Mati Martin on sündinud 27. septembril 1951 Elvas. Lõpetas Tartu ülikooli bioloogina 1976, samast aastast on töötanud Tartu ülikoolis, olnud vanemõpetaja, dotsent, 1997–1999 erizooloogia õppetooli hoidja. Bioloogiakandidaat, kaitses 1988 Kiievis väitekirja “Laiatiivalised leedikud Lääne-Palearktikas“. Uurimusi peamiselt liblikate ja eriti pisiliblikate süstemaatika, zoogeograafia, bioloogia ja morfoloogia alalt. Juhendanud välipraktikaid. Eesti looduseuurijate seltsi entomoloogiasektsiooni esimees 1986–2007, LUSi asepresident 1991–2001. Haridusministeeriumi bioloogia ainenõukogu liige aastatel 1986– 2001. Eesti üldhariduskoolide bioloogia õppekava autoreid ning mitme õpiku või metoodilise materjali autoreid.

Kas sinu kandidaaditöö oli puhtalt süstemaatiline?

Jah, see käsitles leedikuid, õigemini ainult ühte nende alamsugukonda, nn. laiatiivalisi leedikuid, mille kõige tuntum esindaja on kindlasti maisileedik, aga tuntud on ka luhaleedik ja mõned teised, eriti troopikas tuntud taimekahjurid. Nende kõrval on huvitav rühm kitsatiivalised leedikud, kelle sekka kuulub hulk metsakahjureid, näiteks mitu käbileedikuliiki, aga ka meie köögis tegutsev jahuleedik. Vahaleedikute alamsugukonna liigid, kes elavad mesilastarudes, teevad muret mesinikele, sest rikuvad kärgesid.
Laiatiivalisi leedikuid on Lääne-Paleartikas, see on siis Lääne-Euroopast Jenissei jõeni, üle viiesaja liigi. Piir sai valitud biogeograafilise jaotuse järgi, Ida-Palearktika on rohkem Vaikse ookeani mõju ala. Nõukogude ajal oli selline kirjutamata seadus, et mingi rühma peale piisas ühest spetsialistist kogu selle suure ala peale. Kui keegi juba mingi rühmaga tegeles, siis teist ei tahetud hästi enam kõrval näha, eriti kui see juhtus noorem olema. Meie käisime paaril aastal Kaug-Idas ekspeditsioonidel ja seal hakkasidki mulle need laiatiivalised leedikud meeldima. Mul tekkis mõte koostada sellise tunnustatud sarja nagu „NSVL fauna“ leedikute köide. Juhendaja sain Leningradist ja hakkasime siis ettevalmistustöödega pihta. Samal ajal koostati Leningradis teise suure sarja „Nõukogude liidu Euroopa osa putukate määraja“ liblikate köidet, kus ka leedikud sees. Ettevalmistustööna koostasin selle määraja jaoks määramistabelid ja joonistasin kõikide liikide genitaalide pildid (genitaalid on putukate välised kehaosad, mille järgi on neid võimalik peaaegu ilmeksimatult määrata). Kui aga hakkasin töötama kogu Nõukogude Liidu leedikutega, siis selgus, et Vladivostokis on juba üks leedikute uurija, kes hakkas protesteerima, et tema on ikka Kaug-Idas asjatundja ja kodurahu mõttes jagasimegi siis riigi territooriumi pooleks.

Kas kandidaaditöö käsitles ainult tollase NSVL piiridesse jäävaid palearktilisi leedikuid?

Ei-ei, tegelikult käsitlesin leedikuid alalt, mis hõlmab kogu Euroopa, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia kuni Põhja-Hiinani välja. Leningradis olid suured kollektsioonid ning läbi tuli töötada kogu kirjandus. Eks see piir oli suhteliselt kokkuleppeline, lõuna pool tuli sisse ka troopilist elementi, sest faunade vahel ju selgeid piire ei ole.

Kas oled leedikutega hiljem ka tegelenud?

