Ingmar Ott on sündinud 14. septembril 1955. aastal Tartus. Lõpetas 1980 Tartu ülikooli bioloogina (ökoloog-algoloog). Kaitses bioloogiakandidaadi väitekirja 1987. Alates 1979 töötanud ja läbinud aspirantuuri Eesti NSV TA zooloogia ja botaanika instituudis (praegune EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut), 1991–1992 hüdrobioloogia osakonna juhataja, 1992–2001 Võrtsjärve limnoloogiajaama juhataja. Alates 2004 rakendushüdrobioloogia professor. Uurinud mikrovetikate floorat ja ökoloogiat, tegelnud teoreetilise ja rakenduslimnoloogiaga, siseveekogude aineringega, Eesti järvede tüpoloogia ja arengulooga. Aastast 1998 Eesti teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige. Sai 2007. aasta riigi teaduspreemia (koos Peeter Nõgesega) geo- ja bioteaduste alal monograafia “Verevi järv – teravalt kihistunud hüpertroofne veekogu” ja siseveekogude ökoloogiat käsitlevate teadusartiklite eest.

Miks on just Verevi erilist tähelepanu pälvinud: seda laadi järvi on meil ju rohkesti?

Põhjusi on palju. Üks lihtsamaid on see, et järv on limnoloogiakeskusele lähedal. Kui kümme aastat tagasi keegi limnoloogiakeskusest linna läks, pidi Verevist proovi kaasa võtma. Meil oli juhendki tehtud, et mis protseduure tuli Verevist möödudes teha.

Järved asulate või punktreostusallikate lähedal on tugevasti mõjutatud. Eesti loodus on nii puhas: et ühte järve tõsiselt solkida, kulub päris palju aega. Verevi on väike ning väikesed veekogud on tundlikumad. Suuremad linnade või asulate läheduses paiknevad järved saavad reostusega paremini hakkama: Tamula, Vagula, Viljandi on enam-vähem heas seisus. Sisuliselt ongi kaks peamist põhjust: lähedus ja huvi, mis sellises veekogus toimub.

1980. aastate keskel leidis kohalik rahvas, et Verevi järvega on midagi tõsist lahti. Kalad surid, korduvad suvised veeõitsengud, sügisel salapärane roheline löga kalda servas, mis on ka limnoloogiliselt haruldane nähtus. Siis hakkasime järve uurima, lõpuks saigi uurimisteemaks kihistunud järved. Sellistel järvedel on suvel temperatuurikihistus – ülemine veekiht ehk epilimnon on 2–3 meetrit paks, kus vesi seguneb. Siis järgneb umbes sama paks hüppekiht, kus pealmise osaga vesi ei segune, vaid ainult oma kihi piires ning alumine kiht ehk hüpolimnion, mis ulatub põhjani ja oleneb järve sügavusest.

Kui palju on meil kihistunud veekogusid?

Suurem osa järvi, mille keskmine sügavus on üle kolme meetri, on kihistunud. Verevi paistab silma ses mõttes, et ta on nn. kaevjärv – väikese pindalaga, kuid sügav. Selliseid on võrdlemisi vähe. Meil on 43 järve, mille sügavus on üle 15 meetri. Verevi on 11 meetrit sügav. Suhteline sügavus ehk sügavus võrreldes pindalaga on Verevil suur.

Verevis avastasime peagi, et kihid kevadel ei segune. Tal on vaid üks segunemine sügisel, samal ajal kui enamikul Eesti järvedest on ka kevadine segunemine: kohe pärast jääminekut lükkab sulavesi vee liikuma. Sellist kevadist mittesegunemist polnud Eestis varem leitud ning ka mujal maailmas on seda vähe teada. Isegi kui säärane protsess on avastatud, siis pole kirjeldatud, kuidas kogu ökosüsteem sellises olukorras hakkama saab ja kuidas see mõjutab kogu kasvuperioodi.

