Mitmel Carl Linnéd kujutaval maalil on teda jäädvustatud laplase rõivastes ja ehetes ning alati, nii noore mehena kui ka peaaegu raugana, hoiab ta käes oma lemmiktaime harakkuljust (Linnaea borealis L.). Seda tagasihoidlikku taimekest armastas Linné erilise hellusega. Ta tundis ju tuhandeid taimeliike, nende hulgas ka hoopis ilmekamaid ja suureõielisi kaunitare, ent eelistas kõikidele seda, endanimelist – põhjamaa varjukate metsade tagasihoidlikku asukat.

Lõuna-Rootsis Råskulti linnakeses vaimuliku perekonnas 23. mail 1707 ilmale tulnud Carl Linné (Carolus Linnaeus) oli sündinud botaanik. Teda on mäletatud kui last, kes lilli nähes ja puudutades rõõmust kilkas. See kiindumus taimedesse üha süvenes, nii et poisist sirgus väljapaistev botaanik, kellest 34-aastaselt sai Uppsala ülikooli professor, kes 37 aastat juhatas botaanika kateedrit ja keda kogu maailma taimeteadlased on nimetanud botaanika kuningaks – Botanicorum Principi.

Taimeriigi korralooja. Kui mingi taime ladinakeelse teadusliku nimetuse järel seisab suur täht L. on igale loodusuurijale ja isegi -huvilisele selge, et sellega tähistatakse Carl Linnéd, kes oma töödega 18. sajandil lõi eluslooduse kunstliku süsteemi ja organismide binaarse (binominaalse), s.t. kahest – perekonna- ja liiginimetusest koosneva nimetamisviisi.

Kuni tema tööde ilmumiseni valitses taimeriigi mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi kirjeldades loetleti sageli paljusid eri tunnuseid, mistõttu nende iseloomustused osutusid kohmakateks ja omavahel raskesti võrreldavateks. Seetõttu polnud õiget ülevaadet juba tol ajal kirjeldatud tuhandetest taimeliikidest ning taimeuurijad ekslesid läbimatuna tunduvas kaoses. Tõsi küll, mõnigi botaanik püüdis juba enne Linnéd luua selles nimetuste ja mõistete kaoses mingisugust korda, tunnustikku ja reeglistikku, millele taimeriigi süsteem peaks tuginema.

Itaalia botaanik Andrea Caesalpino (1519–1603) näiteks leidis, et taimede jaotus kergesti äratuntavateks rühmadeks peab põhinema kahel tunnusel: juurel, mis tagab taime toitumise, ja varrel, millel arenevad paljunemisorganid, seemned ja viljad. Muust tähtsamaks pidas ta seemneid ja vilju, nende hulka, kuju, asetust, suurust jm. Nii tekkis botaanikasse kuulus fruktistlik (sõnast fructus – vili) süsteem, mis seletas viljade ja seemnete paljutüübilisust, kuid jättis botaanika ikkagi vaevlema üldisesse mõiste- ja nimekaosesse.

Asi muutus keerulisemaks seetõttu, et osal taimedeks nimetatud organismidel ei leitudki seemneid ega vilju. Need heitis Caesalpino (nagu ka suur mõtleja Aristoteles palju aastasadu varem) teisejärgulisena süsteemist välja, nimetades need kõdutekkesteks, orgaanilise aine mädanemisel sündinuiks.

Linné suurimaks teeneks teaduses peetakse eluslooduse kunstliku süsteemi loomist. Nagu juba öeldud, oli ka enne Linnéd uurijaid, kes eri tunnuste kombinatsioone kasutades said tulemuseks suuremal või vähemal määral kunstliku süsteemi, või isegi sellise, milles oli taimeriigi eri rühmade sugulusotsinguid, seega loomuliku süsteemi algeid. Näiteks Caesalpino kaasaegse, ðveitsi teadlase Caspar Bauhini (1560–1624) süsteem.

Linné geniaalsus seisneb printsiibikindluses, lihtsuses ja loogilisuses, millega ta oma 24 klassist ja 116 seltsist (tänapäeva mõistes sugukonnast) koosneva süsteemi üles ehitas. Ainult seksuaaltunnused on tähtsad, väitis ta, ja võttis süsteemi aluseks võimalikult vähesed, aga kõigil (õis)taimedel olemasolevad, nii-öelda läbivad tunnused. Neiks osutusid tolmukate (ja emakate) arv ning nende asetus õies.

