Nagu kõiki mitmekesise elustikuga paiku maailmas, ohustab Taimaa põlisloodust inimese karmikäeline majandustegevus. Loodusturism kujutab endast võimalust seda vääramatut jõudu pisut keskkonnasäästlikumas suunas kallutada. Üha enam Taisse teed leidvad lääne päritolu loodusevaatlejad on kohalikeski selle harrastuse vastu huvi äratanud.

Tai on praegu kindlasti maailma soositumaid turismisihte. Eurooplasi meelitavad maalilised päikeserannad, madalad hinnad ja skandaalse maiguga ööelu. Meie linnuvaatlejate seltskond vältis aga turistilõkse iga hinna eest, veetes lõbusalt aega loodusparkides ja muidu vähem käidavates paikades. Esmalt tegime lühikese reisi Bangkokist edelasse ja seejärel pikema ringi Põhja-Tai troopilistes metsades. Eksootikat sai piisavalt: - öösiti kirevad kuked hotelliakna taga, jäätunud autoaknad mägedes, malaaria profülaktikast tulenev pidev iiveldustunne ja muidugi lausa tapvalt kaunis loodus.

Kurvitsapõrgus põletab. Oleme neljakesi saabunud öösel Bangkokki ja juba järgmisel hommikul suundume rendiautoga lõuna poole. Maharaiutud mangroovimetsade asemele on siinsetele randadele rajatud sadu ruutkilomeetreid soolavälju ja krevetifarme. Loodus ei salli tühja kohta: kadunud metsalindude asemele on ilmunud mudavälju ja jäätmaad armastavad liigid. Tai lahe ranniku soolaväljad on tõeline kurvitsaliste Meka. Tuhanded neist on põhja poolt tulnud siia talve veetma. Huvitav on vaadelda meile tuttavaid kurvitsaliike (sooplütt, kõvernokk-rüdi, värbrüdi jpt.) sellises sulestikus, mida linnud Eestist läbi rännates veel saavutanud ei ole.

Eestlasele tundmatuid lindegi on piisavalt. Eelkõige leiavad linnuhuvilised tee siinseile mudaväljadele ühe liigi pärast. Igal aastal talvitub siin vähesel arvul üks maailma haruldasemaid kurvitsalisi lusiknokk-rüdi (Calidris pygmeus). Meil ei õnnestu esialgu seda oma retke olulisimat liiki kohata. Istume kaks päeva Hat Chao Samrani rannal põletava päikese käes ja “kammime” teleskoobiga tuhandepealisi siberi ja punakael-rüdi parvi, aga õnn ei naerata.

Järgmises peatuskohas saame kohalike linnumeeste käest teada, et parim paik lusiknokk-rüdi vaadelda jäi mõned kilomeetrid põhja poole. Kolme päeva pärast suundume taas “kurvitsapõrgusse” mitme tuhande “sopanoka” seast seda ühte ja õiget otsima. See on retke ainuke võimalus unelmateliiki näha – närvid on pingul. Kohale jõudes leiame eest kümmekond mudavälja serva rivistunud kohalikku linnumeest, kes on tulnud siia sama liigi pärast. Juba paarikümne minuti pärast märkangi tagaotsitavat ja varsti veel kahte. Kogu linnumeeste jõuk asub rüdisid vaatlustorude ja kaameratega ettevaatlikult piirama, nood aga muutuvad rahutuks ja lendavad minema. Eemaldume suurest seltskonnast ja üllatuseks maanduvad põgenikud meie lähedale. Rüdid poseerivad meile kenasti 15 minutit. Pärast säärast linnuelamust on kogu seltskonnal suu kõrvuni. Kurvitsapõrgus põletab, aga magusalt.

Kaeng Krachan. Edasi siirdume mägedesse. Bangkokist mõne tunni autosõidu kaugusel asuv Kaeng Krachani rahvuspark on saanud linnumeeste seas populaarseks alles viimastel aastatel. Kahe kilomeetri kõrgusele viival mägiteel liigubon isegi maastikuautoga vaevaliselt läbitav – see hoiab suuremad turistihulgad vapustavast paigast eemal. Taimaal on enamik põlismetsi maha raiutud ja asemele kasvanud sekundaarne mets ei ole kuigi liigirikas. Siin Birma piiri ääres on leidub aga veel põlismetsa alles. Loomastik paistab siin silma mitmekesisuse poolest: puudel jooksevad oravad ja ahvid, metsa täidab lindude kisa. Kuiv aastaaeg päästab meid õnneks verdimevate putukate rünnakuist, küll aga näeme palju värvikirevaid liblikaid.