Kui olin töö 1986. aastal ära kaitsnud, siis hakkas just Gorbatðovi sula ning siin läks elu majanduslikult raskeks. Mul oli kokku lepitud, et alustan NSV Liidu fauna leedikute köite ettevalmistustööga. Kiievis pakuti mulle läbitöötamiseks huvitavat materjali, mis neil seal seisis. Aga teadusrahad kadusid ja piir Venemaaga läks kinni. Mõned Eesti entomoloogid üritasid veel Kesk-Aasias käia, aga kui nad seal sõna otseses mõttes automaaditule alla jäid, siis minul see soov kadus.

Teema ise oli aga väga huvitav, sest nõrgalt oli uuritud NSV Liidu mägede ja kõrbete leedikute väga mitmekesine fauna. Leidsin Leningradi zooloogiainstituudi kollektsioonidest üsna kerge vaevaga paarkümmend kirjeldamata liiki, nende genitaalide joonisedki sai juba ette ära joonistatud, kuid töö jäi pooleli.

Eesti leedikute fauna uurimist muidugi keegi ei finantseeri, sest see pole piisavalt aktuaalne. Taanlane Eivind Palm on koostanud väga hea Põhja-Euroopa leedikute monograafia, kus on andmed ka Eesti kohta. Muidugi oleks hea, kui ka Eesti kohta oleks põhjalik ülevaade ja võib-olla ma selle kunagi kirjutan, sest andmeid olen võimaluse korral kogunud. Praegu on Eestis ka teisi liblikahuvilisi, kes leedikuid koguvad, ehk saab tulevikus jõud ühendada.

Oled tegutsenud kaua aega ka pedagoogina ülikoolis ning osalenud üldhariduskoolide bioloogia ainenõukogus.

Tegelikult lõpetasingi ülikooli pedagoogilise haru. Sel ajal oli selge vahe sees, kes saab teoreetikuks ja kes pedagoogiks. Jäin tolleaegsesse zooloogia kateedrisse tööle oma juhendaja professor Hans Remmi ettepanekul. Olin teinud diplomitöö ühest väga huvitavast nokköölaste alamsugukonnast Hypeniinae kogu tolleaegse NSV Liidu ulatuses. Ju ta siis jäi minu tööga rahule. Juba ülikoolis õppimise ajal käisin temaga koos õpetajatele putukaid õpetamas. Selliseid kursusi korraldas tollel ajal looduskaitseselts. Ja nii see läks.

Muu töö kõrvalt olen üle kahekümne viie aasta õpetanud zooloogilisi fakultatiivaineid endises 5. keskkoolis (praegu Tamme gümnaasium) ning õpetan ka praegu Hugo Treffneri gümnaasiumis. 1986. aastal sai minust haridusministeeriumi juures asuva ainenõukogu liige. Tollal oli oluline koostada uued ainekavad ning zooloogia osa jäi minu kanda. Kohe selle järel oli vaja uusi õpikuid. Hakkasime neid koos Urmas Kokassaare ja Maie Toomiga koostama. Nüüdseks olen ainenõukogust eemal, sest leiti, et õpikute kirjutajad ei saa olla samal ajal ka ainenõukogu liikmed. Põhiõpikud on nüüd kirjutatud, kordustrükid ja ümbertöötatud trükid veel ilmuvad.

Kui aastal 2010 tuleb uus bioloogia ainekava, siis uusi õpikuid enam kirjutama ei hakka, olen selle jaoks liiga vana. Pealegi pole ma päris nõus kõikide uute ideedega, mis koolis õpetamise ümber ringlevad. Nii mõnigi kord jätab see natuke vale mulje õppimisest ja teadmistest üldse. Õppimine on praegusel ajal muutunud pinnapealseks: õpikutes peab kõik olema väga huvitav ja lühike, detaile pole vaja, pähe õppida pole vaja. Kõike ainult loogikaga ja arutlemisega ei omanda. Olen kakskümmend aastat põhikooli zooloogiat suunanud ning selle tööga rahul.

Üliõpilasi oled ka üle kolmekümne aastatõpetanud. Kas on üliõpilased selle aja jooksul läinud targemaks? Kas zooloogia neid ikka huvitab?