Linné paljudel õpilastel ja järgijatel oli edasine töö juba võrdlemisi lihtne: tuli leida õitsev taim, lugeda üle tema tolmukad ja emakad. Alates 14. klassist lisandusid veel mõned tunnused, näiteks tolmukate pikkus ja kokkukasvamine ning taimede ühe- või kahekojalisus. Selle kõige alusel oli lihtne leida õistaimede suurtaksonite (klassid, seltsid) asend süsteemis. Edasine oli juba keerulisem: tuli leida alamate taksonite (sugukondade, perekondade ja lõpuks liikide) sellised tunnused, mis sobiksid ühesuguselt, standardselt tõlgendatavatena taimede nimetamisel süstemaatikas.

Töös “Fundamenta botanica” (1736) nägi Linné palju vaeva, et koostada talle teadaoleva üle tuhande botaanilise mõiste täpne, lühike, tabav määrang. Sellega hakkama saanud, kirjutas ta oma kõige kuulsama ja kogu bioloogilise süstemaatika arengut mõjutanud töö – “Species plantarum” (1753). Seal oli kõigi temale teada olnud taimeliikide kirjeldus ja binaarne nimetus.

Sellest ajast peale teadis iga botaanik – aga Linné mõjul tekkis neid kogu maailmas sadu –, et näiteks koer-kibuvitsa teaduslik nimetus on Rosa canina L., mitte aga Rosa silvestris vulgaris flore odorato incarnato, nagu seda lõhnavat iludust nimetati ja püüti meeles pidada enne Linnéd. Lihtsalt Rosa canina L. ja kõik. Nii suupärane ja meeldejääv!

Sealjuures Linné ise, suurepärane taimetundja, suhtus uue lühikese nomenklatuuri kasutamisse erilise vastutustundega ja ettevaatlikult. Teoses “Philosophia botanica” (1751) kutsus ta kõiki botaanikuid üles mitte alluma lihtlabasele, kergemeelsele binaarse nomenklatuuri rakendamisele. Enne iga uue liigi kirjeldamist tuleb seda põhjalikult uurida, muidu langeb teadus endisaegse barbaarsuse (!) ohvriks, hoiatas Linné. Kuivõrd põhjendatud oli see hoiatus, näeme tema tööde ilmumisele järgnenud uute taimeliikide kirjeldamise palavikulisest buumist, mis saastas taimesüstemaatika kirjandust rohkete pealiskaudsete ja sageli sünonüümsete liigikirjeldustega.

Linné kreatsionism. Sadades teostes, kus on vaadeldud ja hinnatud Linné mõju bioloogia arengule, on ühtlasi käsitletud tema ideid liikide tekke ja loomisakti kohta. Sageli arvestamata aega, milles Linné elas, olusid ja traditsioone, mis tema vaateid mõjutasid ja kujundasid. Sel ajal – 18. sajandil – alles hakkasid tekkima esimesed arglikud evolutsiooniideed. Charles Darwini geniaalse evolutsiooniteooria ilmumiseni jäi veel üle terve sajandi!

Linné koondas oma peatähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel, ühismõistmisele eluslooduse süstematiseerimisel. Seetõttu oli temale oluline rõhutada looduse momendiseisu, muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Teadusloolased ja Linné tööde hindajad, kritiseerijad ja analüüsijad on tavaliselt rõhutanud Linné kolme postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (“Systema Naturae”, 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (“Critica botanica”, 1737); 3) looduses on liike nii palju, kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (“Classes plantarum”, 1738).

Esile tõstes, eriliselt rõhutades ja korrates neid Linné väiteid, on sageli märkamata jäetud, et ta tegi nendest kategoorilistest postulaatidest mitmeid mööndusi ja kõrvalekaldeid. Linné salapärane Lõputu Olevus (Infinitum Ens; kirjutatud suurte algustähtedega nagu ka sõnad Deus ja Natura) oli Looduse kujundamisel võrdlemisi paindlik ja nõtke. Oma kolme teesi esitades on Linné range ja nõudlik. Kui ta suubub aga arutlustesse, seda enam mõttevahetustesse, muutuvad ta väited paindlikumateks, jättes mitmeid otsustamisvõimalusi (“Systema Naturae”, 1735).

