2008/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/1
Ranniku, teejuht looduskaitses ja rnnurajal


Veljo Ranniku on sndinud 27. juunil 1934 Vsul. Oli koolinoorte rahvuslikus liikumises osalemise eest Siberi vangilaagrites 195054. Ttanud 196163 Tartu rajooni TSN TK-s, aastast 1963 looduskaitse alal (aastast 1966 ENSV metsamajanduse- ja looduskaitseministeeriumis, hilisemas keskkonnaministeeriumis juhtametnik). Korraldanud Eesti maastike ja parkide kaitset ning misasdamete hoidu, osalenud kaitsealade loomisel ning ranna- ja kaldakaitse seaduse vljattamisel, vaadanud lbi loodust muutvaid projekte. petanud hiskondlikke looduskaitseinspektoreid ja giide, olnud TP looduskaitse ja kultuuriloo lektor. Propageerinud looduskaitset ajakirjanduses, sh. raadios ja televisioonis. Juhendanud kultuuriloolisi ja loodusekskursioone. Eesti looduskaitse seltsi (1966) ja Eesti muinsuskaitse seltsi (1987) asutajaliige. ENSV teeneline looduskaitsja (1989). Autasustatud ENSV suure looduskaitsemrgi, Valgethe teenetemrgi V klassi (1998) ja Eerik Kumari preemiaga (2000).


Praegu kuuleb avalikkus Veljo Rannikust enamasti siis, kui ta on giid Looduse Omnibussi vi mne turismifirma reisiseltskonnale. Minu plvkond ja ka natuke nooremad inimesed teavad Veljo Rannikut aga seostada paljude leheklgedega Eesti looduskaitses alates 1960ndatest aastatest.

Lapseplv: Vsult vasemaardlani


Alustuseks tasub piiluda tagasi lapseplve. Kust sa prit oled?


Vga ilusast kohast Vsult: selja taga mets ja ees meri, imeprane suvituskla. Pooled majad olid vljaritavad, ise elati suvel kuskil tagasihoidlikus kunkas, aga linnarahvas suvitas rannas. Nii et minu lapseplv mdus jalad vees ja kui vhegi aega, siis jlle metsa.


Kas sa olid viksest peale n.-. loodusepoiss, keda tmbas rohkem metsa ja mere rde kui raamatute taha?


Ma olin siis nii vike, et Vsult lahkudes ei osanud veel lugedagi. Aga metsas ja mere res kisin kll. Isa pidas mbruskonnas jahti ja viis minu, viie-kuueaastase jngermanni alati kaasa: olin koerapoiss.


Kuhu viis elutee Vsult?


Aasta olime vahepeal ka Tapal, aga koolis hakkasin 42. aastal kima Tartus ja prast sda jin ikka Tartusse kooli kuni 50ndate alguseni.


Mis ametit su vanemad pidasid?


Mu ema oli juuksur. Samas petas ta tdrukuid juuksuriteks vlja. Nii et tkoda oli ka ppekoda. Aga isa tegeles lihariga ja ei pidanud vajaduse korral paljuks ise leti taga seista. Tsine mees, prast Vabadussda erru jnud sdur.


Kas elasite Tartus kusagil rohelises kandis? Kas loodus ji su ellu alles?


Mina olen Supilinna poiss. Thtvere tnav ei ole kuigi roheline. Munakivisillutis kmises alati, kui A. Le Coqi tehase raskeveohobused lksid hommikul koormaga linna ja tulid htul thjade pudelitega tagasi. See oli osa mu lapseplvest. Aga Emaje luht oli ligidal, samuti Tiksoja mets. Ja kui vhegi mahti sain, siis sinna ma kadusin.


Siis algas rnk ajajrk su elus, millest kllap eriti palju ei teatagi. Sest ma ei mleta, et sina oleksid ennast kunagi kuskil vabadusvitlejaks kuulutanud, aga viksid ju kll?


(Muiates) Noh, kui ellujmist pidada vitluseks, siis viks kll. Koolipoisid olid tookord mtlejad mehed ja patrioodid ning vana 6. keskkool, kus ma ppisin, oli enamasti maapoiste kool ja sna tugeva rahvusliku kallakuga. Eks sealt judnud need ideed ka minusse ja lpetasid mu kooliskimise: sain 15-aastasena 58. paragrahvi jrgi (kodumaa reetmine toim.) oma 25 aastat ktte ja saadeti Siberisse.