Siin tuleb teha üks täpsustus. Mina räägin sellest loomariigi osast, kuhu kuuluvad nn. selgrootud loomad. Ent tõepoolest, selgrootuid loomaliike on loomade hulgas enamik. Et olen nii kaua üliõpilasi õpetanud, on jälle minu juhendaja teene. Juba ülikooli ajal võttis ta mind kaasa kursustele, kus õpetasime kooliõpetajatele selgrootuid looduses. Pärast tööletulekut ülikooli sain muude kohustuste kõrval kohe ülesandeks juhendada selgrootute praktikumi. See oli esimestel aastatel ääretult raske, kuid andis kohe hea põhja kogu selle suure ja väga mitmekesise loomarühmaga tegelemiseks. Praktikumid olid väga põhjalikud ja kestsid kaks semestrit, praegu umbes poole vähem. Nii olengi tudengeid õpetanud kolmkümmend kaks ja õpetajaid kolmkümmend neli aastat.

Zooloogia huvitab tegelikult üliõpilasi väga, isegi putukad huvitavad neid väga. Aga nad küsivad kohe: mis saab neist pärast ülikooli lõpetamist. Ma ei oska midagi öelda, sest faunistika on sisuliselt Eestis surnud, üksikud süstemaatikud veel tegutsevad. Faunistika on mingil määral säilinud materiaalselt kindlustatud amatööride hulgas, sest see on kallis tegevus ja nad investeerivad sinna päris suuri summasid. See puudutab peamiselt liblikahuvilisi, mardikate puhul on amatööre vähem või on nad juba üsna eakad, nagu Georg Miländer. Praegune elu nõuab kiireid tulemusi, mida ei faunistika ega ka süstemaatika ei anna. Võtame kas või süstemaatiku ettevalmistuse: isegi varem, viieaastase ülikoolistuudiumi jooksul sai inimene üksnes algteadmised süstemaatikast. Alles kandidaaditöö kaitsnud inimest võis pidada spetsialistiks. Seega sama aeg, mis arstiks õppimisel.

Minu arvates ei soodusta zooloogiahuvi, aga ka huvi teiste nn. roheliste ainete vastu, praegune õpetamissüsteem, kus tuleb lugeda suuri üldaineid piiratud aja jooksul paarisajale tudengile korraga. Eriklassidest pärit suuremate eriteadmistega üliõpilased tulevad sageli kurtma, et gümnaasiumis õppisime seda asja põhjalikumalt. Neil tuleb ülikoolis tagasilöök: nad on samu asju juba gümnaasiumis õppinud. Olen ikka seepeale öelnud, et lugege juurde ja arendage ennast iseseisvalt. Aga ilma otsese kohustuseta, muude ahvatluste kõrval ei taha noor inimene seda alati mõista. Pigem vaadatakse, et ülikoolis on kõik esialgu lihtne, ma lähen parem ülikooli kõrvalt tööle või tegelen hobidega. Aga siis tulevad tagasilöögid. Kahjuks ka ühiskonna hoiak propageerib kiiret karjääri ja rikastumist ning aeganõudvamad ja mitte nii huvitavad ained pole populaarsed.

Tänapäeval kirutakse Harald Habermani tema poliitiliste vaadete ja tegevuse pärast. Kuid tänu temale on meil süstemaatiline zooloogia sellisena olemas, nagu ta on. Nüüd juba likvideeritud endise zooloogia ja botaanika instituudi (ZBI) juhina andis ta võimaluse areneda kõigil huvipakkuvatel valdkondadel. Ta võttis tööle selliseid „musta minevikuga“ inimesi nagu Juhan Vilbaste, ta võitles süstemaatika alalhoiu eest. Tuletame meelde, et üks selle institutsiooni loomise eesmärke oligi igati uurida Eesti ala loodust. Pärast Habermani lahkumist algas langus.

Nõukogude ajal oli ka teine süsteem: tegeleda võis sellega, mis meeldis, olgu need siis leedikud, habesääsed või sääriksääsed. Oli raha välitöödeks ja elu oli rahulikum, said käia ekspeditsioonidel. Praegu aga öeldakse ette, mida tegema pead. Katsu näiteks küsida raha mingi putukarühma uurimiseks Eestis! CC-artikleid sealt ei tule, järelikult pole aktuaalne. Aga kuidas siis kogunevad lokaalfaunistilised andmed, näiteks kas või Natura 2000 liikide olukorra hindamiseks, millise kohustuse on Eesti riik endale võtnud? Meil on raske leida üliõpilasi, kes sooviksid spetsialiseeruda süstemaatikale. Ökolooge küll on, aga nemad tegelevad enamasti muude probleemidega, ei määrata liike ega uurita levikut.