Kui on termiline kihistumine, siis tekivad veesambas ainete gradiendid. Epilimnonis ehk pealmises veekihis seguneb vesi läbi, sealsed biogeenid kasutatakse ära, elustik sureb ja vajub alumistesse kihtidesse. Miski protsess neid biogeene enam põhjakihtidest üles ei too või täpsemalt, tuuakse väga vähe. Niisugune olukord ei luba kasutada suhteliselt suurt vee mahtu ja selle ressursse/varu. Ülemistes veekihtides pole toitesooli ja alumistes valgust. Taimed ja taimne hõljum (fütoplankton) ei saa areneda kuigi intensiivselt. Tekib kummaline olukord: kogu veesambas on kokku väga palju toitesooli, aga troofsuspüramiidi esimene lüli saab neid väga vähe kasutada. Sellest on siis omakorda kogu ülejäänud toiduahel näljas. Kuidas elustik hakkama saab: kas sinna tulevad uued liigid, milline on produktsiooniprotsess, kuidas plankton elab?

Saime kaks aastat järjestikku uurida ja selgus, et aastati oli planktoni liigiline koosseis hoopis teistsugune. Väga huvitav nähtus: kevadine väga kiire vee soojenemise periood paneb tervele kasvuperioodile pitseri. Millised liigid siis sel otsustaval kihistumise teravnemise ajal löögile pääsevad, need määravadki järve talitlemise kasvuperioodil.

Kas see liikide valik on juhuslik?

Suuresti küll, aga siin on hulk nüansse, mis liigilist koosseisu määravad: temperatuur, biogeenide varu selleks hetkeks. Oluline on ka lämmastiku ja fosfori suhe. Kevadel on tähtis räni kättesaadavus. Sellistes veekogudes etendab erilist rolli eelnimetatud ja ka teiste tegurite kompleks, mis osutub määravaks väga lühikese perioodi jooksul. Eelistatud on need liigid, mis on kohastunud biogeene kiiresti tarbima ja veesambas püsima jääma. Hõljumiseks on liikidel mitu kohastumust, näiteks kidad, jätked, ogad. Osa liike reguleerib aga hõljuvust rakusiseste gaasivakuoolidega.

Kevadel domineerivad sageli ränivetikad. Nagu nimigi ütleb, on nende rakukest ränidioksiidist ja nad on väga rasked. Lihtsam on sellistel liikidel veesambas püsida just kevadel, kui vesi on külmem. Kui räni sel ajal vees pole, läheb neil kehvasti. Nii et liigiline koosseis sõltub väga paljudest pisiasjadest. Üht-teist oleme oma raamatus püüdnud selgitada, mis näiski sobivat, ent tekkis palju uusi küsimusi. Võrdlusmaterjali on kirjanduses üsna vähe. Eesti järvede omapära on suhteliselt kalk vesi, mida näiteks Skandinaavias on väga vähe. Paljude maade limnoloogid tegelevad aga hoopis suuremate ja tähtsamate järvedega, kus on teised tingimused.

Samas asub Verevi devoni liivakivide alal. Kust see lubi järve saab?

Arvame, et kauges minevikus pidi Verevi olema pehmeveeline. Elva linn on umbes 120 aastat vana. Inimtegevus teeb vett igal juhul karedamaks, muudab veeringlust jne. Praegu on Verevi päris karedaveeline. Igatahes on meil nii pehme- kui ka kalgiveelisi järvi, Skandinaavias sellist mitmekesisust ei näe. Läti järved on muidugi üsna sarnased. Lõuna-Eesti liivakivi aluskivimil paiknevad järved on sageli karedaveelised tänu meie moreensetele kõrgustikele.

Kas Verevi puhul on tulnud päevakorda ka järve noorendamine?

Peaks noorendama küll, seda nõuab ka Euroopa veepoliitika raamdirektiiv: kehvema kvaliteediga veekogusid peab noorendama. Kuigi see direktiiv räägib eelkõige vähemalt 50 hektari suurustest järvedest, oleme siiski lülitanud ka Verevi rahvusvahelistesse programmidesse. Oleme ELile deklareerinud, et Verevi on kehvas seisus veekogu, mis vajab noorendamist.

Raamdirektiivi rangetest nõuetest saab ka mööda hiilida, näiteks kui tervendamine osutub ülikalliks või on järve kaldaid muudetud, mis takistab noorendamist. Näiteks Soitsjärves on vesi alla lastud ja kaldad täis ehitatud – enam ei saa veetaset tõsta. Verevi tervendamine pole kuigi lihtne ega ka odav. Tavaliselt seisneb see muda väljapumpamises, muda ladestatakse või kasutatakse parkides väetisena. Verevi on sügav ja muda on raske kätte saada; seda pole kuhugi panna: linn on samas, läänekaldal on raba ja sealt valguks muda järve tagasi. Töötlemisvõimalused on väga kallid. Oleme raamatus siiski soovitanud Verevile sobiva tervendusmeetodi: sette keemilis-bakteriaalne töötlemine ja vee põhjakihtide aereerimine.

