Suur tükk tööd tahab tegemist. “Naistekate” vahele peab ruumi rohima, et me välja paistaks. See kehtib kõigi loodusajakirjade kohta, praegu oleme varjus.

Selles mõttes pole Looduse nimevahetusel suurt rolli – ega nimi meest riku. Tähtis on, et põhimõte on ajakirjal jäänud samaks: äratada uudishimu. Seda pole mingit põhjust muuta, sest uudishimu kaudu ärkab hoidmine ja hoolimine. Kas see pole kõige olulisem, mida üks loodusajakiri teha saab? Naisteajakirjad viitsivad uudishimu äratada ainult moe järele, nii et nendest abi loota (eriti) ei ole.

Aga veel Justidest ja Cosmodest: kui jälle mõni selline turule potsatab – nad poegivad tihti – tekib mul väga unine olek. Kõik elaks nagu mullis ja ajakirjad aina kiidavad takka. Võiks ju midagi rikkalikumat pakkuda lugeda. Inimestel on vaja ennast maandada ja laadida. Leida inspiratsiooni. Igaühel võimalik näpud mulda ajada, kõik ei saa isegi metsa minna, ajakirjade kaudu võiks siis vähemalt ümbritsevast natuke osa saada.

Loodusesõber on selles võtmes esimese liini tegija: tema aitab sidet luua, äratab uudishimu. Teeb seda lihtsate sõnadega. Teise liini peal kannavad seda mõttelaadi edasi Eesti Loodus ja põhjalikumad erialatekstid. Metsa ja mere äärde minnakse siis juba teadmistega. Ent kõigepealt peab silla looma. Tärkava loodushuviga linnalaps ei suuda kohe teadustermineid seedida.

Küsimus pole Loodusesõbra puhul üldse selles, kes kui palju liike tunneb, vaid tähtis on edasi anda tunnetust. Seda tunnetust, et oled seotud kõigega, mis sind ümbritseb. Kaubamajade ja telerite haardes kipub see põhitõde asenduma ühe teisega: sa oled seotud kõigega, mida ihaldad. Muidugi võib vaielda, kui palju neist loodusajakirjadest kasu on. Aga seda kasu ei saa praegu mõõta, ta kasvab ajas. Õnneks asi paraneb, uute väljaannete tulekuga – LoFo ja kevadel ilmuv ökoajakiri – võidavad kõik. Valdkond satub suurema tähelepanu alla ja lugejal tekib valik, igaüks leiab endale midagi.

Praegu on kevad ukse ees. Käed kibelevad mullas tuhnima.