Eesti keskkonnaühenduste koda (EKO) valis selle aasta keskkonnakirve vääriliseks Tallinna linnavalitsuse. Seda eelkõige järjepidava suutmatuse ja tahtmatuse eest ohjeldada kiiret autostumist ning suunata linna arengut selliselt, et see ei suurendaks siin elavate või töötavate inimeste sõltuvust autost. „Järjepideva“ suutmatuse all pidas EKO silmas, et olenemata parteidest, kes Tallinna juhivad, on linna transpordipoliitika viimased 15 aastat olnud ühtmoodi autokeskne.

Kuigi Tallinna arengukavad rõhutavad ühistranspordi eelisarendamise ja autostumise ohjeldamise vajadust, on tegelikkus siiski vastupidine. Tallinn on juba praegu rohkem autostunud kui meie naaberpealinnad Põhjamaades. Tallinn on küll linna piires suutnud käigus hoida üsnagi heal tasemel ühistranspordisüsteemi ja jupiti ehitada jalgrattateid, kuid põhiline arendustegevus on suunatud autoliikluse mugavamaks muutmisele.

Kõige rohkem teeb ärevaks see, et Tallinna tänavate ja uute asumite või kontorihoonete planeerimisel oletatakse, et autostumine jätkub samas tempos, mis viiks Tallinna tõesti viie kõige autostunuma, mitte rohelisema Euroopa pealinna hulka. Seetõttu tuli ka Männiku tee näiteks nii lai, et seda ääristav allee enam ära ei mahtunud. Uute majade hoovidest kaob kõrghaljastus ja laste mängumaa, sest Tallinna parkimisnormidega nõutakse kaks korda rohkem parkimiskohti kui Helsingis. Autostumist tõsiselt võttev linnavalitsus ei laseks ehitada trollipeatustesse bensiinijaamu ega autosalonge ega kõrghooneid linna piirile, kuhu parimal juhul käib paar bussi tunnis. Sellise linnaplaneerimisega just autole soodsasse keskkonda jõutaksegi.

Maailma linnade praktika näitab, et autostumine ei ole paratamatus, vaid poliitilise tahte korral täiesti kontrollitav protsess. Linnad, kus inimesed pole isiklikust autost sõltuvad, on ka parem elukvaliteet ning keskmiselt viis korda ressursisäästlikumad kui autokasutusele suunatud linnad. Tallinnas on veel tegelikult head võimalused kujundada keskkonnahoidlikku linna. Need miljardid, mida praegu kavandatakse suurte ristmike ja magistraalide väljaehitamiseks, tuleks hoopis panna ühistranspordi ja jalgrattateede ning kohalike teenuste arendamisse, et igapäevast sundliiklust vähendada. Poliitikule ei tähendaks selline autovabam tegutsemine sugugi poliitilist enesetappu: ligi pooled Tallinna peredest on õnneks veel autovabad ja pealegi on ilusates arengukavades viimase 15 aasta jooksul lubatud keskkonnasäästlikku transpordisüsteemi.