2007/05



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/05
Suur-mosaiikliblikas ja teelehe-mosaiikliblikas

Mosaiikliblikad sobivad oma eluviisi iseärasuste tõttu mudelliikideks populatsioonibioloogia uurijaile, seetõttu teatakse nende kohta üsna palju.

Mosaiikliblikad on Euraasias ja Põhja-Ameerikas laialt levinud: tegemist on nn. boreomontaansete liikidega, kes elavad põhja-parasvöötmes ning lõuna pool mägedes. Kõik Euraasia liigid kuuluvad perekonda mosaiikliblikas Euphydryas. Süstemaatikud on eristanud veel perekondi nimedega Hypodryas ja Eurodryas, kuid molekulaarbioloogilistele uurimustele toetudes on need käsitletavad siiski alamperekonna tasemel [12].

Euraasia mandril elab kaheksa ja Põhja-Ameerikas kuus liiki mosaiikliblikaid [1]. Eestis elab nendest kaks: suur-mosaiikliblikas (E. maturna) ja teelehe-mosaiikliblikas (E. aurinia). Põhja-Soomes elab veel E. iduna. Mitut mosaiikliblikaliiki võib käsitleda kollektiivliigina, sest neil on kirjeldatud palju alamliike: ainuüksi teelehe-mosaiikliblikal on neid vähemalt 34. Eestis elav suur-mosaiikliblikas kuulub alamliiki E. maturna staudingeri ja teelehe-mosaiikliblikas alamliiki E. aurinia estonica. Viimane, nagu nimetusestki aimata võib, on kirjeldatud Eestis: seda tegi liblikauurija Wilhelm Petersen 1902. aastal. Mõlemal liigil on palju ühist ning seetõttu vaatlemegi neid koos.


Kuidas neid ära tunda. Mosaiikliblikad sarnanevad kõige rohkem võrkliblikatega. Ent nende tiivamuster on veidi kirjum kui võrkliblikate ühtlane punakaspruun põhitoon. Mõlemad mosaiikliblikad on peaaegu ühesuurused: tiibade siruulatus suur-mosaiikliblikal 38–46 mm, teelehe-mosaiikliblikal 30–46 mm. Teelehe-mosaiikliblika tiibade põhitoon on kahvatukollane. Tagatiiva ülaküljel, heledamal servaalal, hakkab silma hulk musti punkte, alakülje servaväli jääb ühtlaselt hallikaskollaseks. Suur-mosaiikliblika tiivamuster on kontrastsem ja punakama tooniga, mustad punktid tagatiival puuduvad ning alakülje servaväli on punane (vt. fotodelt).


Eluviis. Mõlemad liigid on väheliikuvad ja elavad väikeste kolooniate ehk osapopulatsioonidena. Nende eluviisis leiab ka erinevat. Rohkem on uuritud suur-mosaiikliblikat [16, 17]. Ja selgub, et teatud erinevusi selle liigi eluviisis on ka areaali eri osades.

Levila lõunaosas munevad emasliblikad väikeste saarepuude (hariliku või ahtalehise saare) lehtedele, harvem lodjapuu lehtedele üsna suurte portsjonite kaupa (80–320 muna). Arenguks on soodsam veidi niiske keskkond. Röövikupesad asuvad 1,5–3 meetri kõrguste noorte saarepuude tipmises osas. Juba enne talvitumist hukkub kuni 70% röövikutest. Sügisel, olles jõudnud kolmandasse või neljandasse kasvujärku, laskuvad röövikud maapinnale ja talvituvad võrgendiga kokku põimitud taimeosade vahel nn. talvituspesas. Kevadel võib seega lähestikku olla kuni 100 röövikut ja nende edasine edu oleneb sellest, kui palju on lähikonnas toitu ja kas neid pole avastanud vaenlased.

Üks röövik sööb kuni kümme härgheina noort taime päevas, seega on nende toidunõudlus võrdlemisi suur. Inglismaal on nende peamine toidutaim palu-härghein. Liblikad munevad veidi vähem (80–150 muna) maapinna lähedale taimelehtedele, kuid harva otse toidutaimele, pigem selle kõrvale. Üsna lühikest aega elavad röövikud hulgi koos, edasi jagunevad väiksemateks rühmadeks. Kevadel toituvad maapinna lähedal kulus.

Umbes samuti käituvad liblikad ka Soomes, kusjuures nad munevad ainult härgheinale, vaid erandjuhtudel teistele taimedele, kuni 320 muna kogumikus. Juhuslike toidutaimedena on märgitud haab, kask, paakspuu.

Lõuna pool kestab areng ühe aasta, Soomes ja Rootsis on täheldatud ka kaheaastast arengutsüklit. Ilmselt oleneb see sellest, kas röövik jõuab mai keskpaigaks saavutada kuuenda kasvujärgu ja nukkuda või mitte. Muidu läheb röövik uuesti puhkestaadiumisse (diapausi) ja ärkab järgmisel kevadel.

Valmikute lennuaeg on umbes üks kuu, juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Isane liblikas kasutab kaaslase leidmiseks passimise taktikat: ta istub väljavalitud paigas ja ootab mööda lendavaid emasliblikaid [16]. Ka liblika käitumises on piirkonniti erinevusi. Üldiselt ei liigu nad väga palju ja kui, siis järgmise sobiva laiguni kuni kahe kilomeetri ulatuses. Tðehhis on leitud, et liblikad lendavad laiemalt ringi kui Soomes. Seetõttu saab rohkem liblikaid otsa. Soomes eelistavad liblikad elupaigana lõunapoolseid metsaservi, kus varakevadel on soe, nii et röövikud saavad kiiresti areneda. Valmikuid võib näha lilleõitel nektarit imemas, aga nad ei ütle ära toitumisest ka rebase ekskrementidel.

Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid [3, 5]. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja-Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 5–30 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani, seega ilmub see liik veidi varem kui suur-mosaiikliblikas ning tema lennuaeg on lühem. Populatsiooni suurus varieerub aastati tugevasti. Põhjuseks ilmselt vaenlased ja toidunappus varakevadel. Liblikad liiguvad vähe ja osapopulatsioonid võivad aeg-ajalt välja surra. Siis asustavad ala uuesti lähiümbrusest tulijad, kui neile sobivate alade vahel on ühendusteed. Teelehe-mosaiikliblikad võivad elada ka raiesmikel, mille pindala ületab hektari.

Levik maailmas ja Eestis. Mõlemad liigid on levinud alal, mis hõlmab Euroopat ning ulatub läbi Kesk-Aasia kuni Kaug-Ida ja Koreani välja. Leitud ka Mongooliast ja Loode-Hiinast [2, 9]. Suur-mosaiikliblika levila ulatub Venemaal (Kesk-Jakuutias ja Baikali taga) põhjas kuni metsatundrani. Soomes elavad mõlemad liigid vaid lõuna ja kaguosas, kusjuures teelehe-mosaiikliblika levila on tunduvalt ahtam kui suur-mosaiikliblikal.

Rootsis on mõlemad liigid levinud ühtmoodi kuni Kesk-Rootsini. Elavad ka Lätis ja Leedus. Mitmel pool Euroopas on need liigid kadunud (Belgia, Luksemburg). Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Tðehhis ja Austrias ning arvatavasti veel mitmes riigis on populatsiooni ulatus vähenenud üle 75% [11]. Inglismaal on mõnel pool populatsiooni ulatus viimase 30 aasta jooksul vähenenud kuni 50%. Itaalias on praegusel ajal säilinud ainult üks suur-mosaiikliblika populatsioon.

Soomes soodustavad levikut raielangid, mis muudavad metsa mosaiiksemaks. Seetõttu ei ole vähemalt suur-mosaiikliblikas ohustatud ja arvatavasti on püsinud muutumatuna oma 40 aastat. Poolas on kolm suurt ala, kus suur-mosaiikliblikas tunneb end uurijate sõnul väga hästi. Eestis ei ole nende liikide levikut põhjalikumalt uuritud, kuid seni avaldatud andmete põhjal on mõlemad liigid levinud üsna ühtlaselt [4, 7, 8, 10, 13, 14]. Juhuslike andmete põhjal võib väita, et suur-mosaiikliblikas on oma elupaikades tunduvalt arvukam kui teelehe-mosaiikliblikas. Tundub, et teelehe-mosaiikliblikas ongi muutunud haruldasemaks kui suur-mosaiikliblikas, sest mitmest varasemast leiukohast on ta kadunud.


Ohustatus ja kaitse. Ohustatusest rääkides tuleks pöörata tähelepanu nii looduslikele vaenlastele kui ka inimmõjule.

Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad munevad ühte kohta väga palju mune, on ühest küljest hea, sest nii on vaenlastel neid raskem leida. Teiselt poolt jälle: kui vaenlased munakogumiku või röövikute seltsingu siiski avastavad, võivad nad selle viimseni hävitada.

Liblikate heaolu mõjutab ka inimene oma tegevusega, seda eeskätt elupaiku kujundades. Tundub, et nende liikide elukeskkonnale on mõjunud soodsalt hajus talumajapidamine ning komme metsas loomi karjatada. Nüüd, kui maaelu sel moel on enamasti hääbunud, ohustabki nende liikide elupaiku peamiselt võsastumine. Suur-mosaiikliblikas vajab väikesi raiesmikke ja saare järelkasvu. Teelehe-mosaiikliblikas aga vajaks karjatatavaid looduslikke niiskemaid niite ja teeservi.

Halvasti on mõjunud ka maaparandusega rajatud põllulaamad, muutused niitmis- ja karjatamistavades, elupaikade killustatus ja eraldatus. Need probleemid ei kummita teelehe-mosaiikliblikat mitte üksnes Euroopas, vaid ka Loode-Hiinas.

Liigid on kaitse all kõigis EL maades, lülitatud elupaiga direktiivi ja Berni konventsiooni nimestikesse. Kuuluvad ka IUCN punasesse raamatusse.

Et mosaiikliblikad elavad väikeste kolooniatena, siis saab neid säästa ka väikesi maa-alasid kaitse alla võttes. Suur-mosaiikliblikale on Eestis loodud ka üks hoiuala, kus on kavas võtta meetmeid tema elupaiga kaitseks.


1. Higgins Lionel G. 1978. A revision of the genus Euphydryas Scudder (Lepidoptera: Nymphalidae). – Entomol. Gaz. 29: 109–115.

2. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe. Ed. 4. Collins, London.

3. Hula, Vladimir et al. 2004. Marsh Fritillary (Euphydryas aurinia) in the Czech Republic: Monitoring, metapopulation structure, and conservation of the endangered butterfly. – Entomol. Fennica 15: 231–241.

4. Kesküla, Tõnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). – Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

5. Konvicka, Martin et al. 2005. Habitat of pre-hibernating larvae of the endangered butterfly Euphydryas aurinia (Lepidoptera: Nymphalidae): What can be learned from vegetation composition and architecture? – Eur. J. Entomol. 100 (3): 313–322.

6. Konvicka Martin et al. 2005. Picromerus bidens (Heteroptera: Pentatomidae) as predator of the Checkerspot Euphydryas aurinia (Lepidoptera: Nymphalidae). – Entomol. Fennica 16: 233–236.

7. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Suur-mosaiikliblikas Euphydryas maturna. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

8. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Teelehe-mosaiikliblkias Euphydryas aurinia. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

9. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. – Oedippus 20.

10. Sulcs, Aleksander; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). – Deutsche Entomologische Zeitschrift, N. F. 21: 353–403.

11. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). – Nature and Environment Series 99. Council of Europe Publishing, Strasbourg.

12. Zimmermann, Marie; Wahlberg, Niklas; Descimon, Henri. 2000. Phylogeny of Euphydryas Checkerspot Butterflies (Lepidoptera: Nymphalidae) Based on Mitochondrial DNA Sequence Data. – Ann. Entomol. Soc. Am. 93 (3): 347–355.

13. Viidalepp, Jaan 1966. Фауна и распространение дневных чешуекрылых (Rhopalocera+Grypocera) Прибалтики. – TRÜ toimetised 180, zooloogia-alaseid töid III: 3–39.

14. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.

15. Vrabek, Vladimir; Jindra Zdenek 1998. The caterpillars of the rare butterfly Euphydryas maturna (Lepidoptera: Nymphalidae) as food for the predatory bug Picromerus bidens (Heteroptera: Pentatomidae). – Entomol. Probl. 29 (2): 87–90.

16. Wahlberg, Niklas 1998. The life history and ecology of Euphydryas maturna (Nymphalidae: Melitaeini) in Finland. – Nota Lepid. 21: 154–169.

17. Wahlberg, Niklas 2001: On the status of the scarce fritillary Euphydryas maturna (Lepidoptera: Nymphalidae) in Finland. – Entomol. Fennica 12: 244–250.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012