Kui tuua paralleel loodusega, siis mida mitmekesisem on ökosüsteem, seda vastupidavam see muutustele on. Teadusstrateegia on meil aga vastupidine, väga paljud uurimisvaldkonnad kaovad, ja mitte niivõrd tegijate puuduse, kuivõrd kellegi strateegi arusaama tõttu. Eesti on nii väike, et siia ei sobi suurte riikide teadusmudelid. Oleks kahju, kui Eestis oleks tulevikus ainult laboriteadlased – meie loodusest ei teaks keegi midagi. Selgrootute puhul on selline olukord juba käegakatsutav.

Kas võimekaid bioloogiaüliõpilasi on vähem?

Ilmselt on võimekaid noori sama palju kui varem, aga nad lähevad teistele erialadele, bioloogias eriti molekulaarbioloogiasse, kus neile pakutakse paremat perspektiivi, ja sageli on võimalik kohe tulevase erialaga seotud tööle asuda, nn. rohelise bioloogia võimalused on praegu märksa piiratumad.

Oma mõju on avaldanud ka õppekavade muutus: varem õpetati taimi ja loomi kohe esimestel kursustel, geneetika, biokeemia ning molekulaarbioloogiani jõuti hilisematel aastatel, praegu on olukord vastupidine. See viib huvid ja võimekamad üliõpilased klassikalisest zooloogiast või botaanikast eemale. On olnud ka juhuseid, kus üliõpilane lahkub ülikoolist, sest teda laboriained ei huvita. See tähendab aga, et me kaotasime potentsiaalse zooloogi.

Eks ole ka välipraktikad peaaegu kadunud.

Praktikatega on sama lugu. Laboripraktikat sai juba mainitud. Varem oli selgrootute zooloogia välipraktika esimesel kursusel kakskümmend üks päeva, praegu on viis päeva, kusjuures kohale- ja ärasõit kuuluvad sinna sisse. Üritasin teha seitsmepäevast praktikat, aga leidus tähelepanelikke üliõpilasi, kes kohe leidsid, et meil on viiepäevane töönädal ja punkte rohkem ei anta.

Raha ja praktikabaaside nappuse tõttu ei ela enamik tudengitest välipraktika ajal enam välibaasis nagu varem, vaid kodus, ja praktikum tehakse Tartu lähiümbruses, käiakse Tähtvere metsas või Emajõe luhal võrguga putukaid püüdmas. Siiani olen oma rühmadega üritanud teha praktikat siiski väljas ja olen väga tänulik Karula rahvuspargi ning Otepää looduspargi töötajatele, kes on leidnud võimaluse üliõpilasi toetada. Praegusel ajal on ka üliõpilasi, kes ei soovigi väga „sügavale metsa minna“!

Kas putukate väljapüüdmine liike ei kaota?

Ei, see on inimeste väärarusaam. Võib välja püüda piiratud elupaikades elavaid üksikuid silmapaistvaid liike, näiteks mustlaik-apollo, kelle elupaik ja toidubaas on piiratud. Enamiku putukate puhul seda hirmu pole. Küll aga kaob liik kohe, kui hävitame tema elupaiga.

Isegi putukate püüdmiseks kasutatav automaatpüünis, kui ta püüab aastaid samal kohal, võib ajutiselt putukate arvukust küll mõnevõrra vähendada, kuid putukad levivad väga kiiresti ning tühjenenud elupaigad asustatakse uuesti. Putukate sigimispotentsiaali näiteks võiks tuua paljudele inimestele tuntud võrgendikoilased. Tuntumad nendest on toominga-võrgendikoi ja õunapuu-võrgendikoi. Viimast olen sel aastal kohanud üksikuid, esimest aga veel mitte. Sel aastal pole neid kuskil, aga võime olla kindlad, et paari-kolme aasta pärast on neid jälle ohtralt. Tegelikult piiravad putukate arvukust parasitoidid ja mitmesugused haigustekitajad.