Viis aastat pidin ra olema, kuni tuli amnestiate periood, kuid veti uuesti uurimisele. Ja Pagari tnava kaudu astusin jlle vaba inimesena ellu tagasi.


Ja teatud osa sellest viiest aastast mdus siis paraku ka vase- ja tinakaevandustes?


Jah, suurema osas sellest ajast olin ma seal kll ehitustdel, aga eks hk olnud vase- ja tinatolmu tis. Nii et mingi jlje on see tervisele jtnud ja praegu hakkab probleeme tekkima ngemisega.


Tmehetee: kojamehest looduskaitseloojani


Kui tagasi tulid, said jlle kooli?


Nojah, lksin Tartu 1. tlisnoorte kooli, vanasse Videvikku. Ja seal, kummaline kll, (naerab) judsin isegi pilaskomitee esimehe kohale vlja. Keskhariduse sain ktte, aga likooli mind ei vetud. Eks ma tahtnud ju ajalugu ppida. See saigi komistuskiviks: sinna sobisid ideoloogiliselt kindlamad poisid, kuidas sa ikka 58. paragrahviga meest vtad.


Videviku-poiss pidi ju ka elatist teenima?


Alguses olin kojamees: peval tegin majavalitsusele ehitus- ja remonditid, hommikuti phkisin tnavaid. Nii panin enda riidesse; vangiriided vahetasin sna varsti normaalsete rivaste vastu.

Prast kooli lpetamist olin kommunaalttaja, mne aja ka maamtjate juures latipoiss. Tartus judsin lpuks olla isegi rajooni vanem-arhitekt ja mnda aega koguni kommunaalosakonna juhataja. Kuni lpuks Heino Luik kutsus mu Tallinna looduskaitset tegema: kikidesse metsamajanditesse tuli luua looduskaitseinspektori koht. Olin Eesti NSV esimene maakondlik looduskaitseinspektor ja pidin aitama Luigel selle plaani ellu viia.


Kuidas sa Heino Luigele silma jid?


Tookord olid kikides rajoonides titevkomiteede juurde loodud looduskaitsekomisjonid. Arhitektit tttu sattusin selle komisjoni etteotsa: pidin ju maastikuprobleemidega kursis olema. Sealt ma silma jin. Luik tegi katseks koha, alguses ttasin Tartus, siis kutsuti Tallinna. Seal tuli juba maakondlik ssteem luua: leida mehed, melda neile vlja t, natuke juhendada. Ja nii ta lks kuni pensionini vlja!


See oli 60-ndate aastate keskel, mis teaduprast oli ju veidi vabama hingamise aeg. Siis vast ei pratud ka nii suurt thelepanu sinu patusele eluloole?


Eks see thendas muidugi ministeeriumi juhtkonna vga suurt tolerantsust, et nad riskisid sellise mehe tle vtta. See oli Heino Tedre ja Heino Luige tore tegu, et nad andsid mulle terve elut vimaluse.


Isetehtud looduskaitse: toona oli lihtsam


Seda vib nimetada Eesti looduskaitsessteemi taastamiseks. Kui palju oli toona vimalik kasutada vi eeskujuks vtta seda, mis oli olnud 30-ndatel?


igupoolest polnud midagi vtta. Eesti-aegsest ssteemist polnud mingeid jlgi. Oli kll mehi, kes nu andsid ja Vilbaste tid tutvustasid. Ktte sattus ka ksikirjalisi arhiivimaterjale, kus Vilbaste oli 1942. aastal hinnanud loodusobjektidele tekitatud sjakahjusid. Aga tookordsed seadusandlikud aktid olid oma vormilt ja keelelt ikka vga teistsugused. Nii et tegime ise ksitsi ja plve otsas!


Kas sa Gustav Vilbastega isiklikult oled kokku puutunud?


Olen kll. Aga sain lihtsalt tal koolipoisina krval kndida ja kuulata, mitte rohkem. Nii et oma petajaks ei saa ma teda kahjuks kuidagi pidada.


1957. aastast oli olemas Eesti NSV looduskaitseseadus?


Jah, see esimene sellealane vlgatus terves Nukogude Liidus. Enne seda oli olemas kuulus Kumari komisjon teaduste akadeemia juures (loodud 1955 toim.), mis sisuliselt juhtis meie klassikalise looduskaitse teket. Keskkonnakaitset polnud tookord veel teemanagi olemas. Tasapisi lisandus klassikalisele looduskaitsele maastikukaitse, siis ressursside kaitse ja seejrel keskkonnakaitse, mis lpuks omandas kige avarama kaalu looduskaitses.


