Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.

Vääna maastikukaitsealast põhja poole jääv Türisalu vana sõjaväebaas on hea näide selle kohta, mis juhtub, kui suvilast linna sõitev puhkaja pääseb oma neljarattalise sõbraga maastikule liiga ligi. Õnneks pole sealsed isetekkelised ohtlike jäätmete (eterniit, õlitünnid, külmkapid) prügimäed veel maastikukaitsealale valgunud, kuna kaitstavale piirkonnale on autoga veidi raske pääseda. Kohe Väänalt Keila-Joale viiva maantee äärest algab soine loopealne ja kuigi mõnes kohas on maastikuautodega üritatud teelt välja trügida, sumbuvad autohääled juba paarisaja meetri kaugusel – laiub viimasel poolsajandil üsna puutumatuna püsinud lodumets.

Matka Tõlinõmme rappa ja selle ümbrusesse tasub alustada juba Vääna mõisa juurest: nii saab veidi ringi vaadata ka mõisapargis, kust leiab keskaegse linnuse varemed ja korrastatud pargiteed. Linnulennult on Väänast Tõlinõmme vaatetornini kõigest kolm kilomeetrit, kuid tegelikult tuleb läbi käia mõni kilomeeter rohkem, kui valida Järve talu aia tagant kulgev teerada.

Põhja poolt tulles satud sohu. Otsustades 1930. aastate Eesti kaartide põhjal, oli Tõlinõmme järve ümbrus toona tunduvalt tihedamini asustatud kui praegu. Matkaja, kes on esimestest vesistest lagendikest üle saanud, leiab näiteks Vääna poolt tulles ja paarsada meetrit enne Keila-Joa suvilaid lõunasse keerates õige pea mahajäetud taluteid ja -radu – kunagi inimeste tallatud, nüüd vaid metsloomade kasutada.

Samas on põhjapoolne lähenemistee üsna raske ja eksitav. Võsa vaheldub vesiste loopealsete lohkudega ning vahetult enne järve on ka kummikutega üsna vaevaline edasi liikuda. Kunagi võttis Tõlinõmme järv enda alla suure ala – 38 hektarit. Ent pärast 1937. aasta ebaõnnestunud maaparanduskatseid saada häid heinamaid on järve tase langenud: vesi laiub kõigest 6,5 hektaril. Järve pindala väheneb iga aastaga. Allesjäänud veesilm asub järvesüvendi lõunaosas, nõnda jääb põhja poolt tulijale lõpuks ette läbimatu õõtsiksoo, mis äärtest tihedalt pilliroogu kasvanud.

Matkajal on kõige mugavam läheneda Tõlinõmme järvele ida poolt. Kruusatee viib kahe talumajani. Kui enne esimest maja põigata taluteelt üle heinamaa metsa vahele, saab
ettekujutuse, milline järvekallas kunagi olla võis. Männimets lõpeb endise järvekalda ääres nagu lõigatult ja algab mõõtmatu pillirooväli, mille vahel vesi ja järvemuda lähevad aina sügavamaks.

Kui kallast mööda edasi liikuda, ei jää siingi märkamata ennesõjaaegsed inimtegevuse jäljed. Nii näiteks on mõnisada meetrit enne Järve talu (asus varem Tõlinõmme ehk Humala järve kaldal) näha paadi vettelaskmise palkreeling, mis lõpeb pillirookõrte vahel. Sealsamas on ka mingisuguse palkidest rannaehitise vaevu märgatavad jäänused. Nende juurest paistab juba kõrkjate vahelt tükike veesilma ja kui järv jääs pole, kohtab seal isegi talviti kühmnokk-luiki.

Kõige mugavam on Tõlinõmmel matkata talvel, kuigi linnuvaatluselamus jääb sel ajal kesiseks. Kui kõrkjavahe on kõvaks külmunud, saab Järve talu juurest astuda otse jääle ja jalutada lõunakaldal asuva vaatetornini. Kui aga jää veel ei kanna, tuleb ette võtta pikem retk – teha ring ümber talu, jõudmaks järvest väljuva kanali äärde, millel asub purre.