Sel aastal on väga palju harilikku mõrsjaöölast. Tegin Elvas oma koduaias aias kolmel ööl püüki ning valguspüünisesse tuli üle kolmesaja hariliku mõrsjaöölase. Arvukus muudkui suurenes: kaheksakümmend, sada ja sada kolmkümmend. Püünis asub linnas, väikeses aias, kus valguse mõju ei ulatu eriti kaugele. See näitab, et liblikad on väga liikuvad ning neid on võimatu välja püüda. Muide, valguspüüki on proovitud kui putukatõrjemeetodit, kuid üsna kiiresti loobutud, sest efekti ei olnud.

Kas Eesti putukasüstemaatikas on valdkondi, kus saab väita, et meil on oma spetsialist olemas?

Seda saab väita mitte ainult putukate, vaid ka teiste selgrootute rühmade kohta. Suurliblikate puhul on muidugi kõige tuntum lepidopteroloog Jaan Viidalepp. Kahetiivaliste uurijatest on kärbestega tegelenud Kaupo Elberg juba pensionil, kuid tema õpilane Olavi Kurina on seenesääskede uurijana maailmas arvestatav. Kiletiivaliste uurijatest võiks mainida Mikk Heidemaad, kes on pidevkehaliste kiletiivaliste spetsialist. Väga mitmekülgne entomoloog on zooloogiamuuseumis aastaid töötav Jaan Luig. Teiste selgrootute rühmade uurijaid on meil vähem. Mardikate spetsialistid on Ilmar Süda, Kaljo Voolma ja Uno Roosileht. Suurepärane väheharjasusside spetsialist on Tarmo Timm, varem tegutses intensiivselt nematoodide uurijana Eino Krall. Rohkem tõsisemaid fauniste ja süstemaatikuid pole.

Süstemaatika häda on veel selles, et seda käsitlevaid artikleid tsiteeritakse vähe: näiteks seenesääskede artiklitele viitavad ikka vaid seenesääskede uurijad, keda maailmas ei ole eriti palju. Viidatavus on oluliselt suurem laboriteaduses, kus sama teemaga tegelevad maailmas kümned laborid ja sajad uurijaid. Üks seenesääse artikli tsiteering on kindlasti oma väärtuselt sama suur kui molekulaarbioloogia käsitluse tsiteering. Süstemaatilise töö väärtus aja jooksul vaid suureneb.

Ennast ma süstemaatikuks ei pea. See tegevus sai lõpu koos NSV Liidu lagunemise või iseseisvuse saabumisega, kuidas keegi asjale vaatab. Lihtsalt uurimispiirkond jäi piiri taha. Olen pigem faunist ja looduse kaitsja, kogun faunistilist materjali haruldaste ja kaitset vajavate, mõnigi kord Eestis veel üsna tavaliste putukaliikide kohta ja jälgin nende olukorda. Hiljuti valmis suur-mosaiikliblika hoiuks loodava kaitseala kaitsekorralduskava. Olen selle liblika eluviise looduses jälginud paar aastat.

Ilmselt on meil ka amatööre, kes tunnevad putukaid silmapaistvalt hästi, kuigi nad pole teadustöid eriti avaldanud.

Ma ei saa ikka päris hästi aru, mida praegu mõistetakse teadustöö all. Minu arvates on igasuguse uue informatsiooni avaldamine tegelikult ju teadus. Liblikate ja mardikate häid tundjaid on Eestis mitu, liblikate puhul näiteks Urmas Jürivete. Mõnigi kord on amatöörid kutselistest uurijatest isegi aktiivsemad, sest huvid ja eesmärgid on mõnevõrra erinevad. Faunistikaga saab praegusel ajal tegeleda vaid aineliselt hästi kindlustatud inimene, kellel on vaba aega, raha ja tahtmist pühenduda oma hobile. Fanaatikuid on ikka olnud.

Mida teha, et lisanduks noori putukahuvilisi?

