2008/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/8
Mis on bioeetika?

Nii nagu Tallinna linn ei saa iialgi valmis, ei jõua inimesed kunagi lõplikule kokkuleppele, mis on hea või sünnis ning mis halb või kohatu. Kuid vaidlused on seda kirglikumad.

Bioeetika (ingl. bioethics) mõiste on küllaltki uus, see võeti tarvitusele Ameerika Ühendriikides alles 1970. aastate alguses. Kirjasõnas kasutas seda esimesena ilmselt Wisconsini ülikooli bioloogiaprofessor Van Rensselaer Potter, sidumaks teadmised bioloogiast ja inimeste väärtussüsteemid [4].

Sealt alates on seda mõistet käsitatud mitmel moel. Ühed mõistavad “bioeetika” all kitsalt bioloogiasse ja biotehnoloogiasse puutuvat eetika valdkonda, teised lisavad sinna veel meditsiinieetika ning kolmandad ka teatud keskkonnaeetika teemad.

Sealt alates on seda mõistet käsitatud mitmel moel. Ühed mõistavad “bioeetika” all kitsalt bioloogiasse ja biotehnoloogiasse puutuvat eetika valdkonda, teised lisavad sinna veel meditsiinieetika ning kolmandad ka teatud keskkonnaeetika teemad.

Tänapäeval on selgesti ülekaalus bioeetika mõiste lai tõlgendus. Sellisena on bioeetikast kujunenud akadeemilise ja avaliku kultuuri oluline osa, kiiresti on kasvanud sellealaste ühingute ja elukutseliste bioeetikute hulk ning asjaomase kirjasõna maht ja mõju.
Eriti populaarne on bioeetika mõiste lai käsitlus Ameerika Ühendriikides ja teistes ingliskeelsetes riikides.

Meditsiinieetika mõiste on seal peaaegu täielikult asendunud bioeetika omaga, palju on tekkinud vastava nimetusega komisjone, akadeemilisi üksusi, õppekavu jms.

Mujal maailmas ei ole bioeetika pika ajalooga meditsiinieetika valdkonda sedavõrd alla neelanud, tavapärane meditsiinieetika mõiste on seal endistviisi päris elujõuline. Meditsiinieetika taandamist bioeetika nimetuse alla takistab ka moodsa meditsiini ja terviseteaduste tihenev side sotsiaalteadustega, mis ei võimalda kuidagi meditsiini vaadelda pelgalt ühe bioloogia rakendusena.

Teiselt poolt tekib möödunud sajandi teisel poolel, bioeetikaga enam-vähem samal ajal keskkonnaeetika mõiste. Keskkonnaeetikat ja bioeetika seda valdkonda, mis käsitleb elusolendite suhteid keskkonnaga, on teinekord üsna keeruline eristada. Üks võimalus on seda teha antropotsentrismi ehk inimkeskesuse alusel. Kui keskkonnaeetika on tekkinud suurel määral just inimkeskesuse ohjeldamiseks, siis bioeetika aluspõhimõtted on selgelt inimkeskesed.

Nii et bioeetika mõiste pole sugugi lihtne ja ühemõtteline. Sellealaseid kirjutisi lugedes tasub alati tähele panna, mis tähenduses autor mõistet kasutab. Siinne artikkel käsitab bioeetikat üpris avaras tähenduses, tähelepanu pälvivad ka meditsiinieetika teemad.


Bioeetika interdistsiplinaarsus. Tänapäeva teadusmaailma iseloomustab süvenev erialadevahelisus ehk interdistsiplinaarsus: üha sügavam ja mitmekesisem koostöö ja põimumine seni iseseisvaks peetud teadusvaldkondade vahel. Põhjus on lihtne: uuritavad nähtused kipuvad üha enam olema niivõrd keerukad ja mitmekülgsed, et vajavad korraga eri tavapäraste teadusharude vahendeid ja pädevust.

Peale närvi- ja kognitiivteaduse on uue eduka erialadevahelise valdkonna näide ka bioeetika. Kui meditsiinieetika on olnud eeskätt arstide tsunfti enda arendada ja järgida, siis bioeetika on kohe algusest peale üritanud kaasata filosoofe, teolooge, juriste, poliitikuid, sotsiaalteadlasi jt.

