Pärnu- ja Raplamaa piiril vastu Läänemaad laiutab Avaste kaitseala. Ulatuslik madalsoolaam koos kõrge pillirooga on selle piirkonna loodusuhkus. Kuid tähelepanuväärset on seal kandis veelgi: kaitseala lõunaservas ulatub säärena sohu mineraalmaakõrgend, kus ennevanasti asus Soontagana maalinn.

Kääname Kõima teelt suurte soode poole. Esialgu on ümbruses veel avaraid põldusid, tuleb ka trobikond Järve ja Kibura küla talusid. Seejärel jupike võsastuma kippuvaid rohumaid, enne kui auklik ja kitsas sõidutee soiste metsade vahele kaob.

Pärapõrgu või kolgas, ütleksid nii mõnedki selle kandi kohta. Kuid tegu on heas mõttes kolkaga, kus mõnus jalutada ning ümbruskonna müstilist rahu nautida. Kes seal korragi käinud, see mõistab, missugune seletamatu tunne Soontaganal hinge poeb.

Allika jõe (teabetahvli kaardil ekslikult Avaste jõeks märgitud) juures jätame auto parklasse. Edasipääsu piirab tõkkepuu ning selle taga jõekäärus laiutav vooluvesi. Paistab, et siit läbi jõe ikka sõidetakse: seda reedavad läbi vee ning teisel kaldal kulgevad rattajäljed. Küllap need niidutraktorid ole, mis seda ainukest ligipääsu kasutades Soontagana avarust hooldamas käivad. Kuid jalamehed aitab üle jõe puitsild. Üle kitsa silla alustame meiegi oma matkakäiku, sihiks Maalinna soo õpperada ning loomulikult kõik muu, mis sellele teekonnale ette jääb.

Üle oja, läbi metsa. Siin soosaarele viiva tee alguses, sügishommiku vaikuses pole muud kuulda, kui vaid tasa vulisev Allika jõgi. Silla juures on tema laius kõige rohkem kaks meetrit. Lavassaare soostiku veest alguse saanud Allika jõgi voolab ühtekokku 27 kilomeetrit, enne kui Võhma küla juures Kasari jõkke suubub. Mööda Allika jõge on tõmmatud ka Avaste looduskaitseala edela- ning lõunapiir. Nii et, jõudes teisele poole jõevoolu, oleme kaitsealusel maal.

Metsavaheline tee on esiotsa lai justkui kahesuunaline külakruusatee. Mõlemale poole jäävad hall-lepikud, tegu on vana puisniiduga, mis aastakümneid tagasi käest lastud ning omatahtsi metsa kasvanud. Leppade heledad tüved ja lehtedest peaaegu paljaks pudenenud võrad paistavad aga hommikuses sügispäikeses siin väga kenad. Üleüldse on meil ilmaga seekord vedanud: juhtusime Soontaganasse sügise kõige kaunimal ajal; siis, kui hommikul katab maapinda kerge härmatis, mis rohu ning mahalangenud puulehed jala all krabisema paneb; kui keskpäeva sügavsinine taevas ning säravalt paistev päike toovad esile sügisese looduse kõige kirkamad värvikombinatsioonid.

Lehevaiba alla mattunud tee mõlemasse äärde ilmuvad peagi kiviaiaotsad, üsna madalad ja tugevasti samblakihiga kaetud ning tiheda metsaräga varju kadumas, kuid siiski veel silmaga hästi eristatavad. Needki piiritähised on tunnistuseks, et lepiku asemel on kunagi sellel maal olnud muu otstarve.

Sammaldest rohetav kiviaed piirab ka lepiku lõpus vasemal tee ääres olevat väikest puhkeplatsi. See on võsast puhastatud avaram metsaalune kitsa heinamaa serval, siin on lõkkease, istepingid, küttepuudki tulijatele hoolsasti riita laotud. Platsi servas, tee ääres on maasse löödud viidapost, millele kinnitatud nool juhatab paremale Rohusohu. Sinna suunda keerame meiegi, et sood oma silmaga kaeda. Esialgu kuiv kõrgete puudega kaetud pinnas läheb peagi üsna vesiseks ja päris mädasoo servale me ilma säärikuteta ei pääsegi. Kuid puude varjus on midagi juba näha: paistab üsna eemalepeletav mädamaa pilliroo, kaskede ja üksikute kuuskedega. See lühike kõrvalepõige tehtud, asume tagasi avaramate väljade poole, iidsete Soontakkide maale.