Milline oli tookord, laias laastus pool sajandit tagasi, keskmise Eesti inimese hoiak looduse ja looduskaitse suhtes?


Eestlane tervitas looduskaitset. Inimesed kisid ise teatamas kodutalude juures kasvavaist suurtest puudest ja muust vaatamisvrsest. Meil tuli vaid valida ja seada kriteeriumid. Siin oli testi palju kasu sjaeelsetest nimekirjadest, mille alusel objektide nimistu taastada. Pdsime objektidele alati leida ka lisavrtust, eriti seost kultuurilooga. Niiviisi sai sisuliselt kaitsta ka kultuuri- ja ajaloomlestisi.


Sa olid siis ju pris noor mees: veel mitte kolmekmnenegi. Kui tsiselt inimesed sellist noormeest vtsid?


Noh, natuke piinlik on ise seda rhutada, aga eks ma olnud (muheleb) sna osav jutumees. Kik sltus ju sellest, kuidas sa inimesega jutule said. Mulle aeti ainult hes kohas see oli Kodavere-kandis koer peale, kui ma vravast sisse lksin. Tegin kll kik nii, nagu peab: teretasin eemalt ja vtsin mtsi peast. Aga mees oli vga vihane: Vras mees minu hoovi ei tule! Aga ma prast sain ikkagi jutule; mees vabandas ja tles, et kib igasuguseid untsakaid, vaja valvas olla.

ldiselt oli suhtumine vga heatahtlik. Nd vib-olla isegi enam nii ei ole: looduskaitses nhakse vaid piiranguid omandile. Eks hiljem saanud vlja melda maksusoodustused ja muud seesugused ergutused. Aga inimesed leidsid ka ise, et kaitstav objekt annab nende eluasemele ja kodutundele lisavrtuse. Ei hoolitud sellestki, kui hoovis kasvav hiidpuu kippus unapuid varjama vi katust mdandama.


Eraomandita oli kik lihtsam?


Kindlasti. Sovhoosidega oli vga lihtne asju ajada: need olid riigi majandid tuli ainult riigi nimel esineda ja oligi asi auuris. Kolhoosidega oli natuke keerukam, aga ma ei mleta, et oleks konflikte tekkinud. Ega ka majaomanikega; maatkid olid inimestel siis ju tillukesed.

Keerukam oli tee-ehituse, maaparanduse ja lageraietega. Aga isegi seal aitas toonane olukord: kaitstav mets oli nn. esimese grupi mets. Suuri lageraieid seal teha ei saanud ja selle arvel vis sisse tuua rohkem puitu Siberist, vita Moskvast fonde. Majanduspoliitilisi nansse tuli osata ra kasutada.

Mnegi asja aitas korda ajada ka piiritsoon. Niteks Ontika paekalda-alune oli vga range piiritsoon ja piirivalvel polnud midagi vastu, kui see ka looduskaitsealaks kuulutati.

Kige raskem oli parkidega. Need olid kasutusel niteks traktorijaama vi muu sellise territooriumina. Kige paremini olid korras vanadekodude pargid ja koolide pargid, kik muu oli nii pilla-palla.


Pargid, kingitus minevikust


Pargid ongi olnud ks sinu erilisi huviobjekte?


Jah, kuna ma hakkasin mingil hetkel tegelema misatega, nende arhitektuuri ja planeeringutega, siis kuulusid pargid muidugi lahutamatult sinna juurde. Hoonestu, puistu selle mber ning juurdepsuteede ja alleede ssteemid on suureprane prand, mille andis meile phiosas 19. sajandi teine pool ja 20. sajandi algus.


Just veidi enne meie intervjuu aega vallandus loodustundlike inimeste ringis arutelu parkide le: selle tttu, et mitu parki otsustati kaitse alt ra vtta, kuna nad on kaotanud oma looduskaitsevrtuse. Mida tleb sinu loodusemehe sda?


Kahjuks ma pean paljudel juhtudel nustuma, sest pargi algne kompositsioon on peaaegu jgitult kadunud. Arvestame sellega, et psarinnet ju alles pole, on ainult suured puud. Omal ajal oli pargis kolm elementi: lagendikud, krged puud ja psastikud. Sellest algsest kompositsioonist on alles suhteliselt vhe.

