Talve alguses, kui lund veel ei ole, puutub alusmetsa hämaruses mõnikord silma helevalge ja kohev, nagu puuvilla või suhkruvatti meenutav tupsuke. Et enamasti näeb seesuguseid mõne surnud põõsaoksa või roika peal, olengi neid varem mingiks seeneks pidanud.

Mullu 24. novembril märkasin Paide vallas Nurmsis metsaserval, surnud toominga ja leedri okstel, samuti nende all maas oksarisul ennenägematult lopsakaid, kuni peopesasuurusi valgeid moodustisi (# 1). Kusagil mujal selles metsas neid näha ei olnud. Lähemal vaatlusel tundus, et tupsud siiski ei ole limaseened, vaid tekkinud külmunud vee kristallidest. Miskipärast ei paistnud nad päeva kestel mõnelt miinuskraadilt sulale läinud ilmast hoolimata põrmugi sulavat, puudutades tundusid olevat kuidagi tihked ja elastsed. Teinekord on sedasorti tupsud aga nõnda õrnad, et võib puruks puhuda.

Huvitaval kombel silmasin täpselt samas paigas, umbes kümnemeetrise läbimõõduga maalapil samasuguseid moodustisi taas 13. detsembril, kolmekraadise külmaga (# 2). Selgi päeval ei leidunud neid kusagil mujal, järelikult ainult selles paigas olid nähtuse tekkeks vajalikud salapärased tingimused olemas. Kuigi õhuniiskusest tekkiva tavalise härmatisega siin tegu olla ei saa, olen parema sõna puududes hakanud seda nähtust kutsuma “libahärmatiseks”, aga selle olemus ja tekkimise põhjused on minu jaoks seni mõistatuslikuks jäänud.

VILLU ANVELT

Et leitud ollus ka plusskraadidega sulada ei tahtnud ning pildil väga seenesarnane tundus, palus toimetus esmalt kommentaari mükoloogidelt. Nood olid nõutud, kuni pilt jõudis Erast Parmasto kätte, kellele see tuttav ette tuli. Koos Ilmi Parmastoga olid nad samalaadset “olendit” kohanud 22. oktoobril Muraka looduskaitsealal Heinassaarel (# 3). Täpsemalt, hommikul kella kümne paiku sarapuu osalt kooreta lama- ja surnud okstel, mis eelmiste päevade sadudes olid ilmselt läbi vettinud, maapinnast kümmekonna sentimeetri kuni meetri kõrgusel. Õhutemperatuur võis metsa all olla “umbes miinus null kraadi” ja ka öösel polnud arvatavasti külmem. Lähemaks uurimiseks kaasa võetud oksatükk läks paraku kaotsi.

Olukorra tegi segasemaks see, et loodusemees ja makropiltnik Urmas Tartes on üsna samasugust moodustist pildistanud südasuvel (# 4). Ent tema leidis ka saladusele võtme, juhatades kätte veebilehed, kus võib näha äratuntavalt sarnaseid pilte (http://en.wikipedia.org/wiki/Frost_flowers ja viited seal).

Sealt selgus, et tegu on ilmselt siiski jäämoodustistega, mille teke eeldab küllalt täpseid tingimusi. Kuidas muidu seletada, et neid leidus väga vähe ja mitme nädala järel taas vaid samas kindlas kohas. Kui õhutemperatuur langeb, jäätub surnud puidu poorides oleva vee väliskiht, mis kapillaarsusjõu tõttu puidu välispinnaga küllalt tasa on. Kuidas jääniidike seejärel kasvama hakkab, pole selge. Kas on puidupoorid küllalt lehterjad, nõnda et jäätudes paisuv vesi end neis üha väljapoole surub? Või on vesi puidus kohati nii suure rõhu all, et pindpinevusest järjest vabanevat jääkorki poorides järjest väljapoole lükata? Või piisab selleks tavalisest kapillaarjõust? Kuid miks moodustist siis nõnda hõredalt tekib? Ülalmainitud Interneti-leht pakub veel üht võimalust: kuna vesi külmudes paisub, pressitakse osa sellest lihtsalt pooride kaudu välja, mille käigus see kohe ka jäätub, võttes niidikeste kuju.

Biofüüsik Agu Laisk arvas, et puidupooride otstes tekivad väga korrapärased jääkristallid, ja kuivõrd kristalli suunas vabaenergia väheneb, hakkab kristall “imema” vett puidust välja, ise seejuures niidina kasvades. Sama laadi mõtte leiame USA geograafi James Carteri märkmetest (http://www.ilstu.edu/~jrcarter/ice/). Carter tsiteerib meteoroloogi ja jääuurijat Charles Knighti, kelle sõnutsi ei saa jää ülejahutatud (supercooled) vees kasvada läbi väga väikeste avade, ent vesi suudab neist avadest läbi voolata. Nõnda võivadki jääkristallid niiskel poorsel materjalil kasvama hakata ning pooridest voolab vett järjest juurde.

Niisiis, jääniitide ehitusmaterjal ei pärine põhiosas tõenäoliselt mitte õhust, nagu härmatise või jäälillede puhul, vaid just alusmaterjali veega täitunud õõnsustest. Selleks ajaks, kui jääniidid on kasvanud piisavalt pikaks, et üksteisega kokku puutuda, peavad nad olema ka küllaldaselt jahtunud, et mitte kokku kleepuda – muidu ei saa vatjat moodustist tekkida. Samas ei tohi õhk olla liiga külm, muidu jäätub vesi puidus siiski liiga sügavalt, katkestades jääniitide kasvu. See, et ollus kuigi kergesti ei sula, võibki seletuda tema vatitaolise struktuuriga, mis samamoodi kui kivivill külma hoiab. Peale vatjate vormide näeb Interneti-kirjeldustes ja fotodel ka lehtjaid vorme, tihti rohttaimede paksematel kuluvartel, samuti nn. nõeljääd (needle-ice), mis kasvab välja maapinnast. Loodusteadlased on selle nähtuse üle pead murdnud vähemalt viimased paarsada aastat.

Villu Anvelti “libahärmatise” kõrvale pakkus Erast Parmasto moodustise eestikeelseks nimetuseks tõlkevasteid: “külmalilled” või “jäähabe”. Loodusemees Tõnu Ploompuu soovitab “jäävilla” või “haldjajuukseid”. Ploompuule on nähtus silma jäänud kord-paar igal aastal. Tema sõnutsi pole see laiemalt tuntud vaid seetõttu, et tavainimene lihtsalt ei satu sedasorti kõledal ja ligedal aastaajal sellistesse padrikutesse, kus häbelikud haldjajuuksed end ilmutavad. Kas ja kui haruldane see elusolendit meenutav füüsikanähtus tegelikult on, jäägu esialgu lugeja otsustada.