Kui endal peaks mingit toidupoolist üle jääma, näiteks pooleldi mädanema läinud õunad, üleliigsed kartulid või kott vilja, siis võib sellegi metsa viia. Kindlasti tuleks aga varem kohalikelt jahimeestelt nõu küsida, sest nemad oskavad soovitada õiget kohta. Muidu ei pruugi loomad toitu üles leida ja neile mõeldu hoopis reostaks metsa. Head seakommete uurimist!