2007/05



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/05
Harakkuljus Linn lemmiklill

Knnin mda rannarset puhkeala. Metsaalune on paiguti liivaseks tallatud, siin-seal puude mber on siiski silinud samblasaarekesi pohla- ja mustikapuhmikutega. Enamik radasid viib mere poole, mina prdun metsa, kus metsaalune pole nii tallatud. Nopin mne mustika ja kki otse mu ees kuuse all rnad heleroosad, peaaegu valged kellukad harkjalt pstistel ieraagudel. Samblavaibal roomavad peened harunevad varred. Siin sa oledki phjapoolsete okasmetsade ehk boreaalsete metsade rn kaunitar ja Linn lemmiklill harilik harakkuljus.

Just see rn taimeke saadab kuulsat rootslast piltidel, kaunistab teadlase vappi ja kannab tema ladinaprast perekonnanimetust Linnaea. Selle andis taimele Linn auks ta sber, taani botaanik Coronarius. Linn kogus Lapimaa matkalt 1732. aastal le saja uue liigi. Teiste seas oli ka haruldane taim, kellele tuntud veitsi botaanik ja sstemaatik Caspar Bauhin oli juba 1596. aastal andnud nimetuse Campanula serpyllifolia.

1737. aastal avaldas Linn kogutud materjali phjal koostatud levaatliku t Flora Lapponica, mille 12. tahvlil on joonis ka harakkuljusest (Linnaea borealis) [3]. Taime is sarnaneb tepoolest kellukaga, kuid tpsemal vaatlusel leiame harakkuljuse iest neli tolmukat, kellukatel on neid aga viis. Et Linn ssteemis oli oluline just tolmukate arv, siis ei sobinud harakkuljus kellukate sekka. Selgus, et tegemist on hoopis omaette perekonnaga, kuhu Linn paigutas ainult he liigi, mille n.-. eesnimeks (liiginimetuseks) sai borealis phjapoolne.

Sugukonna tasandil oli ja on sstemaatilises kirjanduses praegugi harakkuljuse koht kuslapuuliste (Caprifoliaceae) seas. Hilisemate molekulaarbioloogiliste uurimiste phjal jagati see sugukond mitmeks, igaks neist hest eellasest prinevaks sugukonnaks [2]. Nnda eristati ka sugukond Linnaeaceae, mille eestikeelne nimetus peaks perekonnanime jrgi olema harakkuljuselised.

Taime eestikeelne nimetus harakkuljus on Gustav Vilbaste arvates vabalt moodustatud [9]. Jakob Kunder on 19. sajandi lpul kasutanud otsest tlget saksa keelest Linn lill. Harrastusbotaanikutest petajad Niclasen ja Aidas on teda nimetanud harakakellakeseks, hiljem jdi harakkuljuse juurde. Arvatavasti on nimetus tuletatud ite harali asetusest, vib-olla on oma osa olnud ka harakal. On ju paljudel loomadel oma lill.


Kaunitari isikukirjeldus. Ta on madalat kasvu peente, keskmiselt vaid millimeetrise lbimduga roomavate ja harunevate puitunud vartega igihaljas kbuspsas (poolpsas). Tsi, vliskujult sarnaneb ta kll pigem rohttaime kui psaga. Varred vivad kasvada kuni paari meetri pikkuseks, need harunevad ja juurduvad, ristlevad omavahel, moodustades samblavaibal eri tihedusega kogumikke nagu kudumeid. Noored vsud (oksad) hoiduvad esialgu psti, need on karvased, sealhulgas nrmekarvased. Edasi kasvades varred painduvad ja vtavad lamava asendi.

Peajuur sureb varakult, lisajuured pimuvad seeneniidistikuga: tekib paljudele poolpsastele iseloomulik mkoriisa (seenjuur), mis aitab taimedel kohaneda kesistes toitumisoludes.

Vikesed, ligi poolteise sentimeetri pikkused ja ligi he sentimeetri laiused nahkjad laimunajad kuni marad lehed kinnituvad varrele vastakuti. Lehe pealmine pind on tumeroheline, alt heledam sinakashall. Mlemad lehepinnad ja lhikesed leherootsud on samuti karvased. Lehe servas on enamasti mni tmp hambake.

isi kandvad varreharud hoiduvad psti, nende alusel on 24 lehepaari, krgemal lehitud. Ent pris iepaari alusel on naaskeljad kandelehekesed.

rnroosad vi valkjad ligi sentimeetrised lehtritaolised kellukied hoiduvad longu. Viis tipet iekrooni servas osutavad, et see on kokku kasvanud viiest kroonlehest. Need varjavad kahte eri pikkusega tolmukapaari, mille keskel paistab kolmehlmalise suudmega emakas. Sigimikku, mis jb lehterjast tupest vljapoole, mbritsevad omakorda tillukesed turris kandelehed. Nagu lehed ja ieraodki, on kik ieosad karvased ja nrmelised.

