Minule kui loodusfotograafile on kits eriline loom. Oma esimese loomapildi tegin just kitsedest (mis pole küll ime), kuigi alguses olin pühendunud putukatele.

Juba teist aastat järjest tekib mul talvel vajadus pildistada kitsi. Kevadest sügiseni olen jahtinud haruldasemaid loomi ja siis tulevad justkui süümepiinad, et ma olen meie metsade levinuima ja nõtkeima suurlooma unarusse jätnud. Enesetunde parandamiseks sukeldun kõige käredama pakase ajal ennastunustavalt lumme neid ootama.

Kitsedega harjumine nõuab piltnikult niisama palju kannatust, nagu kitsedel fotograafiga kohanemine. Õhtu hakul tulevad pisemad ja suuremad valgepepud heinamaale, vaatavad pikalt ja kahtlustavalt iga krabina suunas ja on valmis esimese ronga hõike, soku haugatuse või naabri hüppe peale metsa tagasi tormama. Piltniku jäsemed võivad samas juba külmast silmanähtavalt väriseda.

Kitsed võivad olla vähemalt tuttavad, kui mitte sõbrad. Auväärse soku lumesajune uuriv ja hindav pilk ja 7–8 kitse rahulik krõbistamine näitab, et esimesest piirist on üle saadud. Ma ei ole hetkel tema jaoks eluohtlik. Mul lastakse vaadata seltskonna nosimist kaugusest, mille üle võõras sokk oleks kade. Ma tahan saada veel mõne sammu lähemale, kuid praegu ei ole õige aeg. Järgmine kord. See on alles kümnes päev nendega veeta. Sokk vaatab ja vaatab, nuhutab õhku ja otsustab taanduda umbes kümme meetrit, kogu kaaskonnaga. Mul tuleb sõpruse kohta veel nii mõndagi õppida.

Pildi tehniline pool: kaheksamegapiksline digipeegelkaamera (1,6 x sensorilõikega), minu pikim teleobjektiiv ja 1,4 x konverter, ISO 400, f 5,6, 1/80 s, statiiv. Piltide saamiseks on tulnud olenemata ilmast kahe nädala jooksul iga päev vähemalt kaks tundi lumes kõhutada, ka neil päevil, mil tuul on metsa poole, ja kedagi tavaliselt sealt välja ei tule.