Ma ei ole inimene, kes käib pidevalt looduses, fotoaparaat kaelas. Pildistamiseks on mul vaja vastavat tuju ja ilma. Ja kui need tulevad, siis lähen kõndima või sõitma. Selliste tujude tõttu on kõik minu pildid tehtud alla kümne kilomeetri raadiuses kodust.
Üks mind inspireerivaid ilmastikunähtusi on udu. Udus on isegi väga tuttavad kohad täiesti uued ja vaatajale avanevad hoopis teistsugused perspektiivid. Mind erutab põnev efekt: minu ees olev ruum on füüsiliselt küll piiramatu, kuid optiliselt piiratud. Pildistamise seisukohast võib seda võrrelda stuudioga, kus esemed on asetatud kardina ette.
Üks niisugune udune sügishommik, kus mul tuli tuju pilti teha, oli 2004. aasta 19. oktoobri hakul. Sõitsin Lutikelt Neeruti poole: paremale jääb Leigo järv ja vasakut kätt tee ääres on tiik, mis oli terve suve ja sügise kestnud vihmade tõttu vett täis, nii et tiigiäärsest metsast oli saanud soo.
Tiigi äärde pääsemiseks tuli saada üle vett täis kraavi, aga see tasus end ära: vaatepilt oli vapustav. Täielik vaikus; privaatsust suurendas tihe udu. Hetk hiljem märkasin parte, kes kohe pladinal õhku tõusid. Seisin ja jalutasin selle lombi serval terve tunni.
Canon EOS Digital Rebel, 1/50 F8, Canon 18–55 mm @55 mm, ISO 200
|