Kui muda välja pumbata, ei saa hiljem teada järve arenguloost?

See võimalus kaob kindlasti. Õnneks on paleolimnoloogid Verevit natuke uurinud. Aga see on kõik ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Igal otsusel on omad kõrvalmõjud.

Palju see noorendamine järve arengut tagasi pöörab?

Kindlasti viib see uue seisundini, mida kunagi varem pole olnud. Seda saab ekspertkogemusena ennustada. Eestis pole ühtki kogemust järve normaalse, kõikehõlmava tervendamise kohta. Pump sisse ja proovime, mis saab. Need on kõik jäänud poolikuteks katseteks. Praegusel ajal on ikkagi hädavajalik kaasata üldsus ja arvestada kõikide poolte huvidega. Tuleb teha komplekssed eeluuringud: paleolimnoloogilised, limnoloogilised, leida insenertehnilised lahendused jne. Õnneks hoiab Euroopa Liit sellistel töödel silma peal.

Groteskne on Verevi puhul see, et pealtnäha on kõik korras: inimene kasutab pealmist veekihti, epilimnioni, ega tea, mis on selle all. Mõnes mõttes võib öelda, et see alumine kehva kvaliteediga kiht võibki nii jääda, see on sinna lukustatud ja mis temast torkida. Aga see olukord on väga ebastabiilne: kui ilmaolud muutuvad ja järve vesi kevadel ja sügisel korralikult seguneb, kahjustab see ökosüsteemi tohutult. Toitesoolade varud Verevi põhjakihis on ilmselt Eesti ja lähiriikide kõige suuremad. Kui teistes kihistunud järvedes erineb näiteks fosfori hulk põhja- ja pinnakihi vahel kolm-neli korda, siis Verevis ligi kolmkümmend korda. Kuid peale selle on veel fosforivaru setetes! Kui see toitesooladerikas vesi peaks jõudma pinnakihti, läheb seal vesi hoobilt õitsema. Ilm on seni kihistumist soosinud, aga see võib muutuda.

Insenerid pakkusid kunagi välja, et kogume ümbrusest veed Verevisse kokku, tekitame intensiivse veevahetuse, aereerime ja segame vett. Ei taha mõeldagi, mis oleks järvest sellisel juhul saanud.

Kui palju suvitajad järve veekvaliteeti mõjutavad?

Seda küsimust olen kuulnud aastakümneid. Algul arvati, et see on väga oluline tegur ning mõjutab vett tugevasti. Kunagi oli Postimehe kalendris mingi suvekuu kohta karikatuur, et Verevi järvest tõuseb kusipüks. 1990ndate keskel avastasime katsetega, et toitesoolade hulk suplejate tõttu oluliselt ei muutu. Kuid oluline on kallaste erosioon, tallamine, tõvestavad bakterid, aga need on kõik meditsiinilised või sotsiaalsed küsimused. Õhust tuleb vähemasti kümme korda rohkem toitesooli kui suplushooajal suvitajate tõttu.

Kui võtta suvaline Eesti järv ja seda samamoodi kompleksselt uurida, kas võiks samuti nagu Verevi puhul teha teadusele tähtsaid avastusi?

Kihistunud järvede kohta arvan, et ilmselt suuremaid üllatusi ei tule. Leidub mittesegunevaid järvi, selliseid, millel puudub peale kevadise ka sügisene tsirkulatsioonihetk – seega meromiktseid järvi – , näiteks inimese mõjutatud kihistumisega Kooraste Linajärv. See on müstiline veekogu. 1955. aastal lõpetati seal linaleotus. Kuigi see on umbjärv ja kunagisest tugevast reostusest möödas juba üle poole sajandi, õitseb vesi seal peaaegu aasta ringi. Isegi talvel paistab vesi läbi jää roheline nagu hernesupp.

