2007/05



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/05
Harakkuljus – Linné lemmiklill

Kõnnin mööda rannaäärset puhkeala. Metsaalune on paiguti liivaseks tallatud, siin-seal puude ümber on siiski säilinud samblasaarekesi pohla- ja mustikapuhmikutega. Enamik radasid viib mere poole, mina pöördun metsa, kus metsaalune pole nii tallatud. Nopin mõne mustika ja äkki – otse mu ees kuuse all õrnad heleroosad, peaaegu valged kellukad harkjalt püstistel õieraagudel. Samblavaibal roomavad peened harunevad varred. Siin sa oledki – põhjapoolsete okasmetsade ehk boreaalsete metsade õrn kaunitar ja Linné lemmiklill – harilik harakkuljus.

Just see õrn taimeke saadab kuulsat rootslast piltidel, kaunistab teadlase vappi ja kannab tema ladinapärast perekonnanimetust Linnaea. Selle andis taimele Linné auks ta sõber, taani botaanik Coronarius. Linné kogus Lapimaa matkalt 1732. aastal üle saja uue liigi. Teiste seas oli ka haruldane taim, kellele tuntud ðveitsi botaanik ja süstemaatik Caspar Bauhin oli juba 1596. aastal andnud nimetuse Campanula serpyllifolia.

1737. aastal avaldas Linné kogutud materjali põhjal koostatud ülevaatliku töö “Flora Lapponica”, mille 12. tahvlil on joonis ka harakkuljusest (Linnaea borealis) [3]. Taime õis sarnaneb tõepoolest kellukaga, kuid täpsemal vaatlusel leiame harakkuljuse õiest neli tolmukat, kellukatel on neid aga viis. Et Linné süsteemis oli oluline just tolmukate arv, siis ei sobinud harakkuljus kellukate sekka. Selgus, et tegemist on hoopis omaette perekonnaga, kuhu Linné paigutas ainult ühe liigi, mille n.-ö. eesnimeks (liiginimetuseks) sai borealis – põhjapoolne.

Sugukonna tasandil oli ja on süstemaatilises kirjanduses praegugi harakkuljuse koht kuslapuuliste (Caprifoliaceae) seas. Hilisemate molekulaarbioloogiliste uurimiste põhjal jagati see sugukond mitmeks, igaüks neist ühest eellasest pärinevaks sugukonnaks [2]. Nõnda eristati ka sugukond Linnaeaceae, mille eestikeelne nimetus peaks perekonnanime järgi olema harakkuljuselised.

Taime eestikeelne nimetus harakkuljus on Gustav Vilbaste arvates vabalt moodustatud [9]. Jakob Kunder on 19. sajandi lõpul kasutanud otsest tõlget saksa keelest – Linné lill. Harrastusbotaanikutest õpetajad Niclasen ja Aidas on teda nimetanud harakakellakeseks, hiljem jäädi harakkuljuse juurde. Arvatavasti on nimetus tuletatud õite harali asetusest, võib-olla on oma osa olnud ka harakal. On ju paljudel loomadel “oma lill”.


Kaunitari isikukirjeldus. Ta on madalat kasvu peente, keskmiselt vaid millimeetrise läbimõõduga roomavate ja harunevate puitunud vartega igihaljas kääbuspõõsas (poolpõõsas). Tõsi, väliskujult sarnaneb ta küll pigem rohttaime kui põõsaga. Varred võivad kasvada kuni paari meetri pikkuseks, need harunevad ja juurduvad, ristlevad omavahel, moodustades samblavaibal eri tihedusega kogumikke nagu kudumeid. Noored võsud (oksad) hoiduvad esialgu püsti, need on karvased, sealhulgas näärmekarvased. Edasi kasvades varred painduvad ja võtavad lamava asendi.

Peajuur sureb varakult, lisajuured põimuvad seeneniidistikuga: tekib paljudele poolpõõsastele iseloomulik mükoriisa (seenjuur), mis aitab taimedel kohaneda kesistes toitumisoludes.

Väikesed, ligi poolteise sentimeetri pikkused ja ligi ühe sentimeetri laiused nahkjad laimunajad kuni ümarad lehed kinnituvad varrele vastakuti. Lehe pealmine pind on tumeroheline, alt heledam – sinakashall. Mõlemad lehepinnad ja lühikesed leherootsud on samuti karvased. Lehe servas on enamasti mõni tömp hambake.

Õisi kandvad varreharud hoiduvad püsti, nende alusel on 2–4 lehepaari, kõrgemal lehitud. Ent päris õiepaari alusel on naaskeljad kandelehekesed.

Õrnroosad või valkjad ligi sentimeetrised lehtritaolised kellukõied hoiduvad longu. Viis tipet õiekrooni servas osutavad, et see on kokku kasvanud viiest kroonlehest. Need varjavad kahte eri pikkusega tolmukapaari, mille keskel paistab kolmehõlmalise suudmega emakas. Sigimikku, mis jääb lehterjast tupest väljapoole, ümbritsevad omakorda tillukesed turris kandelehed. Nagu lehed ja õieraodki, on kõik õieosad karvased ja näärmelised.

