Gunnar Jaadla Viljandist saatis toimetusele hulga kauneid pilte vesiroosidest, kes kasvavad ühes laukas Valgesoo raba lõunaservas (Soomaal). Ta on lähikonnas üle vaadanud veel ligikaudu 60 laugast, aga ühestki teisest vesiroose ei leidnud.

p>Nüüd tahab ta teada: kuidas võisid vesiroosid sattuda ainult sellesse laukasse? Neil paistab seal hästi minevat, aga miks nad pole siis levinud lähikonna teistesse laugastesse?

Vesiroosid – kokku ligikaudu 40 liiki – on levinud peaaegu kogu maailmas. Eestis kasvavad väike (Nymphaea candida) ja valge vesiroos (N. alba). Kaldalt vaadates polegi neil niisama lihtne vahet teha. Vesiroose võib meil näha nii vaiksemates järvesoppides, aeglasema vooluga jõelõikudes, vanajõgedes, kraavides, tiikides kui ka turbaaukudes ja mujal. Aastakümneid tagasi vähendas nende arvukust korjamine, kuigi vaasis see veetaim kaua ei püsi. Nüüd on vesiroosid looduskaitse all (III kaitsekategooria) ja taas üsna tavalised.

Eesti Looduse lugejal on asjalik tähelepanek: kui vesiroose kasvab enamikus meie järvedest-jõgedest, siis miks leidub neid vaid väga vähestes meie ligikaudu 20 000 rabalaukast? Küll võib vesiroose näha neis rabajärvedes ja suuremates laugastes, mis on jäänukid mültumise teel sooks muutunud järvest. Sinna on need taimed jäänud varasematest aegadest.

Vesiroosid suudavad kasvada kuni kolme meetri sügavuses vees ja nii võivadki rabajärvi kaunistavate taimede juured ja risoom olla toitainerikkamas järvemudas. Kuid miks neid siis enamikus laugastest siiski ei leidu? Siin on kolm peamist põhjust. Esiteks: enamik laukaid on sekundaarsed – tekkinud raba arengu hilisemas järgus. Seega pole vesiroosid neis varem kasvanud ja peavad järjest tekkivatesse laugastesse kuidagi jõudma.

Teiseks: vesiroos levib nii risoomi kui ka seemnete abil. Risoomi abil saab taim edasi kanduda vaid sama veekogu piires: kuigi mügri, ondatra ja põder söövad meelsasti vesiroosi risoomi, pole eriti tõenäoline, et nende kaasabil mõni risoomitükk kusagile eemal asuvasse laukasse jõuaks. Vesiroosi seemned on kaetud limase kihiga, mis annab neile hea ujuvuse ja seetõttu levivadki seemned eelkõige veega. Kuid ka nii levivad nad vaid sama veekogu teistesse osadesse, mitte aga kaugemal paiknevatesse kumerraba laugastesse. Uutesse kasvukohtadesse satuvad vesiroosi seemned enamasti neid söövate vee- ja soolindude abil, kelle sulgede ja jalgade külge ning sulgede vahele limased seemned kinnituvad. Just sellele on ligi 40 aastat tagasi Eesti Looduse lugeja samalaadsele küsimusele vastates viidanud ka Viktor Masing (vt. Eesti Loodus 1968 8, lk. 510). Seemned langevad veekogu põhja ja soodsate olude korral hakkavad seal idanema.

Kolmandaks: selleks, et laukasse jõudnud vesiroosi seeme idanema hakkaks ning taim kasvada ja püsida saaks, peab olema täidetud veel õige mitu tingimust. Laugas ei tohiks olla liiga madal (nii et külmub põhjani), kuid samas ka mitte liiga sügav. Rabalaukad on tavaliselt toitainevaesed ja seetõttu vesiroosile enamasti ei sobi. Ometi leidub ka toitainerikkama veega laukaid: need tunneb ära näiteks lauka kaldavööndis kasvavate tarnade järgi. Sellised võivad olla õhukeses turbalasundis tekkinud laukad, mille põhi on ajapikku süvenenud toitainerikkamate turbakihtideni. Ka võib tegu olla turbasiseste voolusoontega, milles liigub toit- ja mineraalainerikkam vesi. Laukavee võib toitainerikkamaks muuta ka seal aastaid pesitsenud (hõbe)kajakakoloonia.

Soomaal asuv jõhvikarohke ning suures osas veel siirdesoo staadiumis olev Valgeraba on tekkinud mineraalmaa kiirel soostumisel ning geoloogilistel uuringutel on seal leitud hulgaliselt turbasiseseid voolusooni. Et Gunnar Jaadla osutatud vesiroosidega laugas asub raba servaalal, siis võib arvata, et sellegi lauka põhi ulatub toitainerikkamate turbakihtideni ja/või asub ta voolusoonel.

Enamikus rabalaugastes ei kasva vesiroose ilmselt mitte seepärast, et seemned neisse ei jõua, vaid toitainete vähesuse ja muude ebasoodsate kasvuolude tõttu. Seal, kus rabadele kandub rohkesti toitaineid õhu kaudu – Kirde-Eesti põlevkivielektrijaamade ja Kunda tsemenditehase mõjutsoonis – on vesiroosid rabalaugastes märksa tavalisemad: seal võib õitsvat vesiroosi näha isegi juba kinnikasvanud madalaid laukaid katval turbasamblavaibal.

Niisiis on vesiroosi valged õied tumeda laukavee taustal küll kaunid, kuid nad võivad osutada ka rabas toimuvatele muutustele.