2007/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/3
Loopealsed ajale vlgu

Poollooduslikud kooslused on meie esivanemate prand. Puisniidud, lamminiidud, rannaniidud ja loopealsed on kujunenud aastasadade, isegi aastatuhandete vltel inimese ja looduse koosts. Saaremaa ja Muhumaa loopealsete praegune liigirikkus peegeldab meie prandkoosluste tuhandeaastast ajalugu.

Mdunud sajandi teisel poolel on traditsiooniliste majandamisviiside lakkamise tttu poollooduslike koosluste pindala aina kahanenud ning kunagi nii iseloomulikust maastikust ndseks jrel vaid riismed. Mullu valminud uurimuses, mis ilmus kige uudsematele koloogilistele avastustele keskendunud ajakirja Ecology Letters 2006. aasta jaanuarinumbris [7], selgitame, et praegune suur liigirikkus Eesti loopealsetel ei pruugi lhitulevikus olla niisama iseenesestmistetav, sest kahjuks on juba loodud eeldused nii mnegi liigi vljasuremiseks.

Loopealne unikaalne taimekooslus. Loopealsed ehk alvarid on prandkooslused Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivide avamusaladel. Selliste avamusalade vhesuse tttu on ka loopealsed vga piiratud levikuga. Peale Lnemere suurte saarte landi, Gotlandi, Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa leidub loodusid vikeste laikudena ka Luna-Rootsis, Mandri-Eesti phja- ja lnerannikul ning Venemaal Peterburi lhistel. Piiratud levikust hoolimata on loopealsete taimekooslus vga rikas, jdes alla vaid puisniitudele [11]. Loopealse helt ruutmeetrilt oleme leidnud 49 soontaimeliiki, suuremal alal on aga igal loopealsel soontaimeliike julgelt le saja.

Mitmesugustel phjustel on just alvaritel kokku saanud asukad eri geograafilistest regioonidest. Leida vib liike, mille phiareaal on hoopis Luna-Siberis ja Kagu-Euroopa steppides, niteks kaljupuju, aas-hundihammas vi vrv-varjulill; samas krval kasvavad taimed, kelle priskodu on Phja-Euroopa subarktikas (alpi nurmikas, mgimaran) vi kes eelistavad Edela-Euroopa merelist kliimat (vike kivirik, valge kukehari). Pnevaid ja ainulaadseid leide on ka loopealsete loomade ja samblike seas.

Just seetttu ongi erakordselt kurb, et viimasel poolsajandil on alvarite pindala sarnaselt teiste prandkooslustega vga kiiresti vhenenud [12]. Kui loopealsetel enam loomi ei karjatata, kasvavad nad kinni kadakate ja mndidega, muutudes pikapeale loometsaks. Alates 1930. aastatest on niteks Saaremaal ja Muhus loopealsete pindala vhenenud 26 000 hektarilt 7800 hektarile. Ka silinud alvaritest on mrkimisvrne osa paraku juba pris halvas seisus, olles kaetud tiheda psastiku ja noorte puudega.


Mida loopealsete kadumine endaga kaasa toob? Elupaikade kadu ja nende pindala kahanemine on tnapeval peamine phjus, miks liigirikus vheneb [2]: mida viksem on koosluselaik, seda pisemad on lokaalpopulatsioonid ja tenolisem, et mni liik mingilt alalt kaob.

Peale pindala vhenemise on vhemalt niisama ohtlik elupaikade liigne killustumine [5]. Mduka killustumise korral moodustub ht tpi koosluselaikudest maastikus tihe vrgustik ning liigi kadumine helt laigult ei ole ohtlik: on sna tenoline, et peagi levib sama liik mnelt teiselt laigult uuesti endisesse kasvukohta. Selline vrgustik (ehk metakooslus) on olnud oluline ka meie poollooduslike koosluste liigirikkuse kujunemisel: aastasadade vltel on soontaimeliigid pdnud leida endale sobivaid kasvukohti ja levinud uutele, veel selle liigiga asustamata koosluselaikudele, muutes nnda viimaseid aina rikkamaks [6]. Viimastel aastakmnetel on elupaikade kadu phjustanud vga ulatusliku killustumise: looalad jvad ksteisest liiga kaugele ja liikide ps helt alalt teisele muutub aina vimatumaks.

Ajalooliselt on soontaimede levikule kaasa aidanud ka kariloomad: loopealsetel (nagu puis- ja rannaniitudelgi) kasvab rohkesti taimi, kelle seemned on justkui loodud reisima lambavilla takerdunult [1]. Tihti liikusid lambad kllaltki laialt, eriti pikki vahemaid kaeti neid helt alalt teisele vi mgile viies. Kuigi lammaste hulk on meie loopealsetel viimasel kmnendil taas judsalt suurenenud, on nad nd sna paiksed, nii et soontaimede laialdasemale levikule nad ilmselt enam suurt kaasa ei aita.