Longus õied ei lase vihmavett sisse, hoiavad tolmukad ja emaka kuivana. Eri pikkusega tolmukate vahele on toitu hankima tulnud putukal mõnus pugeda. Tumeroosad triibud või täpid kroonlehtede siseküljel toimivad teeviitadena, mis juhatavad külalise õie sisemusse: seal ootab ihaldatav toidupoolis. Putukas määrib end tolmuga nii alt- kui ka pealtpoolt, sest tolmukotid avanevad sissepoole. Harakkuljust tolmeldavad mesilased ja kahetiivalised (kärbsed). Õitseb maist juuli-, vahel isegi augustikuuni.

Viljad valmivad augustis-septembris. Needki on parajalt karvased ja kleepuvad: see soodustab haakumist (kleepumist) levitajate – lindude sulgede või imetajate karvade külge. Kõik see loob eeldused, et taim võiks levida kaugemale: nii saab toimuda geneetilise informatsiooni vahetus ning tekivad uued populatsioonid.

Harakkuljus paljuneb ka vegetatiivselt, võsude abil. Sel viisil laieneb kohalik populatsioon, kuid aastatega kahaneb geneetiline mitmekesisus ning koos sellega võib liik lõpuks antud paigas hääbuda. Sellele aitab oluliselt kaasa keskkonnaolude muutus, eeskätt metsade vähenemine. Jääb vaid üle võtta vähemalt osal parimatest leiukohtadest kaitsemeetmeid. Harakkuljus on mitmel pool Euroopas (Saksamaal, Briti saartel) ja Põhja-Ameerikas arvatud ohustatud liikide sekka.


Levila – krae ümber põhjapoolkera. Arvatakse, et harakkuljuse populatsioone leidus juba pleistotseenis, viimase jääaja lõppedes nihkus see taim koos metsaga tagasi põhja poole: tema levila sarnaneb nüüd põhjapoolkera ümbritseva kraega, mis hoidub parajale kaugusele Arktikast [4].

Taimegeograafid paigutavad harakkuljuse boreaal-montaansete liikide hulka. Euraasias peetakse teda üheks taiga iseloomulikuks liigiks [7]. Harakkuljust leidub nii tundraeelses hõredas kui ka tihedamas ja soostuvas taigas, ikka paksul sammalkattel. Mägedes tõuseb ta kivide ja kaljude peal vongeldes alpiinse vööndini. Ulatusliku levila eri osades on liik varieerunud, nii et süstemaatikud eristavad kolme alamliiki: subsp. borealis levib Euraasias, subsp. americana ja subsp. longiflora Põhja-Ameerikas.

Meil kasvab harakkuljust kõige rohkem Põhja-, Lääne- , Kirde- ja Kagu-Eesti [6] samblarikastes toitevaestes palumetsades, vähemal määral ka rabastuvates paludes, kus puurindes leidub parajalt varju pakkuvat kuuske, harva lodumetsades puude juuremätastel. Meie metsades kasvab harakkuljus üsna väikeste, kuigi mõnel pool rikkalike, ent siiski enamasti hõredate kogumitena, sageli leidub üksikuid taimi.


Mitte ainult õieilu. Rahvameditsiinis tuntakse harkkuljust ka ravimtaimena. Meiegi vaarvanemad on kasutanud sellest taimest keedetud kanget teed luuvalu ja venituse puhul. Sestap on teda kutsutud ka jooksvarohuks, soone- või soonteheinaks, venitamiserohuks [9]. Neid rohtusid teatakse ka Soomes [5]. Norras on harakkuljus eelkõige tuntud ohatise ja teiste samalaadsete nahahaiguste (ka sügeliste) rohuna, vähemal määral verepuhastajana ja reumarohuna. Valmistati nii teed kui ka alkoholitõmmist, lisati õllesse ja põletati kuivi taimi. 18. sajandil olevat viidud harakkuljust ravimina Taani. Tema tee on tuntud ka teistes põhjamaades [1]. Harakkuljusest peavad lugu põhjapõdradki.


Milline on meie põhjamaade kaunitari eluolu praegu, kui metsade olukord on hoopis teine kui läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel, mil koostati hariliku harakkuljuse kirjeldust “Eesti floora” jaoks [8]? Arvan, et seda tasuks uurida.


1. Alm, Torbj¸rn 2006. Ethnobotany of Linnaea borealis (Linnaeaceae) in Norway. –

Botanical Journal of the Linnaean Society 151: 437–452.

2. Backlund, A.; Pyck N. 1998. Diervillaceae and Linnaeaceae. Two new families of Caprifolioids. – Taxon 47 (3): 657–661.

3. Bobrov, Jevgeni 1986. Karl Linné. Valgus, Tallinn.

4. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. North of the Tropic of Cancer II. Koeltz Scientific Books, Germany.

5. Jalas, Jaakko 1980. Suuri kasvikirja III. Otava, Keuruu.

6. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.

7. Крылов, Артур 1984. Жизненые формы лесных фитоценозов. Наука, Ленинград.

8. Talts, Silvia 1969. Harakkuljus. Sugukond kuslapuulised. – Eichwald, Karl, jt. (koost.). Eesti NSV floora. Valgus, Tallinn.

9. Vilbaste, Gustav. 1993. Eesti taimenimetused. ETA Emakeele Selts, Tln.



AINO KALDA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012