Tammi pidi rappa. Meil kulus veelgi rohkem aega: sattusime oma seltskonnaga kanalist üleujutatud luhale, mille jää veel ei kandnud. Seastap ette tuli võtta pikem ring mööda maaparanduseks rajatud veehoidla kaldatammi lõuna poole, et otsida mõni kuivem koht Tõlinõmme rabale pääsemiseks.

Veehoidla on võrdlemisi väike tehisveekogu (0,6 ha), mis asub Tõlinõmme järvest ja ühtlasi Järve talust kagu pool. Veerohketel aegadel ujutab ta üle ka Tõlinõmme raba äärde jäävad madalad alad. Tammi taga laiuvad madalad veehoidlad, millest lüüsi kaudu vett välja lastakse. Lüüsid näivad töötavat seniajani. Ilmselt ongi see tammipealne Tõlinõmme veehoidla kaldal ainus viis pääseda ilma kalamehesäärikuteta raba idaservale.

Siiski saab matkaja ka veehoidla tammil muda näha ja kraave ületada. Veerohke aastavahetus on täitnud kõik kraavid ja seepärast pole teekond raba läänekaldale kaugeltki rahulik pühapäevamatk: tuleb otsida langenud puid, et vähemalt kahest suuremast kraavist üle saada. Kuid vaev on seda väärt: rabaserva jõudes avaneb üsna üllatav vaatepilt, mida Keila-Joa suvilate naabrusest ei teaks oodatagi – rabamaastik, mis on kenasti lume alla peitnud oma aeglaselt jäätuvad, kohati sügavad laukad ja mudased lohud. Kevadel võib siin kohata sookurgi, rabaservades aga metsist. Viimasel suvel nähti raba ääres ka palju kullilisi.

Peidetud vaatetorn. Järvekalda tunneb silmapiirilt ära kõrgemate puude järgi. Rabamännik varjabki lõunast läheneva matkaja eest vaatetorni: see hakkab isegi talvisel ajal silma alles päris torni lähedusse jõudes. Ligi nelja meetri kõrgune ühe platvormiga rajatis on ehitatud 2004. aastal. Ta asub väikesel neemel järve lõunakaldal ja selle otsast on näha enamik allesjäänud veesilmast. Eemal on aimatav ka õõtsiksoo, kus enne järve allalaskmist oli samuti veeväli. Järve kattev tumepruun jää, mille vahelt immitseb pinnale roostepruuni vett koos mudaga, annab tunnistust sellest, et veekogu on üsna madal ja ilmselt jäätub käreda pakasega suures osas põhjani. Mõõtes ongi veekihi paksuseks kõikjal saadud alla ühe meetri, millele lisandub meeter-kaks muda, enne kui vastu tuleb paeplatoo. Seetõttu pole Tõlinõmme järvel ka tüüpilisi talvise kalapüügi jääauke. Seega ei saa jää paksust hinnata selle järgi, kas kalamehed on juba kohal või mitte. Tuleb ise proovida.

Vaatetorni juurest on tagasitee juba tunduvalt lihtsam, sest järve lõunakaldalt kulgeb teeke, mis on Harku valla arenguplaanis ära märgitud kui tulevane tähistatud matkarada. Praegu on see veel vaid aimatav ja ületab mitmes kohas vesiseid kraave, mis ka talvel võivad olla kattunud salakavalalt õhukese jääkirmega või mattunud tuisklume alla.

Et pääseda Tõlinõmme järve poolt Järve talu juurde kruusateele tagasi, läheb taas vaja häid kummikuid või matkasaapaid. Veehoidlasse kulgeva kanali algusotsas on veidi üle kallaste ajanud. Jõudnud raudtorudest purdeni, on viimane takistus ületatud. Nüüd siirdume taluteed pidi tagasi tsivilisatsiooni rüppe – Keila-Joalt Vääna viivale asfaltteele.

