Pole palju inimesi, kes teaksid, et kunagi asus just Ida-Virumaal Eesti suurim soostik – Puhatu –, hõlmates ligikaudu 57 000 ha. Praeguseks on selle laama põhjaosa ära hammustanud põlevkivikaevandused. Kesk- ja edelaosa on kaitse alla võetud Puhatu ja Agusalu looduskaitsealana. Agusalu ala vääriks omapärase maastiku, elustiku ning ajaloo tõttu palju enam tähelepanu ja tuntust, kui talle seni on jagunud.

Kui liikuda Peipsi põhjarannikult Alajõe ja Vasknarva vaheliselt teelõigult põhja suunas, otse Kuremäe poole, ei pääse kuidagi mööda Agusalu looduskaitsealast. Alates 1981. aastast, mil kaitseala omalaadse puhvrina põlevkivipiirkonna ja Peipsi ranna puhkealade vahel rajati, on selle pindala 7657 hektarilt suurenenud enam kui 11 000 hektarini. Puhatu soostiku edelaosa hõlmav kaitseala loodi piirkonnale iseloomulike inimtegevusest vähe mõjustatud soolaamade ja nendega seotud metsakoosluste ning haruldaste liikide kaitseks.

Agusalu looduskaitseala laiub otse Alutaguse madaliku südames, piirnedes põhjas Jõhvi kõrgustikuga ja lõunas Peipsi järvega. Lääne poole jääb Iisaku-Illuka vallseljak ning Ees- ja Taga-Varesmetsa lava, põhja poole Kuremäe otsamoreen. Siinsed sood on tekkinud Ürg-Peipsi luidete vaheliste järvede ning mineraalmaa soostudes. Alale annab omapära kirde-edelasuunaliste kõrgete kitsaste liivaseljandike (kriivade, vn. krivoi ´kõver´) vaheldumine väikeste rabadega. Kuni 15 meetri kõrgustelt vanade mändidega kriivadelt avaneb ümbritsevale mitmekesisele maastikule lummav vaade. Loodushuviline saab sealt hästi jälgida soode kõiki arengujärke madalsoost rabani: lagedaid rabalaike ümbritsevad siirdesood või ubalehe-villpea õõtsiksood. Sooteadlaste hinnangul leidub Puhatus ja Agusalus mitu Eestis ainulaadset siirdesootüüpi. Rabades küünib turbalasundi paksus kohati üle nelja meetri, kuid laukaid ega rabarinnakut Agusalus ei ole. Ruttaja saab maastiku ilust ülevaate ainuüksi autoga mööda Vaikla-Imatu metsateed sõites. Seda teed peetakse õigustatult üheks kauneimaks Eestis.

Kultuurilugu. Esimesed asukad tulid Peipsimaale ilmselt lõuna poolt, piki Velikaja jõge, või läänest, Võrtsjärve ja Emajõe nõost, juba keskmisel kiviajal, umbes 8000–4000 a. e. Kr. Vanimate kalastajate tegevust tõendavad Peipsi järve põhjast leitud neli luust ahinguotsa, kisuga nooleotsad ning paadikujulised sõjakirved ehk venekirved. Esimese aastatuhande lõpuveerandist on säilinud väikseid põletusmatuste kääbaskalmistuid, mida omistatakse Vadjamaalt üle Narva jõe Alutagusele ja Peipsi läänerannikule saabunud sisserändajatele.

Agusalu soostiku Tuusna, Saare, Jasniku ja Selkasaare soosaare talud kuulusid Illuka, Ohakvere ja Mäetaguse/Pagari mõisa alla. Mõned külad, näiteks Imatu, on väga vanad (13.–14. saj.), kuid kõik soosaared polnud püsivalt asustatud. Möödunud sajandi esimese poole topograafiliste kaartide järgi koondus piirkonna asustus peamiselt Avijõe ja Väleda oja kallastele. Sõdade ajal põgeneti vaenajate eest mööda salaradu kaugematele soosaartele. Rahvajutt räägib, et veel 1960. aastatel leidsid marjulised ühe kriiva sisse kaevatud onni koos kangastelgede jäänustega. 1806. ja 1807. aastal korraldati siinsetes soodes ja metsades haaranguid, tabamaks mõisast põgenenud või sõduriteenistusest kõrvale hoidvaid talupoegi.

