Pasknääre ehk pajuharakaid leidub nii Eestis kui ka Soomes. Taigalinnud laanenäärid on aga peamiselt soomlaste privileegiks jäänud, vaid mõned julgemad neist on vahetevahel üle lahe eestlastele külla tulnud. Ühtegi pesitsevat paari meil leitud ei ole. Õnneks on laanekad ja pasakad hingelt väga sarnased. Samuti välimuselt: olgugi laanekad omajagu väiksemad, on nende hoiak, kehakuju ja lennustiil samasugused nagu suurel vennal. Sarnane on ka häälekasutus: mõlemad liigid on väga lärmakad.

Pasknääre ehk pajuharakaid leidub nii Eestis kui ka Soomes. Taigalinnud laanenäärid on aga peamiselt soomlaste privileegiks jäänud, vaid mõned julgemad neist on vahetevahel üle lahe eestlastele külla tulnud. Ühtegi pesitsevat paari meil leitud ei ole. Õnneks on laanekad ja pasakad hingelt väga sarnased. Samuti välimuselt: olgugi laanekad omajagu väiksemad, on nende hoiak, kehakuju ja lennustiil samasugused nagu suurel vennal. Sarnane on ka häälekasutus: mõlemad liigid on väga lärmakad.

Pasknääri pahandamist on ilmselt kuulnud kõik metsas liikujad. Nagu rähnidki, eriti musträhn, ei hoia ka pasknäär oma arvamust endale, kui keegi tema toimetustesse sekkuda julgeb. Pasknääri pahandamist võib kirjeldada kui prääksuvat haukumist. Ent kevadel, kui lindude aeg on pühendatud oma kaasadele, teevad pasknäärid palju hellemaid hääli. Laulurästaste kombel oskavad ka pasknäärid teiste lindude hääli järele aimata. Märtsikuu viimastel või aprilli esimestel päevadel olen nende käest korduvalt petta saanud. Lind, keda olen pidanud rännult saabunud hiireviuks või kevadiselt kilkavaks kanakulliks, on korduvalt osutunud harilikuks pasknääriks.

Laanenäärid, keda meil ka soopasknäärideks on kutsutud, oskavad häälega niisama teravalt torgata kui pasknäärid, kuid nende tavapärane hääl meenutab ulakust tegevat poistekampa. Just üks ulakas kamp võimaldas ka minu esimese kohtumise laanenääridega. See oli Lapimaal polaarpäeva ajal. Algul oli häälte päritolu raske taibata, need tulid justkui igalt poolt ja samas ei kusagilt. Siis nägin osavalt hüplevaid ja lendlevaid linde mändidel. Uudishimu oli nad laagrisse toonud. Selgus, et kuhugi oli pudenenud saiapuru ja osavad oportunistid leidsid selle kohe üles. Ka oportunism on nääride ühine joon nii siin- kui ka sealpool lahte. Peagi polnud laanekatel enam vaja saiapuru otsida, sest nüüd võisid nad juba päris saiatükke noppida. Vastutasuks sain oma esimesed laanenääripildid ja teadmise, et Lapimaa metsades võib kohata niisama vahvaid tegelasi kui kodustes Eesti laanteski. Mis sellest, et väiksemaid: kogu loodus on ju seal põhjas palju hapram. Nii ka linnud, kuid ainult väliselt, hing on neil kitsikusest hoolimata krutskeid täis.