Siis aga jäi vesi vaikseks ja jõekääru hämarast veerust ujus välja saarmas…(vt. lk. 6 ) Kas olete kunagi näinud seda looma oma silmaga? See pole võimatu, julgustab hea loomatundja Nikolai Laanetu: te peate istuma vaikselt ja kannatlikult jõekaldal või laskuma paadiga ilma aerutamata allavoolu.

Saarmas ei ole meil praegu nii haruldane nagu kolm aastakümmet tagasi. Siis olid ridamisi veevaesed aastad, karmid talved ja just lõppenud väikejõgede süvendamise-õgvendamise esimene suurem laine. Piltlikult öeldes: saarma toidulaud oli kummuli keeratud, teda pitsitas nälg. Peale selle veel äge küttimine. Niisuguses olukorras juba lapsi ei kasvata. Lääne-Euroopas ongi see vilgas loom paljudest kohtadest kadunud, sest tema elupaigad on looduse ümberkujundamise tuhinas hävitatud. Nüüd püütakse seal ennistada varem sirgeks kaevatud voolusänge, aga seda teha on palju kulukam, kui oli neid omal ajal sirgeks kaevata.

Meie aastakümneid tagasi “vardasse aetud” jõekestes hakkab elu tasapisi taastuma ja saarmaski on sinna tagasi tulnud: tema tegevusjälgi võib leida enamiku jõgede kaldailt. Muu hulgas ka liujälgi kaldaveerudel. Saarmad on lustlikud loomad: neile, eriti nende lastele, meeldib kaldast istmiku peal alla lasta. Nagu meiegi omadele!

Aga inimesele ainult liust ei piisa. Ei piisa ka mõnusast tuhisemisest suuskadel või suvisest jalgrattaretkest vaiksetel metsateedel. Osa meist, kes ilmselt ei suuda end kehtestada vaimselt ega ka lihaste jõul, tunneb vajadust saavutada üleolekutunnet võimsa mootori abil – maastikukulguri (ATV) või mootorsaani turjal kihutades.

Maastikukulgurid olid hiljaaegu laiemalt jutuaineks, sest ühele uljaspeale lõppes sõit väga kurvalt. Asja kohta nii ja teisiti arvajate seas jäi kõlama ühe kardetavasti koduterrori all kannatava naise veendumus: mehel peab olema võimalus end välja elada! Ning häälekas, kõigest üle ja läbi tormav ATV või mootorsaan on just see, mis mehe stressist vabastab. Võib-olla on tal omast kohast õigus. Aga kui üks stressimaandaja tekitab omakorda stressi sadadele inimestele? Mingu inimasustusest kaugemale – sügavale metsa –, on soovitatud. Aga metsaelustik? Üks ruigav masin külvab surmahirmu tuhandetele metsaasukatele!

Saarmas on mõneti puhta looduse sümbol: tema olemasolu annab tunnistust piirkonna üsna heast ökoloogilisest seisundist, selle looma kadumine aga elukeskkonna halvenemisest. Ta läheb kindlasti ära sealt, kus alailma möllavad alaväärsuskompleksiga inimeste juhitavad masinad.

Elad sina nendes vetes, elame meiegi siin maal ja linnud laotuse pääl. Nõnda lõpeb õhtujutt saarmast, laps võib rahus uinuda.