Longus ied ei lase vihmavett sisse, hoiavad tolmukad ja emaka kuivana. Eri pikkusega tolmukate vahele on toitu hankima tulnud putukal mnus pugeda. Tumeroosad triibud vi tpid kroonlehtede sisekljel toimivad teeviitadena, mis juhatavad klalise ie sisemusse: seal ootab ihaldatav toidupoolis. Putukas mrib end tolmuga nii alt- kui ka pealtpoolt, sest tolmukotid avanevad sissepoole. Harakkuljust tolmeldavad mesilased ja kahetiivalised (krbsed). itseb maist juuli-, vahel isegi augustikuuni.

Viljad valmivad augustis-septembris. Needki on parajalt karvased ja kleepuvad: see soodustab haakumist (kleepumist) levitajate lindude sulgede vi imetajate karvade klge. Kik see loob eeldused, et taim viks levida kaugemale: nii saab toimuda geneetilise informatsiooni vahetus ning tekivad uued populatsioonid.

Harakkuljus paljuneb ka vegetatiivselt, vsude abil. Sel viisil laieneb kohalik populatsioon, kuid aastatega kahaneb geneetiline mitmekesisus ning koos sellega vib liik lpuks antud paigas hbuda. Sellele aitab oluliselt kaasa keskkonnaolude muutus, eesktt metsade vhenemine. Jb vaid le vtta vhemalt osal parimatest leiukohtadest kaitsemeetmeid. Harakkuljus on mitmel pool Euroopas (Saksamaal, Briti saartel) ja Phja-Ameerikas arvatud ohustatud liikide sekka.


Levila krae mber phjapoolkera. Arvatakse, et harakkuljuse populatsioone leidus juba pleistotseenis, viimase jaja lppedes nihkus see taim koos metsaga tagasi phja poole: tema levila sarnaneb nd phjapoolkera mbritseva kraega, mis hoidub parajale kaugusele Arktikast [4].

Taimegeograafid paigutavad harakkuljuse boreaal-montaansete liikide hulka. Euraasias peetakse teda heks taiga iseloomulikuks liigiks [7]. Harakkuljust leidub nii tundraeelses hredas kui ka tihedamas ja soostuvas taigas, ikka paksul sammalkattel. Mgedes tuseb ta kivide ja kaljude peal vongeldes alpiinse vndini. Ulatusliku levila eri osades on liik varieerunud, nii et sstemaatikud eristavad kolme alamliiki: subsp. borealis levib Euraasias, subsp. americana ja subsp. longiflora Phja-Ameerikas.

Meil kasvab harakkuljust kige rohkem Phja-, Lne- , Kirde- ja Kagu-Eesti [6] samblarikastes toitevaestes palumetsades, vhemal mral ka rabastuvates paludes, kus puurindes leidub parajalt varju pakkuvat kuuske, harva lodumetsades puude juuremtastel. Meie metsades kasvab harakkuljus sna vikeste, kuigi mnel pool rikkalike, ent siiski enamasti hredate kogumitena, sageli leidub ksikuid taimi.


Mitte ainult ieilu. Rahvameditsiinis tuntakse harkkuljust ka ravimtaimena. Meiegi vaarvanemad on kasutanud sellest taimest keedetud kanget teed luuvalu ja venituse puhul. Sestap on teda kutsutud ka jooksvarohuks, soone- vi soonteheinaks, venitamiserohuks [9]. Neid rohtusid teatakse ka Soomes [5]. Norras on harakkuljus eelkige tuntud ohatise ja teiste samalaadsete nahahaiguste (ka sgeliste) rohuna, vhemal mral verepuhastajana ja reumarohuna. Valmistati nii teed kui ka alkoholitmmist, lisati llesse ja pletati kuivi taimi. 18. sajandil olevat viidud harakkuljust ravimina Taani. Tema tee on tuntud ka teistes phjamaades [1]. Harakkuljusest peavad lugu phjapdradki.


Milline on meie phjamaade kaunitari eluolu praegu, kui metsade olukord on hoopis teine kui linud sajandi kuuekmnendatel aastatel, mil koostati hariliku harakkuljuse kirjeldust Eesti floora jaoks [8]? Arvan, et seda tasuks uurida.


1. Alm, Torbjrn 2006. Ethnobotany of Linnaea borealis (Linnaeaceae) in Norway.

Botanical Journal of the Linnaean Society 151: 437452.

2. Backlund, A.; Pyck N. 1998. Diervillaceae and Linnaeaceae. Two new families of Caprifolioids. Taxon 47 (3): 657661.

3. Bobrov, Jevgeni 1986. Karl Linn. Valgus, Tallinn.

4. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. North of the Tropic of Cancer II. Koeltz Scientific Books, Germany.

5. Jalas, Jaakko 1980. Suuri kasvikirja III. Otava, Keuruu.

6. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EM pllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.

7. Крылов, Артур 1984. Жизненые формы лесных фитоценозов. Наука, Ленинград.

8. Talts, Silvia 1969. Harakkuljus. Sugukond kuslapuulised. Eichwald, Karl, jt. (koost.). Eesti NSV floora. Valgus, Tallinn.

9. Vilbaste, Gustav. 1993. Eesti taimenimetused. ETA Emakeele Selts, Tln.



AINO KALDA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet