2008/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/1
Peeda jõe – Idaoja hoiuala

Peeda jõe – Idaoja hoiuala paikneb Tartumaa lõunaosas, hõlmates nendel vooluveekogudel inimtegevusest vähe mõjustatud ning elustiku poolest väärtuslikud lõigud. Hoiuala rajati 2006. aastal Natura 2000 võrgustiku loomise raames.

Väärtuslike vooluveekogude kaitseks on Euroopa Liidu loodusdirektiivi esimeses lisas nimetatud elupaigatüüp jõed ja ojad (tähistatud numbritega 3260), mis hõlmab looduslikus või looduslähedases seisundis püsinud jõe- ning ojalõike. Enamasti pakuvad sellised veekogud mitmekesiseid elupaiku, mida asustab liigirikas ja väärtuslik elustik. Peeda jõe – Idaoja hoiuala loodi direktiivi kohaselt selleks, et kaitsta olulisi elupaiku ja tagada elustiku soodne seisund. Hoiuala võtab enda alla Peeda jõel ligikaudu kaheksa kilomeetri pikkuse lõigu kesk- ja alamjooksul ning Idaojal kahekilomeetrise lõigu alamjooksul.

Peeda jõgi ja Idaoja. Peeda on Emajõkke suubuva Porijõe vasakpoolne lisajõgi, selle pikkus on 19 kilomeetrit ning valgala 100 ruutkilomeetrit [1]. Ta voolab peaaegu kogu pikkuses Otepää kõrgustiku põhjaosas, vaid väike osa suudmealal jääb Ugandi lavamaale; jõgi on ülemjooksul kohati õgvendatud, kuid mujal kulgeb selle vool looduslikus käänulises sängis. Kaldad on enamasti puudega tihedalt ääristatud, sageli järsud ja kõrged.

Peeda jõgi on Eesti oludes suure languga, keskmiselt 3,88 m/km. Idaoja suudmest Porijõeni ulatub see aga koguni 4,80 m/km [3], mistõttu on jõgi kohati üsna kärestikuline. Põhjareljeef ja -materjal on vahelduvad: ulatuslikult näeb kiviseid ja kruusaseid, kohati liivaseid ja mudaseid lõike. Tähelepanu väärib suurte kivide rohkus voolusängis. Vees või selle kohal üle jõe leidub palju mahalangenud või kobraste langetatud puid.

11 kilomeetri pikkune ja 48,8 ruutkilomeetri suuruse valgalaga [1] Idaoja on Peeda jõe suurim sissevool, suubudes paremalt kaldalt Suure-Kambja paisjärvest pisut allpool. Oma tähelepanuväärse languga – 5,3 m/km – kuulub see meie kümmekonna kõige järsema pikiprofiiliga vooluveekogu hulka [3]. Samamoodi kui peajõgi on ka tormakas lisaoja valdavalt looduslikus seisundis ja ürgilmeline.

Idaojaga ühinemiskohas suureneb Peeda jõe vooluhulk ligikaudu kaks korda. Sealt allavoolu langeb suviti oluliselt ka veetemperatuur, kuna allikarohke ja paisjärvedeta oja toob sisse tubli annuse jahedat vett.



Kaitstavad väärtused. Jõgede ja ojade elupaigatüübi (3260) puhul toodud tunnustaimedest võib Peeda jõe – Idaoja hoiualal näha kasvamas allikmailast, harilikku vesisammalt, kallas-tömpkaanikut [3], jõgiputke ja jõgitakjat. Tunnusloomadest on jõeforell, teib, jõe-kirpvähk, ühepäevikulised, ehmestiivalised, kevikulised [3]; samuti loodusdirektiivi II ja IV lisasse kuuluv ojasilm ja kolmanda kaitsekategooria, loodusdirektiivi II ja IV lisa liik saarmas. Peale tunnusliikide on Peeda jõe ääres nähtud ka jäälindu (II kaitsekategooria, linnudirektiivi I lisa), vesipappi (III kaitsekategooria) ja rohukonna (III kaitsekategooria, loodusdirektiivi II lisa).

Hoiuala märkimisväärseim asukas on aastail 1992–1994 Peeda jõkke asustatud jõeforell, kes on kiirevooluliste jaheda- ja puhtaveeliste vooluveekogude indikaator ning ühtlasi meie punases raamatus tähelepanu vajavate liikide loendis (IV kategooria). Ihtüoloog Rein Järvekülje hinnangul kuulub jõe alamjooks Idaoja suudmest Porijõeni (4 km), kus rohkesti forelli kudemiseks vajalikku kruusapõhja, selle vääriskala parimate sigimisalade hulka Eestis [2]. Ka Idaoja suudme-eelne piirkond pakub liigile häid kudemisolusid. Suuremate isendite turgutusalana on üsna oluline Porijõgi, seda eelkõige veevaesel ajal.

Looduslik looklev säng, kärestiku- ja kivirohkus ning sageli järsk kõrge kallas annavad Peeda jõele ja Idaojale arvestatava väärtuse ka maastikuelementidena. Siingi väärib esiletõstmist Peeda jõgi lisaoja suudmest allavoolu.



Jäägu säng ja veereþiim puutumata. Kõige enam vähendavad vooluveekogude looduslikkust ja elupaigalist mitmekesisust paisjärvede rajamine ning sängi ja veereþiimi muutmine. Peeda jõgi Suure-Kambja paisust suudmeni ja Idaoja hoiuala ulatuses kuulub lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse elupaikade nimistusse, mistõttu on neis lõikudes sedalaadi tegevused keelatud. Kaitsekorralduskava järgi peavad niisugused kaitseabinõud kehtima ka Suure-Kambja paisust ülesvoolu jääval hoiuala lõigul. Samuti ei ole lubatud lageraie veekaitsevööndis (10 m) ning maaparandus, needki häiriksid väärtuslikke elupaikasid.

Ühtlasi on kaitsekavas kirjas tegevused, mis aitaksid tagada hoiuala soodsat seisundit. Neist olulisemateks on peetud: selgitada välja võimalikud reostusallikad, vältida igasugust reostust; jälgida veekaitsevööndi olemasolu põllumajandusmaa ja veekogu vahel; lammutada kalade vaba liikumist takistavad koprapaisud ja vajaduse korral vähendada kobraste arvukust. Samuti tuleb tugevdada kalapüügikontrolli, et ohjeldada ebaseaduslikku püüki; puhastada Suure-Kambja ja jõe ülemjooksul asuv Peeda paisjärv setteist, mis võiksid muidu kanduda pärivoolu ning rikkuda ära kudemiskohad.

Hoiuala valitseja on Tartumaa keskkonnateenistus, kaitset korraldab riikliku looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regioon.



1. Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlik nimestik. 1986. Valgus, Tallinn.

2. Jõeforelli asustamiste efektiivsuse uuring. Lepingu K-9-1-2003/12 aruanne. Eesti loodushoiu keskus, 2003.

3. Järvekülg, Arvi (koost.) 2001. Eesti jõed. Tartu ülikooli kirjastus, Tartu.



RAUL PIHU, SILVIA PIHU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012