Väga tihedalt seostub ja isegi kattub bioeetikaga bioõigus, inimesest erinevate elusolendite ja -koosluste kaitsega tegelev seadusloome. Algul bioeetikute välja pakutud seisukohad leiavad väga sageli tee õigusaktidesse. Hea näide on Euroopa Nõukogu “Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel”. 2001. aasta lõpus kinnitas selle lepingu seadusena ka meie riigikogu [3].


Bioeetika rahvusvahelisus. Teine bioeetika üldine tunnusjoon on selle pidev rahvusvahelistumine või üleilmastumine. Peale riikide ning teatud sotsiaalsete rühmade (arstid, bioloogid, filosoofid, biotehnoloogia ja ravimifirmad jt.) tegelevad bioeetikaga innukalt ka suured rahvusvahelised ühingud.

Ajaloolises plaanis on see rahvusvahelisus saanud tugeva tõuke Nürnbergi tribunali natsidoktorite süüasjast ja selle käigus loodud nn. Nürnbergi koodeksist, kus on sätestatud kümme siiani kehtivat olulist inimkatsete eetika põhimõtet [10]. Olulisemad bioeetikat edendavad rahvusvahelised organisatsioonid on ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon (UNESCO), maailma arstide liit (WMA) ja maailma terviseorganisatsioon (WHO).

Viimane olulisem rahvusvaheline bioeetika dokument on UNESCO bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioon* 2005. aastast [13]. See on mõeldud järgimiseks riikidele ning sätestab tänapäeva bioeetika olulisemad aluspõhimõtted. Deklaratsiooni kohaldumisala on: inimesele meditsiini, bioloogia ja nendega seotud tehnoloogiate rakendamisel ilmnevate eetikaprobleemide sotsiaalsed, õiguslikud ja keskkondlikud tahud. Üldisemalt võikski seda võtta kui bioeetika tegevusvaldkonna määratlust.

Sedalaadi kokkulepped annavad ehk aluse rääkida isegi üleilmsest ehk globaalsest bioeetikast. Ühest küljest püüeldakse säärase ühtse standardi poole, teisest küljest aga leiavad kriitikud, et üleilmne standard häirib riikide ja kultuuride omapära ning hoopis raskendab arusaamist bioeetika probleemidest.


Eesti. Riigiti korraldavad bioeetika valdkonda rahvuslikud bioeetika komiteed. Eestis täidab seda rolli sotsiaalministeeriumi hallatav Eesti bioeetika nõukogu. Bioeetikaga tegeldakse ka Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ning eetikakeskuses, samuti on Eestis mitu spetsiifilisemat eetikakomiteed: ühed hindavad teaduslike inimuuringute (nn. biomeditsiini) eetilist külge, teised otsivad vastuseid arstitöös ilmnevatele eetikaküsimustele. Bioeetika teemat kajastab mahukas ja kiirelt arenev eetikaportaal www.eetika.ee.


Meditsiinieetika kui bioeetika osa. Meditsiinieetika klassikaliseks tekstiks ja väärtuste kandjaks peetakse antiikajast pärit Hippokratese vannet [5]. Selles tõotatakse patsientidele head teha, hoiduda neid kahjustamast ning hoida arstile usaldatud saladusi. Samad põhimõtted on juhtinud arste antiikajast tänapäevani.

Oluliselt muutusid ja täienesid meditsiinieetika põhimõtted läinud sajandi teisel poolel ning nende muutustega on seotud ka bioeetika teke ja areng. Mõnede asjatundjate arvates tekkiski bioeetika just vajadusest uute väärtuste järele. See vajadus ilmneb, kui vaatleme lähemalt mõningaid viimaste aastakümnete arengusuundi.

Esiteks, Teise maailmasõja tulemusena muutusid põhjalikult tõekspidamised üksikisiku ja ühiskonna vahelistest suhetest. Esile on kerkinud arusaam isikuvabaduste ja inimõiguste erilisest tähtsusest. Teedrajav dokument on siin 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon [16], mis postuleerib muu hulgas iga inimese võõrandamatu õiguse elule, vabadusele, isikupuutumatusele ja väärikale ning võrdsele kohtlemisele.

Kindlasti on selle dokumendi põhimõtteid kujundanud Nürnbergi protsessil rahvusvahelise üldsuse ette jõudnud teave natsidoktorite metsikute inimkatsete kohta koonduslaagrites. Sealtpeale on järk-järgult meditsiini- ja bioeetika alustalaks muutunud nn. isikuautonoomia, mida soovitatakse austada nii arstitöös kui ka teadusuuringutes. Üsna pea leiutati seda tagama nn. informeeritud nõusoleku põhimõte, mis tänapäeval on ülitähtis teoreetilise ja praktilise bioeetika teema.