Kui tavaliselt õitseb järvede vesi juulis-augustis, siis Kooraste Linajärves on mitmel suvel olnud vastupidi: suvel on vesi selge ja puhas, läbipaistvus ligi kolm meetrit. Seal on eriti tugev kihistus. Temperatuurierinevus pinna ja põhjakihi vahel on suvel 20 kraadi. Terve aasta on põhjalähedase vee temperatuur umbes 5 °C. Suvel kasutab plankton toitesoolad pinnakihis kiiresti ära ja alles jahedama veega difundeerub alumistest kihtidest üles uusi toitesooli ning veeõitseng saab jätkuda. Ka Rõuge Kaussjärv on meromiktne.

Verevi puhul on tähtis see kunagine tohutu reostuskoormus, vaevalt teist nii saastunud veekogu Eestis leiab. Pealegi on ta suhteliselt sügav, vee-elustikul tekib nii elukohavaegus kui ka nälg. Sellist elutingimuste kompleksi Eestist naljalt ei leia.

Kas mõni järv on Eestis ka nii hukas, et pole midagi peale hakata?

Oleneb, mille järgi hinnata. Kui võtta kinnikasvamist, siis 19. sajandi keskpaigast alates on paljude järvede veetaset alandatud, et maamees saaks juurde karja- ja heinamaad. Paljud järved on pärast seda kinni kasvanud või kasvamas. See kinnikasvamine on juba looduslik protsess. Kui hukas järve kriteerium on veeõitseng või kalade suremine, siis väga ekstreemseid järvi on väga vähe. Eesti loodus on hästi puhverdatud ning inimesi pole palju: mitte et me oleksime nii head looduskaitsjad, aga meid on lihtsalt vähe.

Üks halb näide on Harku järv, kus on olnud väga tugevad veeõitsengud. Vee läbipaistvus on seal kunagi olnud vaid 9 cm. Põhjuseks olid kunagised reoveepumplate rikked. Seal on planktonis palju organisme, kes tahavad kergesti lagunevat orgaanilist ainet ehk eesti keeles solki.

Kui hästi on Eesti järvi uuritud?

Ei usu, et midagi väga üllatuslikku siit veel leiaks. Vahel on liikunud kuulujutte, et leiti näiteks järv, kus vesi paistab kümme meetrit läbi. Seal oleks küll, mida uurida. Vahel on kohalikud elanikud pakkunud hoopis suuremaid järvede sügavusi, kui on ametlikud andmed. Hiljuti ütles keegi kohalik, et rabajärv on viisteist meetrit sügav. Kohapeal selgus siiski, et sügavust on vaid paar meetrit. Kui see oleks tõeks osutunud, oleks ka seal palju uurida.

Enamikku järvi on inventeeritud suviti. Nende inventuuride alusel võib tõesti öelda, et morfomeetria, hüdroloogia, järvede tüübid ja ka laias laastus ökoloogiline seisund on teada. Põhjalikumalt ja kompleksselt oleme uurinud muidugi väheseid järvi: Peipsi, Võrtsjärv, Verevi, Valguta Mustjärv, Prossa, Kaiavere. Ajalukku on vajunud mitmed põhjalikud uuringud Vooremaa järvedel. Aastaringseid, sesoonseid uuringuid pole me palju teinud.

Nüüd oleme hakanud uurima rannajärvi. See pakub ka maailmale huvi, sest need on paekivil ning võrreldavaid veekogusid leidub mujal vähe. Nende ökosüsteemi kirjeldada on meile proovikivi. Rannad on meie asutusest küll paraku kaugel.

Eks järveuuringutel ole ka mitmesuguseid tasandeid. Pikaaegne limnoloogiakeskuse tegevus on olnud üldjuhul ökoloogiline. Uurides järvi mingitel teistel tasanditel võib kindlasti väga palju avastada. Ja mida rohkem uurid, seda rohkem küsimusi tekib. Mida rohkem uurid, seda rohkem tead, kui vähe sa tegelikult tead.

Oled uurinud ka sissetulnud planktoniliike. Kas see on järvedes üldse oluline teema?

Tulnukliigid järvedes pole nii oluline teema kui Läänemeres. Planktoni tulnukliikidest räägitakse väga harva. Pigem on tegemist oma arvukust suurendavate kui levikut laiendavate liikidega. Meie sisevetes on saavutanud tähtsa rolli kaks põhjaloomade liiki: Peipsi litoraalis kirpvähk Gmelinoides fasciatus ning sublitoraalis rändkarp, kes on samuti ökosüsteemi kõvasti muutnud. Nõukogude ajal üllastel eesmärkidel sisse toodud kalad on peaaegu kõik kadunud. Valged amuurid, pakslaubad, tðirrid, peledid jne. on siin elanud nii kaua, kuni surevad või püütakse välja. Kaugida unimudil saab muidugi igal pool hakkama ja võiks ohtlikuks osutuda.

