Andku lugejad mulle andeks, et Eesti Looduse veerule nii kauge ja võõramaise fotoga tulen. Kuid siiski …

Mina pean Eestit põhjamaaks nii kliima- kui ka loodusolude poolest, seepärast ka üsna lähedaselt seotuks arktilise looduskeskkonnaga. Pealegi on ju kõik kõigega kuigivõrd seotud, ühes suures sünergias, üks osa tervikust. Nõnda on ka mõlemad polaaralad olulised kogu globaalses kliimasüsteemis. Ehk ei olegi see foto Arktika jääkuhjatisest nii võõras, kui esmapilgul võiks arvata. Ja võib-olla on paslik neljandal polaaraastal mõelda pisut rohkem neile kaugetena tunduvatele nabamaadele.

Minu ammune unistus täitus, kui jõudsin jää ja lume kuningriiki – Arktika jääväljadele. Kogesin varem raamatutest loetud tunnet: kui sügava jälje jätab inimesesse sealne karm ja tahumatu ilu, vaikusesse mattunud valge maailm.

See maailm on väga habras ja ilmselt kujuneb nüüdne sajand polaaralade jaoks suurte muutuste ajastuks. Õigupoolest on neid muutusi juba mõnda aega jälgitud. Mõnekümne aasta pärast võib Põhja-Jäämeri olla jäävaba. Tundub lausa uskumatuna, et avaneb ajaloos kaua ja suurte kaotuste hinnaga otsitud meretee. Seda, mismoodi mõjutab jäise maailma kadumine inimkonna tulevikku, ei oska keegi täpselt öelda. Kuid kindlasti on meil midagi kaotada, midagi meie planeedi looduse mitmekesisuse palgest. Kas midagi ka võita?

Pilte hakkasin tegema aastaid tagasi, pistes kaamera kotti järjekordsele rännakule minnes. Vajadus selle järele tekkis eelkõige soovist tuua kaasa osake kogetud emotsioonidest.

Minu esimene aparaat oli päevinäinud Zenit 11. Oli õnnestunud kaadreid, paraku ka katki rebitud või kerimata filmirulle. Vahetult enne Arktikasse sõitu soetasin hea sõbra abiga aga oma esimese digipeegelkaamera.

Juuresolev foto suvelõpu päikese kiirte käes valendavast rüsijäävallist on tehtud eelmisel aastal Arktika triivjääl 86. laiuskraadil Nikon D80 kaameraga ja objektiiviga Sigma AF 70–300 mm F4–5,6 APO DG.

Neid uhkeid Arktika rüsijäämoodustusi ei pruugi tulevikus enam näha.