Teiseks olid möödunud sajandi teise poole bioloogia ja meditsiin väga oluliste avastuste ja rakenduste tunnistajad. Loodi ja võeti kasutusele seadmed, mis asendavad mitme elutähtsa elundi ja elundkonna (iseäranis hingamine, süda, neerud) talitlust. Peale selle, tänapäeval suudetakse siirata vaata et kõiki elundeid ja kudesid peale kesknärvisüsteemi. Väga kiiresti areneb tehislike organite ja kudede loomine, neist paljusid (liigese- ja jäsemeproteesid, kuulmisaparaadid, silmalääts jt.) kasutatakse juba edukalt igapäevases kliinilises meditsiinis. Arvukalt on loodud uusi ravimeid, mõjutamaks inimkeha nii haiguslikke kui ka normaalseid protsesse.

Väga suurt rolli meditsiini tormilises arengus on mänginud just bioloogia edusammud. Rakubioloogia, geneetika ja neurobioloogia viimaste aastakümnete saavutused võimaldavad ühelt poolt mõista haigustega seotud bioloogilisi protsesse ning teiselt poolt neid sihipäraselt mõjutada. Nii aitavad uus teave ja oskused ellu viia sääraseid iidseid meditsiinieetika põhimõtteid nagu heategemine ja mittekahjustamine.

Kolmandaks kipuvad meditsiin ja biotehnoloogia neelama üha enam raha. Ühes meditsiini võimaluste avardumisega kerkib ka selle hind. Seetõttu võtab ühiskond meditsiini järjest rangema sotsiaalse kontrolli alla.

Kõigis riikides on keskne tervishoiusüsteem, mille struktuuri, toimimist ja kättesaadavust riik seaduste ja raha abil juhib. Tervishoiu kasvav rahamahukus on paraku tunduvalt muutnud arsti ja patsiendi suhte loomust. Eestiski korraldab seda suhet õiguslikult hoopis võlaõigusseadus: patsient (algtähenduses kannataja) on üha enam muutumas tavaliseks lepinguliselt teenindatavaks kliendiks [15].

Kõik maailma riigid on praegusajal silmitsi olukorraga, kus ei ole võimalik anda meditsiinile sedavõrd palju raha, et kõik abivajajad saaksid kohe parimat võimalikku arstiabi. Sestap tekivadki ravijärjekorrad ning väga tähtsaks ühiskondlikuks küsimuseks saab tervishoiu piiratud rahaliste vahendite õiglane jaotus. Õiglus on läbi aegade olnud oluline eetika põhimõte ning seda on saavutatud üpriski eri viisidel. Eesti ja paljudes teisteski riikides peetakse õiglaseks seda, et arstiabi jagatakse keskse haigekassa kaudu vajadust mööda, eeltingimus on vaid olla selles süsteemis kindlustatud.

Tulles siit sarnasuste juurde meditsiinieetika ja üldisemalt bioeetika vahel, on paslik ära märkida kahe USA bioeetiku Tom Beauchampi ja James Childressi sõnastatud neli bioeetika n.-ö. keskset põhimõtet, mida peetakse kõige populaarsemaks ja mõjukamaks: isikuvabaduse austamine, heategemine, mittekahjustamine ja õiglus [1].


Meditsiinieetikat on võimalik lahterdada eri ametialasteks eetikaharudeks. Nii näiteks eristatakse arstide, õdede, ämmaemandate, füsioterapeutide jt. eetikat, mis kõik sisaldavad üldiste kõrval ka elukutsetele eriomaseid eetikanorme. Päris levinud on meditsiinieetika teemade jaotus probleemide järgi inimelu eri faasides: selle alguses, käigus ja lõpus. Näiteks tekitab suuri eetilisi küsimusi see, et nii inimelu alguse kui ka lõpu hetke on raske täpselt kindlaks teha.


Inimelu algust dateerivad eri vaated kas viljastumise, loote pesastumise ehk implantatsiooni, mitmike tekke võimaluse ammendumise või hoopis hinge (teadvuse) ilmumisega. Lähtudes neist enam või vähem teadusliku või kultuurilise taustaga vaadetest, suhtutaksegi eri ühiskondades õige erinevalt näiteks abordisse. Katoliiklaste arvates saab inimelu alguse viljastumise hetkest, mis seletabki nende suurt vastuseisu abordile. Kui aga arvata inimelu algavat hiljem, pole abort mõrv ja seda saab teatud tähtajani lubada.