Veedame mägiteel kolm päeva. Eri kõrgustel kohtame eri linnuliike, biotoobid vahelduvad. Linnuvaatlejale pakuvad siin ehk enim põnevust sarvnokad, meie näeme nelja liiki. Telgis ööbida on tõeline elamus. Öösiti huikavad metsas kakud ja sirisevad tsikaadid, hommikul äratavad ahvide huilged. Tihedat mägimetsa katab hommikuti müstiliselt ilus uduloor, mille vahelt üritab päike saata esimesi kiiri saata.

Nagu Aasias ikka, pole me siin päris üksi. Taimaal on elatustase viimastel aastatel tunduvalt paranenud ja siseturism jõudsalt kasvanudedenenud. Nädalavahetuste rahvamassi tõttu on linnumehed mõnesid rahvusparke juba vältima hakanud. Ka Kaeng Krachani laagripaikades on näeme kohalikke ööbimas. Eelkõige meelitavad neid siinsed võimsad kosed, hommikuti kogunetakse päiketõuse imetlema ning pildistama. Fotograafia on Tais väga populaarne, sest kuna ka kuningas poseerib piltidel tihti, kaamera kaelas. Rahvas armastab oma kuningat väga ja tema tegemisi üritatakse jäljendada. Kirevalt kaunistatud kuninga pilte näeb kõikjal asulates ja teeservades. Rumal nali kõrgeaususe kulul võib aga lõppeda vanglas lõppeda.

Linnud jooksevad pikali. Linnuvaatlus vihmametsas ja dþunglis erineb natuke meie kuusemetsas kolamisest. Nimelt liiguvad linnud siin suurtes parvedes,, seda nähtust mida nimetatakse birdwave. Sageli ei näe dþunglis tükk aega ühtegi lindu -– ja ühtäkki oled sattunud käratseva parve keskele. Tundub, et kohe joostakse sind pikali. Niisama ruttu, kui linnud tulid, nad ka lähevad. Seetõttu peab “liigikogujatel” kohalike liikide määramise alal kodutöö hästi tehtud olema. Määrata tuleb väga kiiresti: ja ühest birdwave’ist võid korjata pooled päeva liigid kümne minuti jooksul. Säärases olukorras on ninapidi määrajats lapata on päris stressitekitav. Ise kasutame palju fotode abi. Niipea kui uut liiki märkame, võtame linnust mõned kaadrid, ja asume alles seejärel teda binoklitetega jõllitama. Abiks on ka Lauri varasem Aasia-kogemus. Tais on teada ligi tuhat linnuliiki, nii et mõnesid liigirühmi on päris keerukas määrata.

Kõrguse muutudes teiseneb ka liigiline koosseis tunduvalt, üldjuhul elutsevad haruldasemad liigid just kõrgemal. Mitmesugused suurte õitega taimed meelitavad tiivulisi, eeskätt nektarilinde ja prillikuid. Viljapuud ahvatlevad aga tuvisid, sarvnokki ja habelindlasi. Ühe viljapuu all rahulikult oodates võid mõne tunni jooksul näha kümneid looma- ja linnuliike näha. Vaatlustoru peab dþunglis kindlasti kaasas olema, sest puud on siin uskumatult kõrged ja linnud tegutsevad tihti just ladvaosas. Binoklist jääb selgelt väheks.

Tunne oma haruldusi. Aasia linnustik on eurooplasele loomulikult eksootiline, kuid tuleb ette ka tuttavaid sulelisi ette. Tai on soodne paik, õppimaks tundma mõnesid Euroopasse sattuvaid idaharuldusi. Põldudel kuuleb niidukiuru ja taigakiuru kutsehüüdu, vööt-lehelinde istub igas põõsas. Hea on võrrelda sääraseid keerulisi liigipaare nagu tõmmu- ja siberi lehelind, mägi- ja mustjalg-tüll. Peavalu teeb lehelindude eristamine: neid leidub mõnes Tai piirkonnas üle kümne liigi. Euroopasse sattuvaid haruldusi näeb siin kandis eelkõige avamaastikul. Traditsioonilised riisipõllud asenduvad aga järjest enam muude monokultuuridega. Seetõttu on näiteks tsiitsitajate arvukus viimastel aastatel järsult langenudvähenenud.

Mägedes külmetab. Reisi teise osa veedame Põhja-Tais. Lendame Bangkokist Chiang Maisse. Sealkandis Birma piiri lähedal asuvad mäed on suurepärased linnupaigad ja kuulsa Kuldse Kolmnurga lähedal asuv Chiang Saeni järv kindlasti Tai parim linnujärv. Turistidel ei soovitata piiril kolada, kuna sest seal aetakse teinekord taga narkokaupmehi taga, lisaks pealegi käivad Birma valitsusväed Tai territooriumil omi mässulisi kimbutamas. Meid ei tule Tai-Birma piirijoonel aga keegi häirima. Ühes piiripunktis pildistame linde otse kuulipildujapesast – piiirivalvurid vaid lehvitavad ja naeratavad sõbralikult, nagu taimaalastele omane. Tai on ülimalt turvaline maa, kõik suhtuvad meisse hästi.