Nüüd ta kirjutab: algul loodi väiksematest ja suurematest lihtsamate ja keerulisemate poole liikudes niipalju erisuguseid taimi, kuipalju on taimeriigis sugukondi. Seejärel, ristamisprotsessides, tekitati selgesti eristuvad taimeperekonnad. Seejärel Loodus (mitte enam Infinitum Ens!) segas need perekonnad muutuvate põlvkondade kaudu ära ja paljundas olemasolevad liigid, kõik mis võimalik. Selles palju liikumist ja muutuvust lubavas protsessis jäi Linné veendumuse kohaselt muutumatuks vaid üks tunnus – õie ehitus. Kõik muu on liikuv, Lõputu Olevuse loodu loomulik ja looduslik eristumine, detailideks jagunemine.

Olgugi kreatsionistlikud, olid Linné vaated loodusele muutuvad. Mõned analüütikud näevad selles tema püüdu väljuda dogmaatilist absoluutset loomisakti jutlustavast ja tema kui realistliku loodusuurija teadmiste vastuolust. Kiriku ja Linné vaadete vahel teatud vastastikune arusaamatus muidugi oli ja Linné püüdis lahendada oma teadusasju religioosset dogmaatikat puudutamata (solvamata). Ja peame imetlusega tunnistama, et see tal enamasti ka õnnestus.

Loomulik süsteem. Teadusloolased on tähele pannud, et kui räägitakse Linné väljatöötatud taimeriigi kunstlikust süsteemist, ilmub mõnikord selle hindajate intonatsiooni ja stiili mingi alahindav ja halvustav toon. Nagu oleks selle süsteemi käsitlemisel vaja teha mingisuguseid mööndusi selle väärtuse ja tähtsuse kohta. Veelgi hullem: on ironiseeritud selle üle, et suur Linné ei osanud paigutada mändvetikaid väljapoole õistaimede süsteemi.

Niisugust suhtumist võib põhjustada teaduslooline harimatus, mis ei võimalda tunda teadusmõtete arenguseadusi. Teaduse ideed, avastused, nähtused ja protsessid, uuskirjeldused ja uued uurimismeetodid arenevad vigaste ja õigete, vana- ja uuemeelsete ideede vahelistes väitlustes. Paljud klassifikatsioonid, süsteemid ja tüpoloogiad võivad tunduda meile kummalisena või isegi absurdsena, kui me ei suuda nihutada end hindajatena ajas tagasi – sellesse ajaloolisse perioodi, mil küünlavalgel kriibiti hanesulega hallile muhklikule paberile geniaalsed mõtted. Hilisemate hinnangute kohaselt võisid need mõtted osutuda vähemalt osaliselt ekslikeks. Aga just geniaalsed ekslikud ideed on ärgitanud käsitlusi, mida omakorda saab pidada geniaalseteks. Lõplike tõdedeni arvatavasti ei jõutagi, õieti jõutakse küll, kuid ajutiste peatustena teadustõdede otsimise lõputul konarlikul teel.

Nii oli lugu ka Linné puhul. Muidugi tegi ta oma otsustes ja järeldustes vigu ja süsteemis valeasetusi. Ometi avas ta taimesüstemaatikale paisu, mille taga ootas diagnoosimist ja kirjeldamist kümneid ja sadu tuhandeid elusolendite liike. Linné tundis oma põhiteose “Species plantarum” (1753) kirjutamise ajal 7300 liiki taimi, neist 1500 olid tema enda avastatud ja kirjeldatud. Vaevalt kümme aastat hiljem ilmunud sama töö täiendatud kordustrükis on kirjeldatud juba ligi 9000 liiki. Seejärel avaneski uuskirjeldustele hiiglaslik pais: mõnekümne aasta jooksul – 19. sajandi algusaastateks – küündis tundmaõpitud taimeliikide arv ligi 100 000-ni!

Praegu tunneme Maa taimestikus umbkaudu 220 000 soontaimeliiki. Selle botaaniliste teadmiste hiiglasliku kasvu lätte juures seisis Carl Linné. Ta oli selle kõige algataja ja ergutaja. Aga mitte ainult kunstliku süsteemi loomise initsiaator. Vähe tähelepanu on pälvinud töö, mida Linné tegi loomuliku süsteemi vajalikkust põhjendades ja selle ees seisvaid raskusi kirjeldades. Ta ei kirjutanud küll loomulikust süsteemist, vaid meetodist, aga tema mõttekäigud räägivad sellest, et ta pidas silmas eri taimerühmade ajaloolisel päritolul põhinevat süsteemi.