Kuigi ajaloolised metsakülad ja -talud on peaaegu kõik tühjaks jäänud, on rahvas siiani mälus hoidnud soode ja saarte omapäraseid nimesid: Tökati saar, Tsorti kriiva, Garbaata soo jms. Samoljotnaja kriiva on nime saanud viimase sõja ajal alla kukkunud lennuki järgi. Bandiidi kriivast on kuuldavasti leitud maa sisse ehitatud onn. Kamarna küla nime seostatakse ümbritsevate soode ja metsade sääserohkusega: kohalik rahvas kutsub nii sääske.

Taga-Kamarna küla on asutanud Tudulinnast siia soosaarele koos naise, hobuse, vankri ja kahe lehmaga elama asunud talupoeg Pillov. Esimese seemnevilja pidi mees laenama, kuid aastaid hiljem jättis ta poegadele ja tütrele päranduseks viis talu viiesaja mesitaru, kolmekümne kuue lehma, kolme hobuse ja kolme paari künnihärgadega. Kamarna Pillov tavatsenud ütelda: “Mul on rohkem mett kui Imatu soos vett” ja “Tööd tee nii, et kirve vars susiseb”.

Tuusna eestikeelse küla kaheksa väikest, veerandi kuni poole adramaaga talu asusid hajataludena reas piki kriivat. Peeti põldu ja kasvatati lina, mida müüdi Narva linavabrikusse. Seetõttu oli küla ümbruses palju linaleoauke. Pere tarbeks peeti lehma, sigu ja lambaid. Lammaste lemmikmenüüs olid sooserval kasvavad ubalehed ja soopihlad. Naised teenisid lisa, korjates murakaid, pohli ja jõhvikaid, mida müüdi linnaelanikele. Talvel tehti metsa, kevadise suurveega parvetati palgid mööda kraave, kanaleid ja jõgesid Narva linna. Tuusna külast viisid teistele soosaartele jalgrajad, mis kohati kulgesid lattide ja teivastega tugevdatuna piki ubalehesoonikuid, kadudes osati pilliroo- ja tarnamätaste vahele. Talvel sõideti mööda Remniku külast algavat taliteed üle külmunud sooväljade. Kaupmehed vedasid seda mööda sisemaale kala, vilja ja majapidamistarvikuid. Lapsed käisid Agusalu vene küla kakskeelses koolis. Kui kool kaotati, läksid lapsed Imatu või Kuremäe internaatkooli. Tuusna külas asus mõisa ajal ihunuhtluse paik, nn. orjaküngas, kus veel 1950. aastal kasvas kõrge kask. Nüüd sirgub seal kaks pärnapuud. Viimased elanikud lahkusid Tuusna külast 1960. aastatel.

Kivinõmme külas on vana metskonnakeskus, millest 350 meetrit Vasknarva poole asub esimese aastatuhande teisest poolest pärit väike kääbaskalmistu, kuhu surnud on maetud põletatult. Sealsel Kalevipoja mäel asub kivi, mille vägilane Tallinnast Kivinõmme metsa olevat visanud. Kilomeetri kaugusele metskonnast jääb keskmise rauaaja kääbas, mida kutsutakse Kalevipoja kalmuks. Legendi järgi saanud vägilane oma mõõga läbi hukka just Kuremäel, kui vaenlane raiunud tal une pealt jalad alt. Kangelane roomanud põlveköntidel Kivinõmmele, kus ta hinge heitnud. Siia olevat ta maetud koos kolme tündri kulla, kuldmõõga ja matisuuruse kulduuriga. Seda varandust on nii mõnigi kergeusklik otsimas käinud ja niiviisi kääpa ära lõhkunud. Muistend räägib, et varandusekütte kimbutavad kurjad koerad ja kummitused. Kohalikud venelased kutsuvad Kalevipoja hauda Vägilase mäeks ja ümbritsevat metsa Dobrõnja metsaks vene vägilase Dobrõnja Nikititsi järgi: ta võidelnud Kalevipojaga just Vägilaste mäel. Jõukatsumise võitnud Kalevipoeg.

Kaitseväärtused. Agusalu looduskaitseala linnustik väärib hoidu. Siin võib kohata kaitsealuseid linnuliike, nagu järvekaur, karvasjalg-kakk, laanerähn, metsis, sooräts, valgeselg-kirjurähn, hallrähn, händkakk, laanepüü, mudatilder, musträhn, nõmmelõoke, punaselg-õgija, rüüt, sookurg, soo-loorkull, teder, väike-kärbsenäpp, kanakull, tutkas ja öösorr. Soostikus asuvad põlised meri- ja kaljukotka ning rabapüü elupaigad. Näha võib ka sääraseid haruldusi nagu must-toonekurg ja rabapistrik. Tegu on Natura 2000 võrgustiku linnuala, sh. sookure pesitsusaegse hoiualaga.