Sellele küsimusele on raske vastata. Ma täpselt ei tea, kuid arvan, et putukahuvilistega tegeldakse Eestis mitmel pool, näiteks Tartus TÜ zooloogiamuuseumis, kus ringis käib hulk lootustandvaid noori putukahuvilisi. Kuna noored on väga terava taibuga ning maailma asjadega rohkem kursis, kui meie omal ajal, siis ei näe nad tulevikuväljavaateid, kust entomoloogi- või zooloogi-süstemaatikuna töökoht leida. Niipea, kui nad tulevad ülikooli, muutub keskkond sellise huvi jaoks väheperspektiivseks, pole faunistika ega süstemaatika töörühma: igaüks tegutseb omaette.

Kas Eesti liikide registri tegemine võiks faunistilisi uuringuid innustada?

Arvan, et jah ja ei. Jah sellepärast, et igasugune korrastatus tekitab huvi. Tegelikult sai asi alguse üleeuroopalisest „Fauna Europaea“ projektist 2004. aastal. Täiesti juhuslikult pakuti meile võimalust selles osaleda. Kuna Eestis polnud tol ajal asjast huvitatuid, andsin omal riisikol nõusoleku projektis osaleda. Eks veidi kõhe tunne oli, aga õnneks olid kõik selle asjaga tegelejad altruistlikult nõus kaasa lööma. Töörühmas oli neliteist liiget, üks isegi Rootsist. Eesti liikide register on selle projekti edasiarendus. Et „Fauna Europaea“ oli üksnes lühiajaline projekt, ei suudetud seda lõpuni teostada, seetõttu jäi hulk Eestis elavaid loomaliike sealt välja. Nagu selliste suurte projektide puhul ikka, tekkis väga palju probleeme, millest mõningaid, näiteks sünonüümikaga seonduvaid, ei suudetud lahendada. Eri koolkondadel on sünonüümide kohta erilaadne arvamus.

Ühtlasi võiks vastata ei, kuna zooloogide koostöö on väga raske edenema, sest kes ikka tahaks oma higi ja vaevaga kogutud teavet tasuta jagada. Aga loodan, et Eesti liikide registrit saab varsti kasutada ka loomade kohta ja koostööhuvilisi tuleb juurde.

Kõrvalt vaadates tundub, et zooloogidel, eriti aga entomoloogidel ei kipu koostöö kuidagi edenema.

Olen alati imetlenud botaanikuid: kuidas nad on koos korraldanud suuri asju. Miks entomoloogid seda teha ei saa, on raske öelda. Põhjusi on ilmselt mitu. Kõigepealt liikide arv ja taksonite mitmekesisus: kui taimeliike on Eestis umbes tuhat viissada, siis näiteks üksnes mardikaid on Eestis umbes kolm tuhat viissada, liblikaliike kaks tuhat viissada jne. Seega võiks näiteks liblikauurijaid võrrelda taimeuurijatega. Kui Eestis oleks aegade jooksul olnud sama palju liblikauurijaid, kui on olnud botaanikuid, siis oleksid liblikad ilmselt tunduvalt paremini uuritud kui praegu. Samamoodi on asjalood ülejäänud putukarühmadega, teistest loomarühmadest rääkimata.

Inimesed pole huvitatud kõrvalrühma tegevusest. Panin seetõttu maha LUS-i entomoloogiasektsiooni esimehe ameti: tänapäeval on niipalju suhtlusvorme, et keegi ei leia aega oma tegemistest sektsiooni koosolekul ette kanda, veel vähem kuulata, mida teine uurija on teinud. Mõni ütleb kohe ausalt, et neid see üldse ei huvita. Niimoodi ongi, et iga entomoloog nokitseb oma rühma kallal, neid huvitab vaid oma rühm ja kui selles on kolm tuhat viissada liiki, siis on, mille üle mõtiskleda.

Botaanikud on kõrvalt vaadates suutnud siiski kõikidest asutustevahelistest vastuoludest hoolimata mingisuguse strateegia kavandada, aga zooloogidel, eriti süstemaatikutel, seda pole. Vaja oleks uut Habermani, kes killustatust vähendaks.

Kas meil on suuremaid putukarühmi, mida on aegade jooksul teistest vähem uuritud?