Soontakkide talud. Tee põikab korra veel metsariba vahele, enne kui Soontagana vanadele põldudele juhatab. Heinamaad on avarad ja kiviaedadega mitmeks osaks jaotatud. Siinsed aiad on tehtud vana tehnoloogiaga: ilma mördita, vaid kivi teise peale laotuna. Aeglaselt tõusev maastik, kiviaiaribad seda lõikamas ja taamal paistvad vanad, samuti kiviaedadega ümbritsetud külaasemed loovad ühtekokku imetlusväärse maastikuvaate.

Väheldast tõusu üles minnes tulevad vanade talukohtade asemed aina paremini nähtavale. Mõnest hoonest on alles vaid tükk paekivist seina, mõnel näha terve vundamendiring; on ka lihtsalt kõrgemaid kohti, mis märgivad kunagist ehitist. Kaks vana maakeldrikumerust koos väikese avausega jäävad samuti silma. Kõik need hoonejäänukid lubavad aimata, kuivõrd tegus külaelu siin omal ajal käis. Teatakse rääkida, et siin elanud kaks Maalja peret, kellest ühe esiisad olevat pidanud tollel maasäärel talu juba 22 inimpõlve järjepanu. Maalinna või Maalja talu viimane peremees, liignimega Soontak, olla kõnelenud, et enamik linnuse ümbruse kiviaedu on ehitatud linnuse vallilt toodud kividest; kivid eemaldati seepärast, et linnuselage künda saaks. Elu kadus siinsest külast kuuekümnendatel.

Meenutuseks vanast külaelust on praegusajaks alles jäänud üksikuid õunapuid, taluõue piiridel ka mõned suuremad lehtpuud ning üksikud kuused. Oodates järele oma pildistavat matkakaaslast, nopin ajaviiteks ühelt puult mõned viljad, millest osa lunib endale ka meie kolmas matkamees: kaheaastane poisijupp. Temale maitsevad need pisut mõrkjad ning öökülmast võetud õunavissid iseäranis hästi.

Kuid hääbunud varede kõrval leiab ka mõned taastatud ning tänapäevasema moega ehitised. Need on valmistatud just sellele rahvale, kel meeldib Soontaganal pisut pikemalt peatuda: on paar varjualust, grillikoda, lõkkekohad; samuti kiik ning kaks kaevu – viimased küll mitte veeammutamiseks, vaid ennekõike siin iluasjaks.

Varjualustes tasub peale niisama jalakõlgutamise või pikutamise vahepalaks lugeda seintele kinnitatud teabetahvleid: neis leiab lugusid Soontagana ajaloost, linnusest, piirkonna kahest kihelkonnast, Avaste sookaitsealast. Puudu pole ka juhised, kuidas tuleb mõistlikult käituda – eks need ole sagedastel matkajatel korduvalt läbi loetud ning ammu pähe kulunud. Siiski, siin pingiveerel istudes jääb silma kümneid seinapalkidele jäädvustatud eesnimesid ning muid kritseldusi …

Iidse külapaiga lõunaservas grillikoja lähedal viitab post Kurese poole. Sinna suunda, läbi soise metsa viib matkarada. Kurese küla oma kiviaedade ning väärika ajalooga võib pidada üsna tähelepanuväärseks paigaks. Sedavõrd hästi säilinud sumbkülamaastikku mujalt Eestist naljalt ei leia. Kurese külast ja maastikukaitsealast on hiljaaegu Eesti Looduses kirjutanud selle küla peremees Urmas Vahur [6].

Soontagana külaaseme põhjatipust kulgeb kiviaiaga ääristatud rada edasi soosaare kõrgeima lae suunas. Sellele künkale on ehitatud umbes 13 meetri kõrgune puittorn. Ronime oma seltskonnaga üles, et ümbruskonna kenadusest kõrgemaltki vaadatuna osa saada. Tornist on Soontagana maasäärel risti ja põiki kulgevate kiviaedade võrgustik imehästi jälgitav; niisamuti avaneb vaade kaugustesse ulatuvate metsa- ning soolaamadele ja loomulikult paistab ära ka maalinnamäe lame lagi.

Oma maa linn. Vastu Avaste sood paiknev vana linnamägi on mitme meetri kõrguse järsu astanguga, selle lael on pikkust umbes saja ja laiust umbes kuuekümne meetri jagu. Silt kõrgendi ees märgib, et tegu on arheoloogiamälestisega teisest aastatuhandest: 10.–12. sajandist. Muinsuskaitse alla võeti iidne linnusease juba 1973. aastal.