Väga elav eetikaarutelu on kaasnenud uute sigimistehnoloogiatega. Kui emakavälist viljastamist on harrastatud juba mitukümmend aastat ning esimene katseklaasilaps Louise Brown sai just tänavu 25. juulil kolmekümneaastaseks, siis inimese kloonimise ja selle eri vormide lubatavuse teema kütab ikka kirgi ja on siiani kõigis maailma riikides üldjuhul keelatud.


Surm. Niisamuti on moodne meditsiin ja inimesekäsitlus toonud kaasa uued küsimused elu lõpu kohta. Väga tähtis muutus toimus 1960. aastate lõpus, kui lepiti kokku ajusurma kontseptsioon ja selle diagnoosimise kriteeriumid. Kuni tolle ajani peeti inimelu lõppenuks vereringe või hingamise lakates, kuid ajusurma puhul on otsustav peaaju talitluse pöördumatu lakkamine.

Intensiivmeditsiin oli tolleks ajaks saanud enda käsutusse tehisvahendid nii vereringe, hingamise kui ka neerutalitluse asendamiseks. Nii tuli üha enam ette juhtumeid, kus inimese keha suudeti pikka aega elus hoida, kuid paraku ilma teadvuse ja teiste psüühika osadeta ning võimaluseta iseseisvalt elus püsida.

Moodsa surmakäsitluse omapärane proovikivi on olukord, mida nimetatakse püsivaks vegetatiivseks seisundiks. Sel juhul on mõningad, eriti ajutüve juhitud vegetatiivsed funktsioonid, näiteks hingamine ja vereringe, küll olemas, kuid pöördumatult kadunud teadvus. Kuigi paljud ei pea sedagi olukorda inimväärseks eluks, peab seadus sellist inimest elusaks koos kõige sellest tulenevaga. Mõnikord on inimesed säärases olukorras elanud üle kümne aasta ning nende elu säilitamine tekitanud nii meditsiinilisi, eetilisi kui ka õiguslikke vaidlusi.

Ilmselt kõige tuntum sedalaadi juhtum on ameeriklanna Terri Schiavo* oma: ta oli püsivas vegetatiivses seisundis 15 aastat. USA president George Bush muutis tema elu kaitseks koguni USA seadusi. Schiavo elu lõppes siiski toidutoru eemaldamise ja sellest tuleneva näljasurmaga 2005. aastal [12].

Just sellised juhtumid, kus meditsiin peab surmava haiguse ees tunnistama võimetust, on üha suurendanud nende inimeste hulka, kelle arvates peaks teatud olukorras lubama elu lõpetada eutanaasia teel. Kuigi aktiivne eutanaasia, st. patsiendi otsene surmamine arsti käe läbi, on rangetel tingimustel seadustatud vaid Hollandis, Belgias ja Luksemburgis, ollakse üha enam seda meelt, et meditsiin ei peaks mitte igas olukorras püüdma elu hoida, vaid ka aitama elu väärikalt lõpetada lootusetute piinarikaste juhtumite puhul. Eestis on eutanaasia teema seni sisuliselt läbi arutamata.

Ajusurma põhimõte on oluliselt aidanud tõhustada hukkunute elundite siirdamist, sest võimaldab küll pidada isikut surnuks, kuid samas hoida siiratavaid elundeid või kudesid märksa paremates tingimustes kui vereringe või hingamise lakates. On isegi kirjeldatud juhtumeid, kus ajusurmas naise rasedust õnnestus säilitada sedavõrd, et laps jäi ellu. Niisiis on tänapäeva meditsiini võimalused teinegi kord eetilises mõttes vastuolulised ning vajavad ühiskondlikult kokku lepitud juhiseid.


Bioeetika vaated elule laiemalt. Nagu nägime, käsitatakse meditsiinilises bioeetikas inimese elu lõppu väga hoolikalt ja nüansirohkelt. Siit sobib põgusalt liikuda bioeetika laia tõlgenduse juurde. Põhiküsimus on siin tõepoolest õige lihtne ja selge: milline on teiste elusolendite ja eluvormide väärtus inimelu kõrval?

Pikka aega on inimesed tunnetanud muud maailma pelgalt iseendi ja jumalate mängumaana. Praeguseks on inimene saanud nii tugevaks, et meil pole kuigi keeruline oma planeeti ühe ropsuga olematuks teha või (senisel kursil jätkates) seda aegamööda elukõlbmatuks muuta. Siinkohal soovitaks tutvuda Daniel Callahani bioeetika jaotusega teoreetiliseks, kliiniliseks, poliitiliseks ja kultuuriliseks [2], mis seob tervikuks inimkonna senised kogemused bioeetika vallas ning pakub välja uusi võimalusi, kuidas inimest kui liiki paremini muu elusloodusega sobitada.

Läinud sajandi keskpaiku esitas Albert Schweitzer oma idee “aukartusest elu ees”: üleskutse austada ja aidata kõike elavat, mitte üksnes kaasinimesi. Selleteemalises kirjutises on Schweitzer nentinud, et filosoofia võiks alata tõdemusest: olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada [11: 265].

Schweitzeri ideed toetab tänapäeva tuntumaid bioeetikuid Peter Singer, rõhutades vajadust loomi koheldes põhjustada neile võimalikult vähe kannatusi [9]. Nii Schweitzerit kui ka Singerit on tugevasti kritiseeritud. Sageli väidetakse, et nende mõtted pole tegelikkusse rakendatavad, samuti meenutatakse René Descartes’i vaadet, et loomad on hingetud masinavärgid, keda seetõttu pole vaja kuigi viisakalt kohelda. Tänapäeval ei ole kumbki argument enam kuigi väärava jõuga, mistõttu räägitakse austusest loomade ja kogu eluslooduse vastu üha enam ja püütakse seda ka eetika ja õiguse normidesse vormida.

Nii on Eesti looduskaitseseaduse sihiks seatud “looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine” [7]. Loomakaitseseadus märgib, et seadus “reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu”, kusjuures “looma” all mõistab see seadus imetajat, lindu, roomajat, kahepaikset, kala või selgrootut [8].

Omapärane ja paljude arvates eetiliselt üsna küsitav tegevus nende kahe seaduse piirialal on jaht, mida peetakse tänapäeval sageli algsest toidu hankimise eesmärgist suuresti erinevate meelelahustuslike ja turistlike kavatsustega. Jahiseadus peab jahipidamiseks uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist [6], mis ükski ei soosi loomade tervist ega heaolu, kuid mida õigustatakse sellega, et inimese kohus on hoida keskkond tasakaalus.

Seega näeme, et eri elusolendite eetiline ja õiguslik seisund on üpris erilaadne ning oleneb ühiskonnast. Paljudel lihtsama ehitusega elusolenditel puudub moraalne staatus täiesti, mõned mikroorganismid on aga haiguste tekitamise võime tõttu omandanud hoopis kurja vaenlase staatuse: neid tuleb kõikvõimalike vahenditega hävitada.


Inimese osad. Samuti väärib märkimist, et kuigi talitlev rakk on elusa elementaarne üksus, ei ole hulkraksete olendite rakkudel enamiku inimeste silmis mingit moraalset staatust ning küllap seetõttu võivad teadlased rakkudega üsna vabalt ümber käia. Tõsi, biomeditsiiniliste inimuuringute puhul on bioloogilise materjali saamiseks mõnikord vajalik materjali omaniku informeeritud nõusolek, millest ta saab muidugi keelduda. Ent tõenäoliselt on mure oma keharakkude kannatuste pärast õige harva, kui üldse, põhjus uuringus mitte osaleda. Niisamuti on elundite ja kudede siirdamise korral siirdatavad bioloogilised struktuurid moraalse staatuseta ning eetikaküsimused puudutavad eeskätt doonori ja retsipiendi isikut.

Seevastu on UNESCO deklaratsiooniga erilise moraalse staatuse saanud inimese genoom [14]. Deklaratsiooni järgi on inimgenoom nii kõigi inimeste ühtsuse kui ka nende loomupärase väärikuse ja eripära alus. Eristaatuse tõttu on inimgenoom loomulikult ka teadusuuringute puhul eriliselt kaitstud nii bioeetika kui ka bioõiguse põhimõtete ja sätetega.

Samas on geeniuuringud üks peamisi moodsa bioloogia tegevussuundi, avades põhimõtteliselt täiesti uudseid võimalusi mõista bioloogiliste koosluste talitlust ning mõjutada nende arengut. Et inimühiskonna käsutuses on niivõrd võimsad vahendid looduse tegevusse sekkuda, siis loomulikult lasub meil ka vastutus võimalike tagajärgede eest. Taas kerkib väga teravalt keskkonnaeetikas oluline inimkeskesuse probleem: teavet kogutakse küll kogu elusloodusest, kuid seda rakendatakse eelkõige vaid inimühiskonna kasuks.


Mis on loomulik? Parimat inimkeskesuse määra otsides on esile kerkinud n.-ö. naturalismi ehk loomulikkuse vaidlus, mis vaeb seda, kuivõrd on inimkonnal õigus sekkuda maailma arengukäiku. Selgesti eristuvad mõlemad äärmuspositsioonid: inimene võiks maailma mõjutada nii vähe kui võimalik või siis ei peaks inimesed üldse muust hoolima kui enda huvidest. Valdavat seisukohta on üsna raske kindlaks teha, küllap asub enamik meist kuskil selle vaadete diapasooni keskosa ja äärmusliku antropotsentrismi vahel.

Väga hea proovikivi on siin geneetiliselt muundatud organismide ja kloonimise teema. Ühelt poolt kardetakse ennustamatuid mõjusid ja kuritarvitusi, teiselt poolt ahvatlevad paljude probleemide lahendused meditsiinis, toiduainete hankimisel jm. Kasvava enesekindlusega on üha enam hakatud lubama eri olendite genoomi muuta. Loodetavasti suudavad ühiskonnad siiski hoiduda ühekülgsetest otsustest ja hoida tänapäeva rakubioloogia toimetused tasakaalus moodsa ökoloogia ja loodushoiu seisukohtadega.


Kokku võttes. Bioeetika mõistet ei peaks kindlasti käsitama meditsiinieetika sünonüümina, vaid pigem laiema erialadevahelise valdkonnana, millega üritatakse kirjeldada elu kui bioloogilise nähtusega seotud väärtusprobleeme ning sobitada neid moodsa inimesekäsitluse ja ühiskondlike oludega. Kõigele elusale ei paista olevat võimalik kohaldada samu eetikapõhimõtteid, paratamatu on inimese valikulisus teiste elusolendite suhtes. Kahtlusteta on tänapäeva bioeetika suur ülesanne sääraseid valikuid hoolikalt ja vastutustundlikult kaalutleda, õigustada ja leida sobivaid viise nende elluviimiseks. Nii igal inimesel kui ka inimkonnal on, mille üle järele mõelda.


1. Beauchamp, Tom L.; Childress, James. F. 2001. Principles of Biomedical Ethics. Oxford university Press.

2. Callahan, Daniel 2003. Bioethics. – Post, Stephen G. (ed.). Encyclopedia of Bioethics. MacMillan Reference Books, vol. 1: 278–286. Vt. ka: http://www.answers.com/topic/daniel-callahan

3. Euroopa Nõukogu konventsioon "Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel": https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=27546

4. Gillon, Raanan 1998. Bioethics. Overview. – Callahan, D. et al. (eds.). Encyclopedia of Applied Ethics. vol. 1 Academic Press: 305–317.

5. Hippokratese vanne: http://www.arstideliit.ee/et/eetika/hippokratese_vanne.html

6. Jahiseadus: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12766181

7. Looduskaitseseadus: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12808270

8. Loomakaitseseadus: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12813187

9. Nigel Warburtoni intervjuu Peter Singeriga: http://www.open2.net/ethicsbites/human-use-animals.html

10. Nürnbergi koodeks. – Kergandberg, Eerik; Sootak, Jaan. (koost.). 1997. Tekste meditsiiniõigusest I. Meditsiinieetika. Tartu: 8–9.

11. Schweitzer, Albert 1984. Kultuur ja eetika. Eesti Raamat, Tallinn.

12. Terri Schiavo: http://en.wikipedia.org/wiki/Terri_Schiavo

13. UNESCO Universal Declaration on Bioethics and Human Rights: http://portal.unesco.org/en/ev.php-URL_ID=31058&URL_DO=DO_TOPIC&URL_SECTION=201.html

14. UNESCO Universal Declaration on the Human Genome and Human Rights: http://portal.unesco.org/shs/en/ev.php-URL_ID=1881&URL_DO=DO_TOPIC&URL_SECTION=201.html

15. Võlaõigusseadus. 41. ptk. Tervishoiuteenuse osutamise leping: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=751880

16. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon: http://www.unhchr.ch/udhr/lang/est.htm



Andres Soosaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012