Esimesed viited niisugusele meetodile ilmuvad tema töös “Classes plantarum” (1738). Tegeldes ise kunstliku süsteemi täiustamisega, esitab ta samas ootamatu väite: süstemaatilise botaanika esimene ja lõppeesmärk on rakendada loomulikku meetodit. Kuidas siis nii – ise loob täiuslikku kunstlikku süsteemi, aga samal ajal seab eesmärgiks loomuliku, s.o. arenguloolise, taimerühmade omavahelist sugulust kirjeldava meetodi väljatöötamise?

Niisugune näiline vastuolu on seletatav sellega, et Linné, asudes päris noore mehena looma kunstlikku süsteemi, hakkas juba siis mõtlema ka alternatiivse, loomuliku meetodi ja süsteemi loomisele. Raamatus “Philosophia botanica” (1751) kirjutab ta, et on juba kindlaks teinud paljude loomulike klasside (nüüdisaegses mõistes sugukondade), nagu liblikõieliste, sarikaliste, ristõieliste, huulõieliste, korvõieliste, kõrreliste jt. floristilise koosseisu, aga ees ootab selles valdkonnas üha keerulisemaks muutuv töö. Linné kirjutab, et kunstlikud klassid (= sugukonnad) asetab ta alati loomulike järele, kuni pole kindlaks tehtud kõik loomulikud süsteemid, kuni pole selgitatud kõik seni veel ebaselged perekonnad ja piirid eri sugukondade vahel. Paljud märkused teostes “Classes plantarum” (1747), “Genera plantarum” (1764), “Philosophia botanica” (1751) jt. osutavad sellele, et Linné pidas vähestel tunnustel üles ehitatud praktilise, kergesti ja mugavalt kasutatava kunstliku süsteemi loomist vaid vahendiks põhiülesande – loomuliku süsteemi loomise teel. Siin ta peatus.

Kunstlik süsteem oli Linné loomingu apogee. Loomulik süsteem selle kõrval käis talle üle jõu, oleks ületanud inimvaimu võimete piiri.

Süstemaatika tipp oli saavutatud. Oli vaja süstemaatilise mõtte paradigmaatilist vahetust, et saavutada uus vaatenurk. Seda tegi prantslane Bernard de Jussieu (1699–1776), kes asutas 1758. aastal Versailles’ kuningliku Trianoni botaanikaaia: seal kasvasid taimed järjestuses, mis imiteeris taimede arenguloolist loomulikku süsteemi. Trialoonsüsteem (nagu seda nimetama hakati) algas alamate taimedega (vetikad, seened), järgnesid ühe- ja kaheidulehelised taimed ning lõppes paljasseemnetaimedega. See süsteem sai trükisõnalise väljenduse alles B. de Jussieu vennapoja Antoine Laurent de Jussieu (1748–1836) 1789. aastal avaldatud Trialoni aia kataloogis.

Oli alanud uus, taimeriigi evolutsioonilise arengu seaduspärasuste uurimisel põhinev periood taimesüstemaatikas. See kestab ka nüüd, suure Linné kolmesajandal sünniaastapäeval.

Mitmekülgne Linné. Hinnates Linné teeneid teaduses, kirjutatakse eeskätt temast kui taimeriigi süsteemi loojast ja binaarse nimetamisviisi (nomenklatuuri) kasutuselevõtjast. Haruharva hinnatakse Linné teeneid teistes teadusharudes.

Tegelikult oli ta väga mitmekülgsete huvidega teadlane, kes tegeles peale taimeriigi uurimise palju muuga, sealhulgas eluta looduse saladustega. Muidugi oli tema huvitsentris taim, aga ka kivimid, imetajad, linnud, roomajad, kahepaiksed, kalad, putukad. Kõikjal rakendas ta uurimismeetodina klassifitseerimist – ta klassifitseeris isegi botaanikuid, taimeriigi uurijaid! Oma kogu Loodust hõlmavasse süsteemi lülitas ta ka inimese: Linné järgi kuulume imetajate klassi primaatide seltsi. Protestilaine, mis puhkes sellise “looduse krooni” alandava käsitluse järel, elas ta rahulikult üle, öeldes, et nii on otsustanud Lõputu Olevus …

Rootsi teadlane Gustav Einar Du Rietz – koos meie Teodor Lippmaaga möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel taimekoosluste uurimisel suuri tegusid teinud mees – on korduvalt pahandanud Linné ühekülgse hindamise pärast. Nimelt arvas Du Rietz, et Linné oli 18. sajandi üks suuremaid ja mitmekülgsemaid taimegeograafe, geobotaanikuid ja ökolooge. Nende teadusharude elemente võib tõesti Linné teostes leida.