Kolme tuhande ruutmeetri suuruse õuealaga Soontagana maalinn oli omal ajal muistsete läänlaste teatumaid kaitsekindlusi, oluline sõjaline tugipunkt. Läti Henrik on oma Liivimaa kroonikas nimetanud seda Soontagana kihelkonna keskuseks, sageli mereäärseks maaks ehk Terra Maritime. Vana külakoha põhjanukas viitab kunagise merepiiri poole ka viit. Kohalik rahvas nimetas seda kanti aga lihtsalt Maalinnaks, st. oma maa linnaks.

See uhke kants oli asukoha tõttu üsna hästi kaitstud. Vaenuväed pääsesid siia vaid talvel käreda pakasega, kui pinnas oli piisavalt tahkeks külmunud. Linnuse juurde sai siiski aasta läbi: suvel oli kasutuses tammepakkudest salatee, mis algas muistse ohvrimäe – Salumäe – lähedalt Kurese külast.

Kroonikakirjutaja järgi asusid röövvallutajad esimesele sõjakäigule Soontaganasse 1210. aastal. Vaenuväed laastasid oma teel Väina ja Koiva linnust, tungiti ka Soontagana provintsi, kuid maalinn jäi seekord vallutamata. Vahepeal kestnud rahuaastad said otsa 1215. aastal, mil siinsetele paganatele määrati taas ristisõjakäik. Soontagana linnus piirati sisse, mitu päeva kestnud äge võitlus päädis eestlaste alistumisega ning kohalikud olid sunnitud usukuulutaja, preester Godfridi (Gottfried) kindlusesse lubama. On teada, et viimased kohalikud paganausku eestlased ristiti veel kümme aastat hiljem, seega võib aastat 1226 pidada ajaks, mil soontaganalased täielikult alistati [4].

Nende rünnakute ning vastupanuvõitluste, samuti Soontagana kui omal ajal väga olulise piirkonnakeskuse tõttu on see kant hiljem pakkunud suurt huvi ajaloouurijatele ning arheoloogidele. Juba 1895. aastal olevat siin kaevamisi tehtud: R. Stackelberg ja S. Bogojalenski leidsid vanade ehitiste poolpõlenud palke ja omajagu savinõutükke, isegi ühe pronksist eseme. Ulatuslikumad kaevetööd läksid lahti 1965. aastal Aita Kustini juhatusel ning jätkusid aastatel 1966 ja 1971 Evald Tõnissoni eestvõttel. Päevavalgele tulid kaitseehitiste ja elamute rusud, koos nendega kerise ja paeplaatidest lae ning põrandaga ahjuvared. Tõestust sai tõik, et Soontagana linnust põletati. Tukkide paigutuse järgi võis oletada, et vallil asusid rähaga täidetud tarandid ja nende serval paest müüritis. Leidude hulgas oli rohkelt koduloomade, eeskätt aga veiste luid; samuti noole ja odaotsi, rauast adratera, vikatite osi, söestunud vilja, käsikivi alumine poolik, kirveid, hobuserauakujulisi sõlgesid. Suurem osa neist leidudest pärineb 11. kuni 13. sajandi algusest. Kuid tuli välja ka keraamikakilde, mille vanuse ulatub 7.–8. sajandisse. See avastus on lubanud oletada, et maalinna asemel võis kunagi, veelgi kaugemas ajas, olla pelgupaik, millest saigi alguse tugeva kindlustuse rajamine.

Nende kaevetööde käigus selgus ka künka ehitus: selle aluseks on looduslik paerahn, muldkeha on siia kantud aga otse linnuse jalamilt – tegu on inimkätega maetud biohermiga [1].

Tehes juttu Sootaganast, ei saa mainimata jätta sealset metsavenda Ants Kaljuranda ehk Hirmus-Antsu. 1917. aastal Saaremaal sündinud ning hiljem Pärnumaale tulnud mehepojast sai tulihingeline Eesti rahvuslane. Punaste okupatsiooni alguses, 1944. aastal pages ta metsa, et niiviisi kommunismile vastu seista. Hulljulged punastevastased teod tegid temast kangelase ning loomulikult kuulsa metsavenna. Oma mõttekaaslastega osutus Ants kohalike nõukogude aktivistide ning NKVD tegelaste jaoks suureks nuhtluseks. Kord, kui Hirmus-Ants oli jäänud NKVD vägede piiramisrõngasse, riietus ta härrasmeheks ning sõitis sedaviisi jalgrattaga mööda teed piirajatest läbi. Venelased ilmselt ei uskunud, et mõni metsavend härraliku välimusega saab olla ning pealekauba mööda teed julgeb liikuda [2].

Avaste – tähelepanuväärne soolaam. Soontagana maalinna taga laiub Avaste soo. Pärnumaa pool teatakse seda Järve ja Kärje soona, harvem on kasutatud ka Mihkli ja Maalinna soo nime.