Kuid ma lhtun parkide puhul eelkige sellest vaatevinklist, et need on plispuude kogumid. Kige plisemad lehtpuud on ju parkides. Metsas selliseid pole: on ammugi linud kttepuuks vi millekski muuks. Kunagi oli kolmandik pargipuudest mnnid ja kuused, nd on neist alles vaid kskikud. Aga pliseid vahtraid ja tammesid leiab parkidest veel kllalt.


Eks parkidega ole sama moodi nagu misatega: kuidas hel vi teisel vedas. Nii nagu on korras paljud koolide kes olnud misad.


Siin on vga suur erinevus: pargid lihtsalt saavadki kskord vanaks. Hoonetega on lihtsam: neid saab restaureerida, esialgsel kujul taastada. Aga park kasvab, saab tiskasvanuks ja hakkab siis vlja surema. Asendada on teda erakordselt raske, sest osa plispuid silib, need laiutavad ja ei lase noortel kasvada. Nii et kui me tahaksime mne telise barokkpargi taastada, tuleb teha halastamatu lageraie ja siis istutada sinna tiesti uus plvkond, mida kujundatakse ja pgatakse. Aga niisugust riski keegi praegu naljalt ette ei vta. Seda enam, et see oleks ju ka kurb: on olemas roheline mtsakas kuskil teede ristis vi teede krval, kus inimesed saavad puhata ja nautida haljastust ja linnulaulu. ks parkide funktsioone on kahtlemata olla lindla; lindudele on park paradiis kigil tasanditel puulatvadest muruni vlja. Ja eriti olulised on muidugi nsustega plispuud.

Ma tahaksin nha, kes julgeks praegu elda, et hakkame niteks taastama Saare parki Jgevamaal, kus olid haruldased pgatavad ristuvate alleede ja piirnevate alleede ssteemid. Seal lageraiet teha ei riskiks keegi: ta on maastikus krgel voorel briljantne dominant.


Mida arvasid seltsimehed keskkomiteest


Tuleme nd jlle 70-80-ndate aastate looduskaitse juurde. Su jutust ji mulje, et kik lks ladusalt ja kenasti ning inimestega konflikte polnud, aga ma kaldun arvama, et kllap oli ka neid momente, kus keegi tles, et seltsimees Ranniku, me teame kll, mis mees te olete. Nii et lpetage parem ra!.


Oli muidugi. Kui tahad la mingit looduskaitse ettevtmist, siis tuleb la tema tegijaid. Ja neid mehi oli kll, kes mulle mu minevikku meelde tuletasid. Mitte siiski vga palju, sest nneks hakkas kujunema selline hoiak, et kui tahad hea esimees olla, siis pead ka natuke loodust kaitsma. Rinnaga pealetulemist enam polnud, inimene oli muutunud; hea kirjandus, raadio ja televisioon mjutasid inimest oluliselt. Ja eks seda raadio- ja teletd sai tookord ka omajagu tehtud. Teravalt vaenulikku hoiakut meie ideedesse ei olnud, lpuks tundus, et inimesed muutusid nende suhtes tolerantseks.


Kas selliseid momente polnud, kus niteks keskkomiteest tuli signaal, et Ranniku tuleb lahti lasta?


Ilmselt mned sellised hetked olid, aga selleks olid meil tipud: Luik ja Teder suutsid need ohud eemale juhtida. Ma mletan ht juhust, kui tegime Moskva pllumajandusnituse jaoks brorikese Eesti loodusest. See oli trkitud muidugi valgele paberile musta tekstiga ja taevasse oli ka natuke sinist lisatud. Kus oskasime meie tulla selle peale, et see on sinimustvalge! Raamatuke trkiti Moskvas. Eks keegi kinud Moskvas nitusel, leidnud selle trkise ja toonud kaasa ja kus siis lks uurimine lahti!

Ma mistsin, et midagi toimub: kuklakarvad tundsid tuult. Ilmselt ksiti ka Tedre ja Luige kest aru, et kuidas sai selline asi juhtuda. Kes teksti kirjutas? Ranniku. Kes kujunduse tegi? Keegi moskvalane (muheleb). Kas meile nidati? Ei nidatud! Ja nii see pauk meist mda lks. Just sellised thised asjad visid tookord testi les kerkida.