Seega, mida pisemaks muutuvad koosluselaigud ja mida kaugemale nad elupaikade killustumise tttu ksteisest jvad, seda viksema tenosusega toimivad senised levikumehhanismid. Killustunud kooslusi asustatakse ja taasasustatakse seetttu aina harvem ning vljasuremine muutub ha igapevasemaks.

Kike seda arvesse vttes vib eeldada, et vrreldes poollooduslike koosluste leviku hiilgeaegadega on liigirikkus neil vhenemas. Samas ei pruugi teliselt dramaatilised sndmused olla veel alanudki: metapopulatsioonide teooria kohaselt vib liik vrgustikku kuuluvatelt aladelt kaduda teatud hilinemisega tekib nn. vljasuremisvlg (ingl. extinction debt) [4]. Vljasuremisvlga jvad need liigid, kes suudavad koosluse killustumise jrel ebasobivaid keskkonnaolusid trotsides psida veel lhemat vi pikemat aega eluvimelisena (kuigi juba vhenenud ohtrusega). Samas ei ole elupaik neile enam kuigivrd sobilik ja lplik kadu on vaid aja ksimus.

Tekib ksimus, kas meie poollooduslikel kooslustel on vljasuremisvlg veel maksmata? On nad ju endiselt liigirikkad, kuigi katavad vaid mne protsendi kunagisest levilast.


Saaremaa loopealsetel vljasuremisvlga tunnistamas. Looduses (ja eriti taimekooslustes) on vljasuremisvlga kllaltki raske kindlaks teha: puuduvad tpsed ajaloolised andmed, vaatluse alla peab vtma pikad ajavahemikud ning kige tipuks on lpliku vljasuremise kontroll niteks soontaimede puhul peaaegu vimatu. Nii ei olegi ebapiisava andmestiku tttu saanud tie kindlusega vita, kas teoorias ennustatu vastab ka tegelikkusele.

Professor Meelis Prteli juhitav Tartu likooli makrokoloogia trhm koosts tuntud metapopulatsioonide uurija Ilkka Hanskiga Helsingi likoolist seadis aga sellegipoolest sihiks leida, kas vljasuremisvlg on olemas. Pdsime seda kindlaks teha Saaremaa ja Muhu loopealsetel.

Uurisime, kuidas on loopealsete ndne liigirikkus seotud loolaikude ajaloolise vi praeguse pindala ning ajaloolise vi praeguse sidususega. Sidusus nitab loolaikude omavahelist kaugust, olles seega kooslusevrgustiku killustatuse vastandvrtus. Teatavasti on laialdaselt testust leidnud seos liigirikkuse ja pindala (aga ka liigirikkuse ja sidususe) vahel [3, 9]. Sellist seost eeldades pdsimegi hinnata vimalikku vljasuremisvlga, mis neis kooslustes elupaigalaikude kadumise ja killustumise tttu on tekkinud. Kui praegune liigirikkus seostub pigem ajaloolise, mitte aga tnapevase maastikustruktuuriga (pindala ja sidususega), siis vib eeldada, et liigirikkus ei ole veel judnud praegusele maastikupildile vastavasse tasakaaluolekusse. Peale selle pdsime leida vljasuremisvla tegelikku ulatust: kui suurt hulka Saaremaa ja Muhu loopealsete liikidest hvardab tulevikus vljasuremine sel phjusel, et nende elupaik on kadumas?

Ajaloolised andmed loopealsete leviku ja suuruse kohta saime Eesti taimkatte suuremtmeliselt kaardilt, mille koostamist alustati Theodor Lippmaa ning jtkati Liivia Laasimeri juhatusel [8]. Tnapevased andmed prinevad prandkoosluste kaitse hingu poollooduslike koosluste inventuuri andmebaasist.

Selgus, et loopealsete liigirikkus ei olenegi looalade praegusest pindalast ja sidususest. See seos oleks olnud eeldatav juhul, kui valitseks tavaprane tasakaaluline seisund liigirikkuse ja maastikustruktuuri vahel. Leidsime hoopis, et loopealsete praegune liigirikkus seostub 70 aasta taguse maastikupildiga ehk loopealsete pindala ja sidususega 1930. aastatel. See aga nitab, et meie kahanevatel looaladel lasub vljasuremisvlg ehk teisisnu: leidub liike, mis on lhemas vi kaugemas tulevikus kui pindala ja liigirikkuse vahel tekib uus tasakaal mratud vlja surema.