Millised on Eesti järveteaduse tugevad ja nõrgad küljed?

Tugev külg on kindlasti veekogude kompleksne kirjeldamine: meil on spetsialiste kõigi elustikurühmade kohta. See on nõukogude aja pärandus, lääneriikides tuleb seda harva ette. Nõukogude ajal oli inimesi, kuid polnud tehnikat. Läänes oli vastupidi, uuriti rohkem üksikküsimusi. Nüüd, Eesti riigis, peame neid eeliseid – meie suuri andmebaase ära kasutama ja rohkem publitseerima eelretsenseeritavates ajakirjades. Seda oleme ka teinud, samuti monograafiaid. Peaksime hakkama tegelema eksperimentaalsete suundadega. Seni on selle valdkonna ainuke rohkem arenenud suund kalade füsioloogia ja toksikoloogia, mida juhib Arvo Tuvikene.

Suurtaimede uurijate suurele andmestikule tuginedes teame, et näiteks kardhein saab teiste suurtaimede ees eelise lämmastikurikkas keskkonnas. Aga millised on vastavad füsioloogilised mehhanismid, seda me veel täpselt ei tea. Seletused oleme leidnud tänu väga suurele andmebaasile, kasutades statistilisi meetodeid. Statistilised tulemused on paraku mingisuguse veaga ja hea oleks täiendada teadmisi eksperimentidega.

Kas EMÜ rakendushüdrobioloogia eriala on ennast õigustanud?

See on hea küsimus, aga praegu on sellele vara vastata. Mullu lõpetasid alles esimesed bakalaureuse kraadi saanud ja nüüd on nad esimest aastat magistrantuuris. Neist mõned on juba ka meie kolleegid. Põhjalike huvidega, ennastunustavalt hüdrobioloogiale mõtlevaid inimesi on tulnud paraku vähe, aga suuremate kogemustega maaülikooli õppejõud ütlevad, et see ongi normaalne. Eks ole igasuguseid inimesi olnud, osa ilmselt üsna juhuslikult sellele erialale sattunud ja esimese semestri jooksul eriala vahetanud. Meie üks suuri trumpe õpetamise puhul on see, et potentsiaalseid juhendajaid on palju ja tudengeid vähe. Saame rohkem tudengitega tegeleda. Mida rohkem üliõpilasega koos tegutseda, seda kiirem on areng ja kasu mõlemapoolne. Aga eriala avamine oli asjade loogiline jätk, varem õpetasime seda Tartu ülikoolis ja õppejõudude tuumik on sama, s.t. peamiselt EMÜ limnoloogiakeskuse töötajad.

Milline paistab Eesti limnoloogia naabermaadega võrreldes?

Idabloki riikidest oleme kindlalt esireas. Kuid Skandinaavia limnoloogia on meist ikka üle: peale inventeerimise on neil tugevasti arenenud eksperimentaalne suund. Kogu Euroopas oleme täiesti konkurentsivõimelised. Seda näitab nii publikatsioonide arv kui ka see, kuidas meid europrojektidesse kaasatakse. Ka riigi teaduspreemiad on läinud tihti hüdrobioloogidele, mullu sai Kalle Olli ja ka sel aastal oli nominentide hulgas näiteks merebioloog Jonne Kotta.

Kas sul endal jääb peale teaduse aega ka muudeks asjadeks?

Jääb küll. Ülikoolist saadik olen laulnud, algul Tartu akadeemilises meeskooris, siis 1990ndate alul TAMi tagavarakooris ehk ametliku nimega Eesti meestelaulu seltsi Tartu meeskooris. Kui hakkasin aastal 1991 limnoloogiajaama juhatama, siis jäi see katki. Nüüd laulan Puhja kirikuansamblis Dionysius ja läinud sügisest uuesti TAMi tagavarakooris. Samuti olen jahmerdanud hobustega: olen olnud ratsasporditreener. Oma kodu ehitamine on ka hobi olnud. Seal on veel palju teha. Aga kuulen ka teistelt kolleegidelt, et kellelgi pole hobide jaoks enam kuigi palju aega.