See valvas kodanik seal Moskva nitusel oli kindlasti Eestist?


Loomulikult. Mees, kes teadis, mis on sinimustvalge ...


Sa oled nd mitu korda maininud oma hid lemusi, Tetre ja Luike. Kes tuleb Sulle esimesena meelde headest kolleegidest?


(Hetkegi mtlemata) Madis Aruja, minu toakaaslane. Mul on hsti meeles, et kui ta pidi 40 kirja he allkirjaandjana meie juurest lahkuma, lks ta vga valuliselt. Eks tookord kerkinud les ka minu isik et kes ikkagi Aruja mtlemist on mjutanud. Minust lks see karikas siiski tookord mda.

Aruja oli vga hea snaga, suureprane esineja. Aga ka natuke liiga julge tlemisega, nii et kogus juba varakult endale tuliseid ssi pea peale. Samas oli ta teliselt helge mtlemisega, nii et see, et ta pidi krvale astuma, oli meile suur kaotus. Ja peagi halvenes ka tema tervis.

Siis oli meil inimene, kes hoidis kik asjad ideaalselt korras Herta Kuulpak. Haruldane inimene, kelle vga keerukas majapidamises valitses absoluutne kord. Kaitsealuseid objekte oli kikjal ning eraldi vabariiklikud ja kohalikud objektid. Vaja oli jlgida, et ei tekiks topeltkaitset, vi hoolitseda, et tehtaks levaatus: vib-olla on pikne midagi puruks lnud vi tuleb mni paik muul phjusel nimistust maha vtta. Tnu Hertale oli kord ideaalne. Kui mingigi khklus tekkis, siis sai tema kartoteekidest alati sajaprotsendilise kindlusega teada, kuidas olukord on.


Looduskaitsjast raadiomees


Sa korra juba mainisid raadio- ja teletd. See on ju jlle ks vga pnev etapp sinu elus, pealegi veel mitme tahuga. Looduskaitsetahk Eesti Raadios kandis nime Looduse kaitsel ja sinu partner oli mees nimega Olaf Gehrke.


Gehrke oli prit 20. sajandi alguses Volga rest Eestisse tulnud sakslastest pllumeeste suguvsast. Kodu oli tal Plva kandis, aga knulisi teid pidi oli ta sattunud raadiosse toimetajaks. Temaga me sellise saatevormi vlja ttasimegi, et laupeval klas mingi kriitiline snum, millele otsisime esmaspevaks vastuse. Saatel oli hea minek ja ega meid kuigivrd ei segatud.

Nii palju tsensor kll lausa palus, et rge andke tekstis kuidagi mista, et asi puudutab merd! Eks me siis rkinudki jgedest. Muidugi oli lapselegi selge, et Pirita vi Purtse jgi lheb lpuks Soome lahte ... Nii ei tekkinud meil tsensoriga kordagi trget; selle knnu taha me ei komistanud. Ehkki me tekst oli kohati snagi mrgine ja julm (naerab).

Aga me tegime ra vga hea t, nii et meie hlt tunti. Rohkem kui korra juhtus, et kui kusagil maal kauplusse midagi ostma lksime, eldi kohe: Tere, Veljo!. Kui ksisin, kus sa mind tunned, siis vastati, et ega ei tunnegi, aga su hlt tunnen.

Siis tuli ka mte teha vikseid paigalugusid. Sitsime kuhugi kriitilise loo prast vlja ja sattusime lbisidul mnda ilusasse kohta, kus oli midagi juurde rkida. Nii need lood sndisid ja ka neile oli omajagu vastukaja. Alustasime loodusteemaliste saadete tegemist Toivo Makiga.


Mina mletan neid sinu ja Gehrke saateid vga hsti: olin ks neist, kes neid ootas. Aga kllap oli ka neid, kes pidid neid kartma?


Oli-oli! Mul tuleb sellega seoses meelde see oluline aspekt, et me tegime ju saateid ka helikopterilt. See oli kllalt uudne asi; mina kartsin kll, et need ei lhe tsensori juurest lbi. Aga Gehrke suutis nad ka sealt lbi suruda.

Mletan, et hes kohas ngime kord vsa serva maha jnud heinapalle. Viskasime saatesse vaid pisikese repliigi, et ne, paha peremees. Kuramus, (naerab) prast oli kolhoosis suur pahandus olnud. Ja olidki pallid ra toodud. Ja esimees helistanud raadiosse ja ksinud, et kus see Ranniku elab, ma saadan need pallid talle koju.