Tegu on ulatusliku madalsooalaga, mis on kunagistest kuivendustöödest peaaegu puutumata jäänud. Toonased hoogsad soode kuivendamised hõlmasid ennekõike just madalsoid, kuna neist sai kuivenduskraavide abil tekitada üsna head viljakad madalsoopõllud ning kõdusoometsad. Avaste keskosa on kuivendamise mõjust pääsenud, kuid äärealadel on eri aegadel üksjagu maaparandustöid tehtud. Näiteks Raplamaale jäävale alale rajati uudismaa ning turbatootmisväljakud, viimased on nüüdseks maha jäetud; sood põhjast lõuna suunas läbivat Avaste oja on õgvendatud juba enne Teist maailmasõda; 1970. aastatel süvendati kaitseala lõuna- ning läänepiiriks olevat Allika jõge (Parasmaa oja).

Kaitseala rajati siia 1981. aastal, et hoida Lihula-Lavassaare soostiku madalsoo osa. Praegusajal ulatub selle pindala 5226 hektarini, siin on kuus sihtkaitsevööndit ning üks 19 hektari suurune piiranguvöönd Avaste kaitseala põhjaosas [3]. Meiesugused soohuvilised pääsevad Avaste lirtsuvale südamele lähemale mööda laudrada.

Õpperada tihedas pilliroos kannab Maalinna soo õpperaja nime. Raja esimesed meetrid kulgevad läbi vesise lodumetsariba. Veepiir jääb pisut alla laudteeääre ning pääseme kenasti kuiva jalaga läbi. Siia raja algusesse, märga pinnasesse on torgatud esimene õppepunkt: teabetulbalt leiab huvitavaid fakte sang- ehk musta lepa, rahvapäraselt ka soo- või lodulepa kohta. Need õpetlikud read selgitavad muu hulgas seda, missuguses sümbioosis lepad elavad või miks peetakse seda vaese mehe mahagoniks.

Vesine metsaalune läheb peagi üle roostikuga madalsooks. Lõputuna näiv rooväli on sellel sügispäeval üsna ühtlaselt hallikas, erksust annavad vaid mõned kased, kellel küljes veel üksikuid kollaseid sügislehti. Kuid on ka mõned rohelised kuused ning loomulikult kena sügavsinine taevas.

Kohati kulgeb roorada hõredama, kohati tihedama pilliroo sees. Mida sügavamale mädasohu me tungime, seda tihedam ning kõrgem on laudteed palistav roosein. Tuleb ületada ka üsna vesiseid ning libedaid laudteelõike. Niiviisi umbes kilomeetri jagu mindud, jõuame imepisikese kõrgete mändidega soosaareni. Võiks arvata, et tegu ongi just sellesama Piuksu nime kandva saaretäpiga, mille kohta külaaseme varjualuse seinale kinnitatud teabetahvlilt ennist lugesin. Tehes viimasele ringi peale, suundume laudrada mööda tagasi kuni teelahkmeni.

Valime paremale käänava laudteeharu: see on umbes kolmesaja meetri pikkune arvukate teabetahvlitega õpperajalõik, mis juhatab tagasi Soontagana maasäärele, täpsemalt maalinnamäe tagaküljele. Selle rajaharu õppetahvlitelt leiab lugusid sookasest, harilikust paakspuust, vürtsikalõhnalisest harilikust porsist (II kategooria kaitsealune taim); samuti Avaste soos enim levinud taimeliikidest: harilikust pilliroost ning tarnadest. Päris maalinnamäe järsu nõlva all, lepalodus on õpperaja kuues teabetulp soode, niiskete niitude, lammi- ja lodumetsade taimest kollasest võhumõõgast.

Selle ilusa kollaseõielise taimetutvustusega lõpeb meie päevapikkuseks veninud matk “oma maa linna” ning selle sohu. Jalutuskäik tagasi üle Soontagana maalinna, läbi vana külakoha, mööda iidseid põldusid, läbi vana lepikusaluks muutunud puisniidu Allika jõe juurde. Kaasas rohkelt ilusaid muljeid ning mälestusi sellest ajaloohõngulisest paigast ning Avaste soo lõpututest rooväljadest.

1. Aasalo, Lembitu 1973. Omapärane maanurk – jääb ta selleks? – Eesti Loodus 24 (3): 150–155.

2. Laar, Mart 1993. Metsavennad. Tallinn.

3. Kiristaja, Piret 2002. Avaste looduskaitseala. – Eesti Loodus 53 (11): 530–531.

4. Tarvel, Enn (toim.) 1993. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn.

5. Tõnisson, Evald 1977. Soontagana maa ja tema maalinn. – Eesti Loodus 28 (10): 662–667.