Sügav, rinnust tõusev ulg peegeldub järsakust järsakusse, rullub mäest alla ja hajub viimaks öö põhjatus kauguses. See on metsiku ja hoolimatu nukruse väljapaisk ning põlgus kõigi maailma hädade vastu.

Iga elusolend (ja võib-olla nii mõnigi surnu) tõstab seda kutset kuuldes pea. Hirve jaoks on see meenutus kõige kaduva teest, männile ettekuulutus kesköisest rüselusest ja verest lumel, koiotile lubadus peagi saabuvast korjusest, talumehele pankrotioht, kütile kuul-kihva-vastu-väljakutse. Kuid kõigi nende lootuste ja kartuste taga peitub veel üks sügavam tähendus, mida teab ainult mägi. Vaid mägi on olemas olnud küllalt kaua, et erapooletult kuulata hundi ulgumist.

Need, kes ei suuda seda varjatud tähendust mõista, on siiski teadlikud selle olemasolust. Huntide maal on seda tunda igal pool ning see eristab seda maad kõikidest teistest maadest. See vabiseb selgroogu mööda alla kõigil, kes kuulevad hunte öös või uurivad päeval nende jälgi. Isegi hunti kuulmata või nägemata on see aimatav sajas väikses seigas: koormahobuse kesköises hirnatuses, veerevate kivide krabinas, pageva hirve sööstus, viisis, kuidas liiguvad varjud kuuskede all. Ainult kogenematule uustulnukale võib huntide kohalolu või puudumine jääda märkamatuks, nagu seegi, et mägedel on nende kohta oma salajane arvamus.

Minu enda veendumus selles küsimuses on pärit päevast, mil ma nägin hunti suremas. Me sõime parajasti lõunat järsaku kõrgel serval, mille all käändus mäslev jõgi oma voolusängis. Äkki nägime midagi, mida pidasime algul läbi voolu kahlavaks emahirveks, rind vahusest veest varjatud. Kuid kui too olend ronis meiepoolsele kaldale ning raputas saba, saime oma eksimusest aru – see oli hunt. Lähedal asuvast pajutihnikust tormas seepeale välja veel pool tosinat looma, nähtavasti täiskasvanud kutsikat, kes kõik liitusid sabaliputuste ja mängulise kisklemise saatel üheks tervitusrüsinaks. Kalju jalamil keset avarat tasandikku vähkres ja väänles sõna otseses mõttes hundikuhi.

Neil päevil polnud me veel kuulnud, et keegi oleks lasknud mööda võimalust hunti tappa. Järgmisel hetkel andsime salgale tina, rohkem küll erutusest, kui täpselt sihtides. Allamäge tulistada on alati keeruline. Kui meie püssid olid tühjaks lastud, oli vana hunt maas ning üks kutsikatest põgenes jalga järel lohistades ligipääsmatu kaldajärsaku poole.

Me jõudsime vana hundi juurde parajasti selleks, et näha, kuidas raevukas roheline tuli tema silmades kustus. Ma taipasin siis, ning olen seda teadnud praeguseni, et neis silmis oli minu jaoks midagi uut. Midagi, mida teadsid ainult hunt ja mägi. Olin toona noor ja mu sõrm sügeles tihti päästiku järele. Ma mõtlesin, et kui vähem hunte tähendab rohkem hirvi, siis huntide puudumine tähendab jahimeestele paradiisi. Kuid olles näinud seda rohelist tuld hääbumas, mõistsin, et ei hunt ega mägi nõustuks sellise arvamusega.

Sellest ajast saati olen ma näinud, kuidas riik riigi järel hävitab oma hundid. Olen vaadanud paljude huntidest ilma jäänud mägede palgeid ja näinud, kuidas nende lõunapoolsed nõlvad uute loomaradade rägastikest kipra tõmbuvad. Olen näinud iga söögikõlblikku põõsast ja võrset paljaks näritavat, esmalt igerikuks vitsaks ja siis olematuks. Olen näinud, kuidas iga söögiks kõlbav puu kaotab sadula kõrguselt oma lehed. Sellised mäed näevad välja, justkui oleks keegi andnud jumalale uued pügamiskäärid ning keelanud tal kõik muud tegevused. Lõpuks on loodetud hirvekarjast järel vaid kidurad korjused, hävinud iseenda üleküllusest, kondid pleekimas maas läbisegi kuivanud pujudega või kõdunemas kõrgekasvuliste kadakate all.

Ma aiman nüüd, et nii nagu hirvekari elab surmahirmus huntide ees, elab ka mägi surmahirmus hirvede ees. Ja võib-olla on tal selleks rohkemgi põhjust. Hundi murtud hirvepulli asemele kasvab uus kahe-kolme aastaga, kuid ülemääraste hirvede rüüstatud piirkonna taastumiseks võib ka kahest-kolmest aastakümnest väheks jääda.