Kas sul on meeles, mitu saadet te kokku tegite?


Ei mleta. Suviti oli iga ndal ks-kaks saadet. Aga mitu aastat? Sellele jn vastuse vlgu. (Paraku ji samale ksimusele vastuse vlgu ka Eesti Raadio. Videtavasti pole seal silinud AINSATKI Ranniku ja Gehrke saadet! TJ.)


Eesti selge kui vestitasku sisu


Aga su raadiotl on olnud ka ks hoopis teine tahk. Ja mina sain sinuga tuttavaks just tnu sellele kui sa olid raadiomatkade reisijuht. Eesti Raadio Muusikalise tunni vistlusmngude vitjad sitsid igal suvel reisile ja peaaegu alati olid sina seal reisijuht.


Jah, prastpoole olingi ainult mina, alguses olid mned teised ka. Eks mind seetttu kutsutud, et htaegu kutsetga oli toona mu teine philine tegevusala ekskursioonide juhtimine, giidi amet.

Need Muusikalise tunni sidud olid enamasti kolmepevased. Raadiomees oskab linti tkeldada nii, et saateid tuli neli kuni kuus nagu oleksime terve ndala vljas olnud. Judsime selle saatega kogu Eesti lbi sita. Mina arvates avardasid need sidud pris hsti inimeste Eesti-tundmist.


Kusjuures mitte ainult nendel neljal-viiekmnel inimesel, kes sinu selja taga istusid, vaid tnu Helve Vsame ja Edgar Selbergi toredatele saadetele ka vga paljudel raadiokuuljatel. Aga meie, kes me seal sinu selja taga istusime, mtlesime alati seda, et kuidas kll on vimalik, et ks mees tunneb kike: ajalugu, loodust, arhitektuuri, parkide struktuuri. Kust see kik sul prit on?


See on sellest, et ts tuli lbi vaadata palju projekte, mis maastikku kujundavad. Et ige otsus teha, tuli kigega tutvuda: parkide, kultuuriloo, alleedega. Kui kisin oma tavalisi inspektsioonisite tegemas, pidin sitma lahtiste silmadega, et kik mllu jks. Kui pidid terve Eesti maaparanduse le vaatama ja seda koosklastama, andis see tohutu materjali: ole mees ja pa kike mletada. Niiviisi tuli pris terviklik ksitlus Eestist tervikuna. Aga ega see olnud ainult minul nii, vaid kigil meie poistel.


Kas sul on Eestis ka mni selline kant, mida sa vga hsti ei tunne? Ja teistpidi: kus on sinu lemmikkandid Eestis?


Ma ei julgegi elda, kas on selliseid kohti, mida ma ei tunne. Vib-olla Kesk-Prnumaa, kus on suured soode ja metsade alad. le olen lennanud kikjalt (naerab), aga maas vib-olla igal pool siiski kinud ei ole.

Ja kui ksid lemmikalasid, siis ka neid on vga raske elda. Igal alal on oma vlu; tuleb vaid ra tabada piirkonna omanolisus ja siis muutub ta sulle vrtuseks, jb mingi emotsionaalse pildina sinu sisse. Vib-olla julgen siiski esile tsta Saaremaad, eriti Muhumaad seda pean eriti vluvaks maaks.


Maailm mlus ja seinal


Sa oled saanud omajagu ringi vaadata ka maailmas. Kas seal on mingeid eelistusi: tahad sa pigem suunduda phja vi hoopis luna poole? Vi lhed kuhu tahes peaasi, et saab minna?


Olen Phja-Euroopa poiss: mulle meeldib Skandinaavia. kskik, kust poolt sinna lhed, on ta ikka vrratu. Rootsi vib-olla pole nii vluv, aga just Norra ja Phja-Soome.


Ja Island muidugi ka, eks ole?


Islandi tegin endale kingituseks. Kui sain seitsekmmend, saatsin spradele snnipevakutsed ja kirjutasin juurde, et rge mulle kingitusi tooge, aga ma tahan sita Islandile. Kik said suurepraselt aru; mul oli tehtud Islandi kaardiga karp ja sinna pandi ainult raha. Nii ma saingi juubelisnnipeva kingituseks siduraha Islandile ja tagasi, endal tuli lisada vaid kohalike situde ja taskuraha kulud. Tartus elav poeg Indrek tuli kaasa ja nii kaks Rannikut tuuritasidki suures seltskonnas mda unistuste maad Islandit. Ja kisid htul kuumaveeallikas suplemas. Vrratu maa!