Kuldne Kolmnurk tundub üpris igav paik. Peale mõne muuseumi pole siinses turistilõksus midagi vaadata, liiklus on aga paras kaos. Soovijad saavad siit minna paadiretkele läbi Birma, Laose ja isegi Hiina. Meie suundume aga mõniteist kilomeetrit kagusse Chiang Saeni järve äärde. See on Taimaal vist ainuke paik, kus näeb hanelisi. Kui põhja poolt saabuvad siia talvituma pardid, kihutavad linnumehed kohale isegi Bangkokist kohale, et uusi pardiliike kirja saada. Jaht on siin keelatud ja linnud tunnevad end turvaliselt. Siingi on palju eurooplasele tuttavaid linde: – viupardid, tuttvardid ja sinikaelad (vaid kaks lindu!) tegutsevad koos sadade väike-vilepartide (Dendrocygna javanica) ja laiknokk-partidega (Anas poecilorhyncha). Nende vahel jalutavad veetaimestikul sultantaidad, jakaanad ja ruigad.

Doi Inthanon, 2565 meetri kõrgune Tai kõrgeim tipp, on üks käidavamaid linnupaiku. Tippu viib asfalttee, see võimaldab - millega kaasneb muidugi tohutut turistidevoolu. Doi Inthanonile tullakse eelkõige külma otsima. Hommikuti mõnikord alla nulli langev temperatuur on nii eksootiline, et seda tahab iga taimaalane kord aasta jooksul tunda saada. Eesti turist istub Pattayas rannal, tailane aga Doi Inthanonil, villane müts peas ja kindad käes, ning lõdiseb rõõmsalt. Peaaegu igal aastal külmub mõni jäist teraapiat nautiv turist end siin kandis surnuks.

Õnneks leidub mäel ka kõrvalisi loodusradu, kuhu tavaturist ei tule. Tippu katab tõeliselt muinasjutuline vihmamets, täpsemini “pilvemets” - – cloud forest. Pilvise ilmaga on kogu mets mattunud uttu – talveriided peavad seljas olema. Linde on siin kahjuks käratsevate turistide tõttu kahjuks väheks jäänud.

Loodushuvi suurenemas. Paljudes Kagu-Aasia riikides on kombeks nahka panna kõik, mis liigub. Ka Tais on levinud jaht kõigele ja kõikvõimalike vahenditega levinud, siiski tunduvalt vähem kui näiteks Hiinas või Vietnamis. Põhja-Taist on näiteks sarvnokad jahi, ent ka metsaraie tõttu hävinud. Õnneks paraneb elatustase nii jõudsalt, et jahipidamine on järsult vähenenud ja piirkonniti lausa kadunud. Eelkõige kütivad linde Hiinast ja Birmast pärit võõrtöölised. Ühel hommikul leidsin viljapõldude vahel lonkides ülesseatud linnuvõrgu. Ilmselgelt ei kasutatud seda rõngastustöödeks. Eks linnuharrastajad üritavad säärasele leiule ikka ka oma “allkirja” jätta.

Teatud määral püütakse linde ka puurispidamiseks, aga meie nägime puurides vaid üldlevinud liike. Tai linnud paaniliselt inimest ei karda, see on hea märk. Näiteks Vahemere maades ja Hiinas on linnud jahi tõttu nii pelglikud, et varjeta pildistadamine on väga keeruline.

Põhiliselt ohustab Tais linde metsade raie ja asendamine monokultuuridega asendamine. Metsade asemele kohale on tekkinud mandariiniistandused ja kautðukipuude rivid. Peamiselt Põhja-Tais torkavad silma masendavalt suured raielangid. Kõik see on looduslikku mitmekesisust tunduvat vähendanud. Nagu mujalgi maailmas, on suurima löögi all põlismetsade asukad. Õnneks on viimasel ajal kogunud populaarsust linnuharrastus ja loodusfotograafia – samamoodi nagu Eestis. Varasematel aegadel paistsid loodusharrastuste poolest silma peamiselt siinsed eurooplased, nüüd näib, et ka põliselanikud ise. Loodusharrastuste kaudu võidab hääli juurde ka looduskaitse hääli juurde. Looduskaitsealasid on Tais loodud palju, põhjust tagasi minna on alati.