Gümnaasiumis käies on raske leida kooli kõrvalt aega, et minna metsa loodust nautima. Seekordne märtsivaheaeg oli selleks parim oma soojakraadide ja päikesega ning maakodu Matsalus lausa ideaalne koht puhkuseks.

Gümnaasiumis käies on raske leida kooli kõrvalt aega, et minna metsa loodust nautima. Seekordne märtsivaheaeg oli selleks parim oma soojakraadide ja päikesega ning maakodu Matsalus lausa ideaalne koht puhkuseks.

Oi, kui ilus oli heinapõld hommikupäikese kiirtes! Veerand tundi ootamist, siis märkasin õhtul meelde jäetud kohas liikumist. Binokkel vaikselt üles …

Metskitsed. Kõigepealt ilmus sokk, kes kiikas ümbruskonna üle, seejärel hakkas neid tulema nagu kuulipildujast: esimene, seejärel teine, kolmas, neljas ning tagatippu viieski kitsepereline! Vaikselt näksides sammusid nad üle põllu, mina jälgisin pisikese põõsa taga. Aeg-ajalt kaameraga mõni klõps: sokk tõstis pea, kuid ei näinud mind. Olin mugavalt vastu tuult ja päikest. Imeline vaatepilt!

Üle pea lendasid rändlinnud, keda samuti sai rahus jälgida ja pildistada. Kitsed aga, jõudnud põllu keskele, hakkasid eemalduva nurga all liikuma metsa poole, ikka oma vanu radu pidi. Ühel hetkel taipasin, et kaamera ei ulata neid enam tabama, liikusin eespool olevasse oksarägastikku. Seda märgati, kuid ei põgenetud, aeti omi toimetusi edasi. Oleksin ilmselt saanud veel pikalt neid jälgida, kui traktor poleks selja tagant mööda sõitnud: see peletas kitsed otsejoones metsa.

Põder ja hiireviu. Järgmisel päeval tulin täpselt samal ajal samasse kohta, ikka uute lootustega. Kaugemal hakkas silma heinakuhi, mida enne seal polnud … Hetk hiljem taipasin – põder! Binokkel tõi ta lähemale: nägin, et ta jõllitas mind. Ilmselt olin ta just üles ajanud ja nüüd üritas tema mind jälgida, täpselt samuti, nagu proovisid seda päev varem kitsed – vastu valgust. Tükk aega seisnud, seadis uhke loom sammud metsa poole, aeg-ajalt peatudes ning siit-sealt paar hommikust ampsu haarates, kuni kadus metsa.

Läksin uurisin kohta, kus algul arvasin heinakuhja nägevat: seal oli tõesti värske magamisase. Esimese põdraga kohtumise pildid päästis õnneks pildistabilisaator: sellist elukat nähes tekib ikka tugev värin.

Hiljem majahoovis tabas kõrv tugevaid viuu-helisid. Polnud kahtlust: hiireviud on tagasi! Üsna meie maamaja ligidal on hiireviu pesa. Nüüd on nad siis „talvevaheajalt” tagasi jõudnud ning vahetavad välja mulle talvel seltsiks olnud händkaku.

Kiirelt kaamera kätte ja uuesti põllule, kell läheneb juba keskpäevale. Nägin hiireviud lendamas sama põllu poole, kus ennist olid olnud kitsed ning põder. Ent vaikselt mööda külateed minnes avastasin ta hoopis vastaspõllult kase otsast. Õigemini avastas tema minu, sest enne kui jõudsin teda silmata, tõusis viu puu otsast lendu. Ja – oh imet! – välja ilmus ka teine. Mööda põlluserva neile järgnedes, kuid lootusetult maha jäädes, leidsin taas oma „heinakuhja”: üle põllu jooksis ilus põder, ning mul õnnestus saada kaader, kus on korraga peal nii põder kui ka hiireviu.

Kolm kotkast ja kolm hiireviud korraga. Selle nädalaga sain kõvasti targemaks loomade käitumise alal: õppisin ennustama, millal üks või teine välja ilmub. Ning ka peibutama.

Olin kodus prooviks laadinud telefoni jänese hädakisa (mida kõike need ka tänapäeval ei võimalda!). Seda aias katsetades kuulsin pea kohal uut heli: merikotkas tiirles lahe kohal. Lasksin “jänesel” veel kisada: välja ilmus teine ning kolmaski kotkas. Tiirlesid kõrgel ja liikusid vaikselt minu poole. Esimene mõte oli: näe, toimib! Üllatus oli veel suurem, kui taas kõlas tuttav viuu: üle põllu lähenes liueldes tervenisti kolm hiireviud. Peagi olid merikotkad minu pea kohal. Niisiis kolm hiireviud ja kolm merikotkast, kahjuks väga kõrgel, nii et eriti head pilti minu kaamera sealt välja ei võlunud.

Aga paremat koolivaheaega ei oleks küll osanud oodatagi.