Suure osa oma elust veetis Carl Linné Ida-Rootsi ülikoolilinnas Uppsalas. Suurmehest peetakse siin lugu tänapäevalgi, peale selle on Uppsala meeldiv elukeskkond ning viljakas pinnas uutele loodusteaduslikele ideedele.

>„Kui Linné Uppsalasse saabus, oli ta vähene raha peagi otsas. Töövõimalused koduõpetajana, mis oli tudengite tavapärane lisateenistuse võimalus, jäid piiratuks, sest meditsiini peeti tol ajal alamaks õpetuseks. Ta pidi raha laenama, et osta süüa, ega suutnud maksta isegi oma kingade parandamise eest, olles sunnitud neid paikama paberiga või kõndima paljajalu.” [1]

Sellised olid 1728. aastal Carl Linné esimesed päevad Uppsalas, kui ta 21-aastasena siia õppima asus. Õnneks ei peletanud raske algus noort meest siiski eemale. Peagi leidis ta tööd botaanikaaias ning andekast tudengist sai lõpuks Uppsala ülikooli rektor ning tuntuim professor.

Pikka aega Linné hallata olnud Uppsala ülikooli botaanikaaed kannab nüüd Linné aia nime ning on suviti avatud kõigile. Siinsamas asuvast teadlase omaaegsest kodust on saanud muuseum, kus igaüks võib saada ülevaate Linné elust ja tööst. Rootslased peavad oma suurmehest lugu: Linné aiaga külgnev tänav on nimetatud Linné tänavaks, temanimeline on ka näiteks lähedal asuv kool. Otse loomulikult kasutab Linné nime üks Uppsala peenemaid hotelle, kohvi võib juua mõnes Linné kohvikus jne.

Kel aega rohkem, tasuks ette võtta pikem käik Uppsalast välja, omaaegsesse Linné suveresidentsi Hammarbys, kus asub teine kauni pargiga ümbritsetud Linné-muuseum. Talvisel ajal saab esmatutvust suurmehe ja tema kaasaegsete töödega teha Uppsala ülikooli muuseumis Museum Gustavianum või evolutsioonimuuseumis.

Linné tänavast kilomeetri jagu kirdes asub Uppsalas aga Tartu tänav. Muidugi, Tartu ja Uppsala on ju sõpruslinnad. Elanike arvult on Uppsala kaks korda suurem, kuid tänapäeva Tartust siiski oma kaks korda rahulikum. Nagu Tartu, on ka Uppsala kerkinud jõe kallastele. Siinkohal ei pea aga Eesti linn piinlikkust tundma – Emajõgi on Fyrise jõest laiuselt üle. Ka Uppsalas on kaks ülikooli: siin asub Põhja-Euroopa vanim, 1477. aastal loodud Uppsala ülikool ning Rootsi põllumajandusülikool (Sveriges Landbruksuniversitet, SLU). Uppsalal ja Tartul on veel paljugi ühist ning vabalt võib esimest teise suuremaks õeks või vennaks nimetada. See ei tähenda loomulikult, et Tartu peaks Uppsalale alt üles vaatama, küll aga võiks meil olla nii mõndagi õppida.

Eluteaduse keskus tänini. Sageli jääb see üksnes sõnakõlksuks, kuid Uppsalas on tõepoolest tunda, et endiste aegade kuulsust peetakse au sees ning samas püsitakse tänapäevalgi teaduse esirinnas. Kõiki Uppsalas töötanud kuulsaid teadlasi ei jõua loetleda, aga kindlasti on enamik meist vähemalt korra nimetanud Anders Celsiuse või Anders Jonas Ångströmi nime. Minevikku vaadates võib Uppsala ülikool uhkustada kaheksa Nobeli preemia laureaadiga.

Praegust tunnustust näitab aga kas või seegi, et just Uppsalas peavad igal sügisel loenguid samal aastal Nobeli preemia pälvinud teadlased. Samuti on tavaline, et just siin korraldatakse sageli väga mitmesuguste erialade teaduskogunemisi. Loomulikult püütakse sättida siia konverentse eriti 2007. aastal, et koos Uppsalaga Linné sünnipäeva tähistada. Näiteks peetakse siin tänavu Euroopa evolutsioonibioloogia ühingu konverents, rahvusvahelise jahindusbioloogide ühenduse konverents, põhja- ja baltimaade entomoloogiakongress jt.

Kahtlemata on just loodusteadused üks Uppsala ülikooli tugevamaid külgi ning põllumajandusülikooli alustala. Eluteadustega tegelevad ülikoolide allüksused on ühendatud mitmeks keskuseks, nagu näiteks biomeditsiini keskus (Biomedicinskt centrum, BMC) või evolutsioonibioloogia keskus (Evolutionsbiologiskt centrum, EBC). Eri töörühmade koondumine annab võimaluse tihedalt läbi käia ning loob soodsa pinnase uutele ideedele.