Kaitsealustest loomaliikidest leidub Agusalus saarmast, rabakonna ja arusisalikku, siin kandis tegutsevad ka lendorav, pruunkaru, hunt ja ilves. Agusalu on oluline suurimetajate rändesild Muraka ja Puhatu looduskaitseala vahel: seda mööda liiguvad loomad Ingerimaale.

Kaitsealustest taimeliikidest on Agusalust viimasel ajal leitud väikest käopõlle, kuradi-sõrmkäppa, kahkjaspunast sõrmkäppa, vööthuul-sõrmkäppa, balti sõrmkäppa, harilikku käoraamatut, pruunikat pesajuurt, kahelehist käokeelt, harilikku porssa, siberi võhumõõka ning karukolda. Varem on soostikus registreeritud ka roomav akakapsas, kõdu-koralljuur, mets-vareskold, laialehine neiuvaip ja harilik sookold. Samblikke on teada 141 liiki, kaitse all on kollane virvesamblik, männi-soomussamblik, puna-näsasamblik ja harilik kopsusamblik.

Alates 1997. aastast kuulub kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade, nn. Ramsari alade varinimekirja, mis hiljemalt 2010. aastal peaks nimetatama täieõiguslikeks Ramsari aladeks. Üleeuroopalise tähtsusega elupaigatüüpidest leidub Agusalus huumustoitelisi järvi, rabasid, siirde- ja õõtsiksoid, nokkheinakooslusi, vanu loodusmetsi, rohundirikkaid kuusikuid, oosidel ja moreenikuhjatistel kasvavaid okasmetsi, soostuvaid ja soo-lehtmetsi, siirdesoo- ja rabametsi ning lammi-lodumetsi.

Kaitsekord. Agusalu kaitseala on jaotatud üheteistkümneks sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Sihtkaitsevööndid tagavad metsa- ja sookoosluste loodusliku arengu ja täidavad kaitsealuste liikide elupaiganõudeid. Piiranguvööndis on majandustegevus teatud piirangutega lubatud. Inimestel on lubatud viibida ning marju ja seeni korjata kogu kaitsealal, v.a. hooajuti ühes sihtkaitsevööndis, et mitte häirida I kategooria kaitsealust liiki. Jõhvikavarude poolest on Agusalu üks rikkamaid soid kogu Eestis ning populaarsemaid korjepiirkondi Ida-Virumaal. Südasuvest hilissügiseni näeb Agusalus maasikate, mustikate, murakate, pohlade, jõhvikate ja seente korjajaid. Muid loodusande, sh. turbasammalt, võib varuda vaid piiranguvööndis. Telkida ja lõket teha võib vaid kaitse korraldaja ettevalmistatud kohtades ning sõidukiga sõita selleks ettenähtud teedel. Jahikord on sätestatud vöönditi. Imatu järvel on lubatud kala püüda käsi-, lend- ja põhjaõnge ning spinninguga, kuid eriti populaarne kalastuskoht see ei ole.

Arvestades Agusalu maastike omapära, ilu ja suhteliselt suurt külastatavust iseäranis metsateede läheduses, on kaitse korraldajal plaanis lähiaastatel praeguse teedevõrgu, oma käel rajatud laagripaikade ja lõkkekohtade alusel teha korralik õppe- ja matkarada, mis tutvustaks loodus- ja kultuuriväärtusi ning ühtlasi suunaks matkajaid peatuma selleks ette valmistatud paikades. Seni püütakse retkelisi manitseda kaitseala tähiste ja teabetahvlitega. Kaitseala haldab Ida-Virumaa keskkonnateenistus ja kaitset korraldab riikliku looduskaitsekeskuse Ida-Viru regioon.

1. Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskiri. – Riigi Teataja, 30.05.2007, 38, 272; https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12832228

2. Eesti looduse infosüsteem (EELIS): http://eelis.ic.envir.ee

3. Joonuks, Helmut 1969. Alutaguse. Eesti Raamat.

4. Leito, Tiit jt. 2007. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto. EV Keskkonnaministeerium: 215.

5. Moora, Aliise 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn.

6. Rüütel, Ingrid (koost.) 1992. Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn.

7. Tuvi, Eva-Liis 2006. Agusalu maastikukaitseala kaitsekorralduskava.

8. Valter, Elga 1998. Illuka radadel.
Kohtla-Järve.