Linné töödes “Flora Lapponica” (1737), “Flora Svecica” (1745), “Philosophia botanica” (1751), “Skånska Resa” (1751), “Stationes plantarum” (1754), “Coloniae plantarum” (1768) võib leida viiteid sellele, et teda pani mõtlema taimkatte kirjusus ja eri koosseisu ning ehitusega taimekoosluste – Linné nimetas neid kord statsioonideks, kord lookusteks või kolooniateks – vaheldumine maastikel. Ta kirjeldas küllalt täpselt Lapimaa taimkatte nelja kõrgusvööndit ja tegi esimesed katsed koostada eri struktuuriga “statsioonide” klassifikatsiooni. See ei olnud küll veel taimede koosluslikest tunnustest lähtuv jaotus, kuid osutas Linné teravale silmale taimkatte suurvormide eristamisel.

Eri taimkatte- ja maastikutüüpide uurimisel pühendas Linné erilist tähelepanu soodele. Ta koostas esimesed sootaimede nimestikud eraldi rabade (kõrgsoode) ja madalsoode kohta, kirjeldas üksipulgi soode mikroreljeefi, eristades rabade mättaid ja älveid, ta analüüsis eri liiki taimede osa turba tekkes.

Metsi uurides pööras Linné erilist tähelepanu puuliikide (tamme, vahtra, pärna, pöögi jt.) leviku seaduspärasustele Skandinaavias. Võib-olla oli see armastusest Lapimaa vastu, aga selle inimtühja maa metsi kirjeldas ta erilise hoole ja täpsusega. Ta nimetas neid Desertum Lapponicum – Lapi Kõrvemaa; tuletagem meelde, et meilgi on oma Kõrvemaa! Linné imetles Lapimaa mändide tüvele ja okstele kinnituvaid pikki mustjaspruune narmassamblikke ja tundrapinna tuhandeid hektareid katvaid põdra- ja porosamblike vaipu. Talle ei jäänud ka märkamata koduprovintsi Smålandi puisniidud. Tema seletuse kohaselt tekkisid need nii: inimene raius välja sealsete metsade okaspuud ja jättis hõredalt kasvama laialehised puud, eriti tammed, millega tekitas erakordselt liigirikkad metsa- ja niidutaimede kooslused.

Tuhandeid taimi tundma õppinud Linnéle ei jäänud märkamata ka liigid, mis osutavad kindlalt teatud keskkonnatingimustele – indikaatorid. Ta kirjeldas allikasammalt, kes kasvab külmade allikate väljumiskohtadel, sinihelmika kogumikke, kes kasvavad kuivendatud madal- ja siirdesoodel, lubi-lehtersambliku suuri valgeid laike lubjakividel – ainult neil, mitte kunagi silikaatkividel jne.

Linné oli ka esimene, kes märkas ja kirjeldas loopealsete (alvarite) omapärast kuivus- ja lubjalembest taimestikku. Järvedele uurimistöö tulemusena valmis tal kuuest vööst koosneva järvetaimkonna kirjeldus. See on limnoloogilises kirjanduses esimene üksikasjalikult kirjeldatud ökoloogiline profiil maismaast suure järve keskpaigani.

Möckelni järve ja selle ümbruse kirjelduses satume äkki mõistele Fagetum (pöögimets, pöögik), mis tuleneb pöögi perekonnanimest Fagus. Kust küll tuli Linné mõttesse see -etum lõpp koosluse mõistes, mis tegelikult juurdus geobotaanikasse üle saja aasta pärast Linné siit ilmast lahkumist? Ei mõista seda seletada muuga, kui tema alateadvusliku geobotaanilise mõtlemisega ja teadusliku ettenägelikkusega.

Linné kodulinn on Uppsala. Siin iidses, 13. sajandist pärinevas Toomkirikus puhkab ta põrm. Olen Uppsalas korduvalt käinud – teaduskonverentsidel, loenguid pidamas, külas headel sõpradel ja abilistel Inga ja Kuno Thomassonil. Mitmel kohal Uppsalas ja selle ümbruses tunnen erilist tõmmet: neiks on Linné park ja muuseum, ülikooli raamatukogu Carolina Rediviva, Toomkirik ja Linné Hammarby mõis. Seal olen korduvalt seisnud suurt rahu sisendavate põliste pargipuude varjus ja mõtelnud tänutundes suurele rootslasele, botaanika kuningale.