Salakavalad loopealsed. Maantee äärest leiab rohkelt põõsasmarana loopealseid, mis oma olemuselt ongi üsna niisked kasvukohad, kuna asuvad paepealsel ja savine aluskiht ei lase sadeveel kohe ära voolata. Talvel on sellistes kohtades oht vajuda läbi õhkjää: pealt külmunud salakavalad lombikesed voolavad alt tühjaks ning jää jääb loopinnase kohale rippu. Kui jalg sealt läbi vajub, pääseb siiski pelgalt ehmatusega.

Ümber järve matkata õnnestub arvatavasti vaid väga külmal talvel, kui pakane on kestnud pikka aega. Vaatetornini saab küll kas või kummikutega kohale, ent sealt edasi on järve lõunakallas väga soine ja õõtsuv. Ka läänekallas on äärmiselt vesine, ilmselt ei piisa seal isegi räätsadest, kui pakane abiks pole.

Kaitseala saab peagi matkaraja. 1991. aastal loodud ja 2000. aastal laiendatud kaitseala asub Tallinna piirist umbes 17 km kaugusel Harku vallas. Kaitseala loodi esialgu Loode-Eestile iseloomulike põõsasmarana loopealsete kaitseks. Põõsasmarana (III kaitsekategooria) lood on kogu maailmas väga haruldased. Nad on levinud vaid õhukese savika moreeniga kaetud kompaktsel paealuspõhjal. Kevaditi ja sügiseti ning suuremate sadude järel ei jõua vesi maasse imbuda ja koguneb üsna suurel alal lohkudesse.

2000. aastal laiendati kaitset ka linnurikkale Tõlinõmme järvele ja Tõlinõmme rabale. Tõlinõmme järv oli enne Teist maailmasõda Eesti olulisemaid linnujärvi. Kuid veetaseme alandamise tõttu 1937. aastal on järv oma tähtsuse peaaegu minetanud. Maastikukaitsealal asub ka Vääna ehk Tõlinõmme kurisu, kuhu voolab Tõlinõmme järvest algav Kuriste oja. Kaitseala võtab enda alla 407 ha. Valdav maastikutüüp on pärand-kultuurmaastik.

Kuna paepinnasel loopealsed on sügiseti ja kevaditi vee all, pole seal kohati kerge matkata. Seevastu ei koorma loopealseid, jäänukjärve ja raba suvitajate prahihunnikud ja loomad pole samuti minema põgenenud. Matkajal tuleb soistel maastikel aga pingsalt kuivemat teed otsida.

Kaitsealustel maastikel pole liikumispiiranguid. Harku valla arengukava järgi tuleb järveni rajada tähistatud matkarada ja püstitada infotahvel. Pooleteistkümne kilomeetri pikkune õpperada peaks algama Järve talu juurest ning kulgema Tõlinõmme järve lõunakallast pidi praeguse vaatetornini ja sealt 300–400 meetrit edasi kuni puhkekohani, mida alles rajatakse. Samas saab ette võtta ka pikemaid jalgsimatku (5–10 km) ümber ja läbi Tõlinõmme raba, mida esialgu ei tähistata.

Praegu vaieldakse, kas laudtee oleks vajalik. Raja kavandajate arvates sobiks Tõlinõmme lähikonna koolidele õpperajaks, kus saaks näha eri kooslusi ja maastikke. Peamised tõmbenumbrid on õõtsiksoojärv ja kevadised ning sügisesed linnuvaatlused RMK ehitatud tornist. Seni tuleb vaatlustornini jõuda omapäi, kas otse mööda järvekallast kulgevat rada pidi või keerulisemalt, Tõlinõmme raba kaudu. Vaatepilt on nii ehk teisiti ootamatu ja omapärane: vahelduvad maastikud otse valglinnastuva Tallinna külje all.