Nii Charles Darwinit kui ka Carl von Linnéd on süüdistatud tuhandeid kordi selles, et nad ei piirdunud ainult selliste teadusideedega, mis võiksid veel tänapäevalgi muudatuste ja täiendusteta kehtida. Niisiis: selles, et nende loodut on edasi arendatud.

12. sajandist nüüdisajani on teadlaste seas olnud kasutusel (sageli ekslikult Isaac Newtonile omistatud) väljend: me näeme praegu rohkem ja kaugemale, sest seisame hiiglaste õlgadel.

Kas Linné tehtu on vaid nüüdse teaduse väärikalt minevikku vajunud vundament? Jätkem kõrvale tohutu hulk taimede ja loomade nimesid, mille teaduslik esmakirjeldaja ta oli ja mille taga on paljutähendav lühend L. 1751. aastal Stockholmis ilmunud teoses “Philosophia Botanica” on kirjas paljud elusolendite klassifitseerimise ja nimetamise printsiibid, mis tänu järjekindlale tarvitusele kõlbavad praegugi. Esimene põhimõte on nimetada liigid kahe ladinakeelse sõnaga – perekonna ja liigi nime(tuse)ga. Kuni Linnéni oli teaduskeeles nime asemel mitmesõnaline kirjeldus, mille ta tänu targale ideele kahesõnaliseks muundas.

Teine: klassifitseerida elusmaailm hierarhilise süsteemina ehk ühendada liigid perekondadeks, liita need seltsidesse ja klassidesse. Kolmas: võtta klassifikatsiooni aluseks võrreldavate tunnuste analüüs, mitte liikide välimus. Selleks defineeris ta hulga taimede morfoloogia mõisteid, mida kasutatakse praegugi. Ühtlasi on antud suur hulk ranges toonis soovitusi nimetuste andmise, eri tunnuste kasulikkuse ja botaaniku muu tegevuse kohta. Tubli osa neist on ka nüüdses botaanilise nomenklatuuri rahvusvahelises koodeksis (viimane versioon ilmus 2007).

Tänapäeval rühmitatakse elusolendeid nende sugulusmäära alusel. Et Linné (vanuigi küll kõhklemisi) liikide muutumatusesse uskus, jätab muidugi ühe osa ta klassifitseerimiskunstist minevikku. Praegu on löögi all Linné klassifitseerimisüksuste hierarhia, soovitakse see asendada (hüpoteetilise) fülogeneesi puid paremini kirjeldava käsitlusega. Paraku on sellele palju vastuseisjaid: Linné näitas oma botaanika filosoofia raamatus, et hierarhiline süsteem on suhtlusvahend botaaniku ja lihtinimese vahel ning peab arvestama tolle asjas orienteerumise hõlpsust. Nii võttis ta ka seltsi mõiste kasutusele ainult selleks, et inimene arvukate perekondade seas paremini hakkama saaks.

Linné andis samas raamatus ka botaanikute eneste klassifikatsiooni. Kirjeldajate, oraatorite, poleemikute jt. seas on ka uudishimulike botaanikute klass, mille näiteks ta tõi Eesti taimi esimest korda teaduslikult uurinud Johann Christian Buxbaumi.