Siinse teaduskeskkonna taset tunnustavad oma lühemate ja pikemate külaskäikudega tippteadlased üle kogu maailma ning kraadiõppesse korraldatavad rahvusvahelised konkursid. Seetõttu on inglise keel siinsetes laborites vähemalt sama tavaline kui rootsi keel. Uppsala ülikoolidele on kahtlemata tänu võlgu ka Eesti loodus- ja meditsiiniteadus, sest siin on end täiendamas käinud palju Eesti teadlasi ning tudengeid. Uppsala ülikoolil on koguni eraldi stipendium siin õppida soovivatele Tartu ülikooli tudengitele.

Roheline keskkond. Uppsala ei ole üksnes tugev kants n.-ö. rohelistele teadustele. Ka siinset elukeskkonda ja inimeste suhtumist võib pidada kaunis roheliseks. Kõik, kes väidavad, et Eesti kliimas saab jalgrattaga sõita vaid mõned kuud, peaksid kindlasti talvel minema Tallinnaga samal laiuskraadil asuvasse Uppsalasse. Rattaga sõidavad siin aasta ringi kõik: õpilasest pensionärini ja koristajast professorini. Ei tasu süüdistada ilma, kõik oleneb ainult korraldusest – tegelikult piisab vaid hangedest puhtaks lükatud rattateedest. Igaks juhuks kiiver pähe, talikummid rattale alla ja sadulasse! Muuseas, samamoodi on jalgratas aasta otsa üldlevinud sõiduriist ka tundvalt kaugemal põhjas, kas või pool tuhat kilomeetrit põhja pool asuvas Umeås. Vähemalt mulle on jäänud mulje, et Uppsalas elades võib sul auto olla, ja enamikus peredes ka on, kuid ratast peetakse enesestmõistetavaks ning see on kindlasti igal pereliikmel.

Loodusesse pääsuks ei ole Uppsalas hädavajalik kasutada autot või ühissõidukit. Võid hakata linnasüdamest astuma või pedaalima ükskõik kummale poole: mööda Fyrise kallast, läbi parkide või rohealade oled peagi linna servas. Tartul tasub olla tähelepanelik, et samasugust võimalust mitte käest lasta.

Mööda Fyrist allavoolu liikudes jõuab varsti järvetaolise laiendini nimega Övre Föret, pooleteise kilomeetri pärast järgneb ka Nedre Föret. Mõlemad veekogud ja neid ümbritsevad märjad niidud meeldivad läbirändavatele lindudele ning on seetõttu loomulikult hinnatud ka linnuvaatlejate seas. Peale põliskohalike haneliste-kurvitsaliste võib siin näha ka Rootsis tugevasti kanda kinnitanud võõrliike, näiteks peatub siin sadu kanada laglesid. Taimehuvilistele on Övre Företit ümbritsev Kungsängeni loodusreservaat tuntud eelkõige Upplandi sümboli kirju püvilille kasvukohana.

Enam kui ruutkilomeetrise ala Uppsalast võtab enda alla Linnamets Stadsskogen, mis pole mitte nüsitud park, vaid oma nime vääriliselt annab tõepoolest metsa mõõdu välja. Seetõttu on siinne metsaelustik üsna rikkalik. Näiteks pesitseb siin linde umbes 40 liigist, mis on Rootsi tingimustes hea näitaja. Keegi ei soovi siin alusmetsa või surnud puid eemaldada, rääkimata eramute rajamisest. Osa metsast on jäetud lausa iseenese hooleks.

Linnametsa läbivad mõned suuremad rajad, mida mööda uppsalalased armastavad joosta, jalutada või lihtsalt ühest linnaosast läbi metsa teise siirduda. Paljusid väiksemaid radu mööda liiguvad seenelised, linnuvaatlejad ja teised loodusenautijad. Linnametsas armastas jalutada ka Carl Linné. Üks tema lemmikradu, mida mööda ta sageli tudengitega käis, kannab tänapäeval Linné raja nime.

Kel tahtmist Linné või Uppsalaga lähemat tutvust teha, tasuks just nüüd sammud sinna seada. Linné sünnipäeva tähistatakse suurejooneliselt paljude sündmustega, eriti tihedalt on üritusi Linné-nädalal mai lõpus. Asjakohast infot leiab Internetist, alustada tasub aadressilt www.linneuppsala.se

1. Blunt, Wilfrid 2001. The Compleat Naturalist: A Life of Linneaus. Francer Lincoln, London.