Sama lugu on veistega. Talumees, kes puhastab oma maa huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses. Ta pole õppinud mõtlema nagu mägi. Seetõttu ongi meil tolmutormid ja jõed, mis kannavad tuleviku merre.

Me kõik püüdleme turvalisuse, rikkuse, mugavuse, pika elu ja üksluisuse poole. Hirv oma nõtketel jalgadel, talumees raudade ja mürgiga, riigimees pliiatsiga, enamik meist masinate, hääletussedelite ja rahaga. Kokkuvõttes taandub see aga kõik ühele ja samale: rahulikule elule. Selle saavutamine on ju tervitatav ja ehk ka vajalik kaalutletud mõtlemiseks, kuid liiga palju turvalisust näib pikapeale sünnitavat ainult ohte. Võib-olla seda tähendavad Thoreau õpetussõnad: „metsikus on maailma pääsemine”. Võib-olla on see ka hundi ulgumise varjatud tähendus – kaua teada olnud mägedele, kuid nii harva mõistetud inimeste seas.

Leopold, Aldo 1949 [1968]. A Sand County Almanac, and Sketches Here and There. Oxford University Press, Oxford: 129–133.

Tõlkija saatesõna

Väljend “mõeldes nagu mägi” (thinking like a mountain) on üks nüüdisaegse keskkonnaliikumise levinumaid tunnuslauseid. Seda on ohtralt kasutatud üleskutsetes, teadusartiklite, raamatute ja muusikateoste pealkirjades. Vähem on neid, kes seostavad seda metafoori Aldo Leopoldi isikuga või on lugenud samanimelist esseed.

Aldo Leopold (1887–1948) oli üks Ameerika suuri loodusfilosoofe, kelle panus loodusmõtte arengusse on võrreldav Henry David Thoreau või John Muiriga. Kui Thoreau päevaraamatutest sai alguse Ameerika loodusesseistika traditsioon ning Muiri tegevus tõi kaasa esimeste looduskaitsealade loomise, siis Aldo Leopoldi kirjutistest tuleks otsida Ameerika ökoloogilise mõtte juuri.

Aldo Leopold sündis Burlingtonis, Iowa osariigis Kesk-Läänes, kus tal tekkis Mississippi jõe kallastel loodusega varakult hea kontakt. Loodushuvi määras ka elukutsevaliku, Aldo Leopold läks Yale’i metsandust õppima ning töötas seejärel pikki aastaid lõunaosariikides USA riikliku metsaameti töötajana. Hiljem tegutses ta vabakutselise jahindus- ja looduskaitsespetsialistina ning viimasel viieteistkümnel eluaastal õpetas professorina Wisconsini-Madisoni ülikoolis jahimajandust.

Loodusfilosoofina sai Aldo Leopold tuntuks postuumselt. Tema olulisima raamatu “A Sand County Almanac, and Sketches Here and There” andis välja Oxfordi ülikooli kirjastus aasta pärast tema surma. See ameerika loodusmõtte alusteos koosneb kolmest osast, neist esimene sisaldab päevikulaadseid ülestähendusi liivarohke pinnasega Wisconsini lõunaosa loodusest, kuhu Aldo Leopold pärast oma metsnikukarjääri lõppemist elama asus. Teine osa hõlmab rännakute ja tööga seotud kirjutisi eri osariikidest. Raamatu kolmandas osas on Aldo Leopoldi loodushoiuvaateid kokkuvõtvad tekstid, muu hulgas tuntud kirjatükk “Maa eetika” (“Land ethics”).

Essee “Mõeldes nagu mägi” kuulub nimetatud raamatu teise ossa ning pärineb ajast, mil autor viibis riikliku metsaameti töötajana lõunaosariikides. Teksti ajendiks oli Aldo Leopoldi läbielamine noore metsnikuna 1909. aastal New Mexico Apache riigimetsas, kus ta sattus ühes kaaslastega peale vanale emahundile ja tappis selle. Kirjutise oluline taust on ka suur hirvede arvukuse tõus Ühendriikides sajandi esimesel poolel: üha kordudes tõi see kaasa taimestiku hävimise, erosiooni jt. keskkonnaprobleeme.

Essee “Mõeldes nagu mägi” salvestab ka muutuse Aldo Leopoldi enda mõtlemises. Jahimehest, kes pidas oma kohuseks viimase kui kiskja hävitamist, saab ökoloog, kes tajub loodust keerukate vastassuhete tervikuna. Leopoldi essee puhul väärib märkimist teadusliku mõtte, eheda loodustaju ja poeetilise kirjutamislaadi põimumine, samuti looduse ja inimese vaatlemine seotuna. Aldo Leopold on vahest üks esimesi, kes tajunud sügavat seost inimese mõttemaailma ning looduskaitseprobleemide põhjuste vahel.