Kõigepealt tulevad meelde kiletiivalised. Nendest enamiku kohta ei tea me midagi. Ka väga mitut kahetiivaliste sugukonda on halvasti uuritud või pole üldse käsitletud.

Suurliblikate ökoloogia on samas ka vähe tuntud.

Jah, muidugi. Sageli uuritakse ökoloogiat laboris, mitte looduses, ning see võib anda hoopis teistsugused tulemused. Lihtsam on panna isendid puuri ja uurida neid kontrollitud oludes. Mis aga toimub looduses, seda me tegelikult ei tea. Tõsi, seda ongi raske teada saada, sest seal kontrollib tingimusi loodus ise. Sageli väidetakse, et selle või teise liblikaliigi bioloogiat on mujal uuritud – mis seda enam uurida. Selgub aga, et meie oludes kulgeb areng veidi teisiti.

Eestis, nagu ka palju suuremates riikides, ei saagi olla iga putukarühma väljapaistvat tundjat.

Muidugi ei saa ning seetõttu on rahvusvaheline koostöö möödapääsmatu. Kuid Eesti kipub olema teistele zooloogidele vähehuvitav, ta on üks laiguke suuremast Põhja-Euroopast, mille fauna on küllalt hästi tuntud. Meil pole väga erilisi biotoope. Kuigi näiteks Saaremaalt on püütud liblikaliik, kelle kohta viimased andmed Euroopast on pärit Prantsuse Alpidest ja need on üle saja aasta vanad. Miks ta on seal ja Prantsusmaal ning mujalt Euroopast pole leitud, on arusaamatu, sest pisiliblikate uurijaid on seal rohkesti. Nii et ka meilt on üht-teist avastada.

Kas on veel midagi, mis takistab süstemaatika uurimistöid?

Jah, see on vajaliku kirjanduse nappus. On küll tore sorida andmebaasides, kuid enne seda on vaja objekt määrata. Just määrajate ja käsiraamatute puudumine on tõsine probleem. Viimasel ajal on küll olnud positiivseid muutusi ja oleme saanud soetada määrajaid ning käsiraamatuid, aga need maksavad üsna palju. Kui erialast kirjasõna oleks rohkem, võiks see köita ka üliõpilaste tähelepanu, näiteks raamatukogus.

Tegelikult on suur probleem just eestikeelsete määrajatega: need on meil kolmkümmend-nelikümmend aastat vanad. Meil on küll viimasel kümnendil tõlgitud hulk pildiraamatuid, ent need on mõeldud lihtsalt loodusehuvilisele, isegi amatööruurijale jäävad need nõrgaks. Ka suvepraktikal on neist abi ainult osaliselt. Need annavad küll üsna hea ülevaate rühmast, aga süstemaatiliseks tööks on vaja detailsemat määrajat.

Viidalepa liblikate määraja on ju 1996. aastal ilmunud.

Jah, see on väga hea suurliblikate määraja, mille käsikiri sai valmis aga juba 1986. aastal. See tähendab, et määraja koostati siis tunduvalt odavamalt, kui see oleks võimalik praegu. Ja sellest hoolimata kulus kümme aastat, enne kui trükkimine teoks sai. Määraja teevad kalliks just värvipildid. Ilma nendeta aga nüüdisaegset määrajat ette ei kujuta. Viimasel ajal on ilmunud vaid suurepärane Tarmo Timmi väheharjasusside määraja. Seal polnud värvipilte vaja.

Kas soo-kärjeherilase artiklile (Eesti Loodus 2008, nr. 7) on ka vastukajasid tulnud?

Jah, päris mitu. Tegemist on järjekordse liigiga, kes esimest korda leiti Eestist paarikümne aasta eest. Sagedasemaks on see muutunud aga alles viimastel aastatel. Kindlasti on see liik laiemalt levinud, aga entomoloogid on viimasel ajal vähem väljas käinud ning tegelevad esmajoones oma kitsama rühmaga. Korraga ei jõua kõigele tähelepanu pöörata. Muide, viimane leiuteade tuli just botaanikult! Seega tuleb ka edaspidi ajakirja veergudel Eesti looduse mitmekesisust tutvustada.