Sinu reisisihte reedab ks kollektsioon, mis hakkab sulle klla tulles esikus kohe silma.


Noh, igasuguseid asju tuuakse vljamaalt kaasa. Mina avastasin enda jaoks seinataldrikud, millel peal mingi iseloomulik pilt ja koha nimi. Tore on selle taldrikurea ees seista ja meenutada, milliseid elamusi he vi teise koha peal said.


Aga ka Eestis reisid sa siiani ja mitte lihtsalt ei reisi, vaid teed ka giiditd, eelkige Looduse Omnibussile.


Eelkige Looduse Omnibussile, aga on ka teisi tellijaid, kes mind mletavad. Enamasti on see keskealine ja ka vanem rahvas ja mulle meeldib nendega kia. Sest peaaegu alati on seltskonnas mni inimene, kes on just reisi sihtkohast prit, kes oskab sulle mingi nansi juurde rkida ja kellele see kik on topeltelamus, kui saab oma lapse- vi noorplvepaigust lbi sita. Minu jaoks on see vastastikune rikastumine.


Mis teeb erus looduskaitsjat murelikuks


Rgime lpetuseks ka ndsest looduskaitsest. Enne mainisid, kuidas 70-ndail inimesed loodushoidlikumaks hakkasid muutuma. Kas sullegi tundub praegu vahel, et toimumas on vastupidised muutused?


(Mtleb sna pikalt) Mul on kurb vaadata omaaegseid maaparanduslaamasid, mis praeguses maaviljelusssteemis ei haaku taastuvate taludega kuigi hsti. Ma kardan neid rivist vlja minevaid ssteeme, kus algab meeletu vsastumine; vhevrtusliku metsa pealetung viljeldavale maale.

Meil on vlja kujunenud oma maastikupilt. Ta vib olla vga vastuoluline: mned liiga suured laamad vi siis harjumatult sirgete joontena looduslikesse metsamassiividesse likunud maaparandusobjektid. Eesti kohal lennates ned, kui korrastatud ja sirgete servadega ta on; vabakujulist neb vaid Luna-Eestis. Aga see on vljakujunenud maastikupilt, mis on muutunud heks osaks meist endist. Nha, kuidas praegu tuleb esimene plvkond kasevsa peale mnele lesharitud, torutatud, dreenitud pllule, on valus. Minu arvates Eestit ei kuivendatud le. Eesti metsasus oli suhteliselt talutavas vahekorras haritava maa ja avamaastikuga. Tasakaalu leida on siin pagana raske. Lasta torutatud pld metsa kasvada on kahju. Peab toimuma mingi muutus, tuleb anda mingi hinnang. Ei taha nha seda nii laialdast esimese plvkonna lehtpuuvsa, me oleme ikka okaspuu- ja segametsade maa.

Minu arvates peaks silima kuldne jaotusprintsiip: avamaastik, poolsuletud maastik ja suletud maastik peavad vahelduma. Praeguseid maastikuelamusi hinnatakse autoaknast, jalgratturil pole mahti kahele poole vaadata ja jalakija areaal on liiga ahtake, ainult kodumbrus. Ikka autositja on see, kelle jaoks me peame maastikku hoidma, kaitsma ja (rhuga) kujundama.

Eks Eesti looduskaitse alanudki esmajoones esteetiliste vrtuste kaitsest. See on mneti silinud, aga Euroopa kontekstis on prioriteedi saanud liigikaitse. Muidugi on see vajalik, aga selle alla ei tohi meil mattuda esteetiline pool, maastike pool. Looduskaitse sndis nii, et hakati kaitsma ilusat, Eestile iseloomulikku. See ei tohi ununeda!

Linnastuva eestlase on jaoks on maakodu ning vimalus minna seenele ja marjule vga oluline. Eestlane pole korilane klassikalises mttes, talle on metsa minek eelkige mnu. On vga thtis, et see vimalus siliks. Suureprane, et meil on nd puhkekohti ja turismitalusid, et me kik jksime natuke maainimesteks.



Legendaarsel looduskaitsjal Veljo Rannikul kis klas Toomas Jriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet