Kui enamasti on Eesti Looduse esiloos tutvustatud mõnda meil elavat looma, kasvavat taime või kirjeldatud siinseid loodus- ja kultuuriväärtusi, siis seekord on Eestist mõnevõrra kaugem teema. See on lugu aladest, kus on sajandeid valitsenud lõputud jää- ja lumeväljad, kärekülm ja tormituuled.

Arktika lumine avarus pole ajakirja veergudele toodud siiski mitte seepärast, et kuidagi korvata Eesti lühikeseks jäänud ja üsna lumevaeseid talvesid. Kuid seoseid Arktikas toimuva ning Eesti nigela suusailma vahel võiks ju otsida küll: Eesti kliima on väike lüli suurest kliimasüsteemist, milles polaaraladel on tähtis osa – ega muidu nimeta ilmateadlased nabamaid globaalse kliima köögiks.

Viimastel aastakümnetel on nii Arktikat kui ka Antarktikat tabanud kiired muutused: jõudsasti on kahanenud ja õhenenud jääkate, sulavad liustikud, muutub elukeskkond. Kas kliimamuutuste mõjust loodusele – lindude rändeteedele – võiks kõneleda ka ajakirja kaanefoto hangelinnust? Mullu hiliskevadel, kui avaloo autor Timo Palo mulle Tara jäälaagrist järjekordse teate saatis, kirjutas ta üksikutest hangelindudest, kes nende igapäevaellu palju elevust on toonud. Tavaliselt toimetavad need Eestistki läbi rändavad linnud ranniku lähedal, seda hämmastavam oli hangelindude sattumine nii kaugele põhja, 88. põhjalaiuskraadile. Kas põhjus võib olla muutuvas Arktikas, aina ahtamaks sulavas jääkattes?

Et polaaraladel aset leidvate muutuste tõsidusele tähelepanu pöörata, algatati eelmise aasta märtsis rahvusvaheline polaaraasta. Seesugust aastat on peetud varemgi, kuid tänavune paistab silma veelgi rohkemate riikide aktiivse osavõtu ning teadustöömahukuse poolest.

Eestigi on nende arvukate riikide hulgas, kes rahvusvahelisele polaaraastale oma panuse annavad. Ehk teisiti ei saakski? On ju eestlased läbi aegade polaaralade uurimisega seotud olnud: aastakümneid on käidud teadusekspeditsioonidel Antarktikas. Isegi selle lõunamandri avastajaks peetakse Eestist pärit baltisakslast Fabian Gottlieb von Bellingshausenit: tema juhitud ekspeditsioon jõudis Antarktise ranniku lähedusse 1820. aasta jaanuaris.

Nendele kõnekatele faktidele toetudes on välja käidud mõte luua Eesti oma Antarktika-baas. Selle vajalikkuse kohta on nii- ja naasuguseid arvamusi. Kuid see uurimisjaam avaks uue ajajärgu meie pikaajaliste traditsioonidega polaaruuringute ajaloos.