Mis aga selle tulemuse puhul hmmastab: et loopealsete hulk ja asend 1930. aastatel oli tenoliselt enam-vhem selline nagu aastasadade vltel Saare- ja Muhumaale iseloomulik, siis praegu tunnistatav liigirikkus peegeldab meie prandkoosluste tuhandeaastast ajalugu!


Suured kaod. Uurisime ka, kui palju liike on vljasuremisvla tttu mratud loopealsetelt kaduma. Eesti loopealsed on sajandite vltel olnud sna psiva levikuga [10], kuid viimase 50 aasta jooksul on nad kaotanud 70% oma kunagisest pindalast. Seetttu eeldasime, et neil looaladel, mille pindala ei ole olulisel mral vhenenud, vastab liigirikkus praegusele maastikustruktuurile. Sellise meetodi abil hindasime vljasuremisvla suuruseks lejnud looaladel ligikaudu 40%, mis vastab keskmiselt 20 soontaimeliigile he ala kohta.

Kui iga suure pinnakaoga ja killustunud loopealne vib kaotada nii palju liike, siis on tulevik pris tume. nneks on ilmselt mitmetel neist liikidest ka teisi kasvukohti. Teisalt, arvestades praegust maastikustruktuuri, liikide levilaid ja elukohavalivust, vivad mnedki liikidest kaduda vga suurelt alalt. Pealegi on vljasuremisvlg vrdlemisi universaalne nhtus, mis suuremal vi vhemal mral annab tunda kigis hiljutise killustumise all kannatanud kooslustes.

Looduskaitse seisukohalt on vljasuremisvlg vga oluline. Loendades liikide arvu, vtmata samas arvesse hiljutisi maastikumuutusi ning nende tttu toimuvaid tulevasi vljasuremisi, vime liigirikkust tunduvalt lehinnata ja samas koosluse ohustatuse taset alahinnata. Teadmine, et liigirikkus on tugevalt seotud pindala ja sidususega, lubab nha koosluste tegelikku tulevikku ning samas annab vimaluse kadumisohus liikide kaitseks veel midagi ette vtta.


Mida teha? Kigepealt on vga oluline (ja seejuures sugugi mitte lihtne) ra hoida kohalikke vljasuremisi ksikutel aladel. Poollooduslike koosluste puhul aitab siin korralik majandamisstrateegia ning hvinud elupaigalaikude kaalutletud taastamiskava. Kindlasti oleks kasulik soodustada liikide levikut helt alalt teisele, see thendab hoida vrgustikku ja luua vimalused selle uuele laienemisele.

Pstjad looduskaitsjad ei tohiks aga alahinnata vljasuremisvla olulisust, sest oht meie ilusatele kooslustele vib olla kaugelt suurem, kui pealiskaudsel vaatlusel tundub.


1. Bruun, Hans Henrik; Fritzbger, Bo 2002. The past impact of livestock husbandry on dispersal of plant seeds in the landscape of Denmark. Ambio 31: 425431.


2. Dirzo, Rodolfo; Raven, Peter 2003. Global state of biodiversity and loss. Annual Review of Environment and Resources 28: 137167.


3. Fahrig, Lenore 2003. Effects of habitat fragmentation on biodiversity. Annual Review of Ecology, Evolution and Systematics 34: 487515.


4. Hanski, Ilkka 2000. Extinction debt and species credit in boreal forests: modelling the consequences of different approaches to biodiversity conservation. Annales Zoologici Fennici 37: 271280.


5. Hanski, Ilkka 2005. The Shrinking World: Ecological Consequences of Habitat Loss. International Ecology Institute, Oldendorf/Luhe, Germany.


6. Helm, Aveliina 2003. Saaremaa ja Muhu lookoosluste ajalis-ruumiline dnaamika. Magistrit, Tartu likooli botaanika ja koloogia instituut, Tartu.


7. Helm, Aveliina et al. 2006. Slow response of plant species richness to habitat loss and fragmentation Ecology Letters 9: 7277.


8. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.


9. Lomolino, Mark V. 2000. Ecology's most general, yet protean pattern: the species-area relationship. Journal of Biogeography 27: 1726.


10. Poska, Anneli; Saarse, Leili 2002. Vegetation development and introduction of agriculture to Saaremaa Island, Estonia: the human response to shore displacement. Holocene 12: 555568.


11. Prtel, Meelis et al.1999a. Alvar grasslands in Estonia: variation in species composition and community structure. Journal of Vegetation Science 10: 561570.


12. Prtel, Meelis et al. 1999b. Landscape history of a calcareous (alvar) grassland in Hanila, western Estonia, during the last three hundred years. Landscape Ecology 14: 187196.



AVELIINA HELM ja MEELIS PRTEL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet