„Kui tahad kohata uut, vali tuttav rada,“ on öelnud Fred Jüssi. Nõnda otsustasingi ühel päikeselisel varasuvisel hommikul Rannapungerjal olles võtta suuna oma lemmikradadele. Seekord oli sihiks Muraka soostikus asuv Selisoo. Kummikud jalas, astusin mööda õõtsuvat rabapinnast, eespool avanes muljet avaldav vaade: jändrikud rabamännid, erisuguse kujuga tumedaveelised laukad, sinine taevas valgete rünkpilvedega. Seda vaatepilti ilmestas veel vaikus, mis on nüüdsel ajal kõikjal üha haruldasem. Pärast maastikuilu vaatlemist uudistasin rabailu lähemalt, heites kõhuli turbasamblavaibale ning silmitsedes vastu naeratavat pikalehist huulheina. Läbi kaamerasilma imetlesin neid mitme nurga alt, üks nendest jäädvustustest ongi käesoleva ajakirja kesklaotusel.

Olen sündinud 1983. aastal, looduse pildistamist alustasin 13-aastaselt. Esimesed fotoaparaadid olid Smena 35M ja Zenit-E. Kosutavaid elamusi pakkus ligi kümneaastane rõõmude jagamine peegelkaamera Minolta X-700 ja paljude Kodak Ektachrome seeria slaidifilmidega. Hiljaaegu soetasin digitaalse Canon EOS 5D. Parim nõuandja sel keerukal, ent huvitaval looduse pildistamise teel on olnud kadunud Edgar Kask. Temaga analüüsisime retkedel kogutut, vahetasime mõtteid looduse ja elu üle. Aastate jooksul on mõningaid pilte olnud võimalik näha nii mõneski ajakirjas, postkaartidel ning igal aastal ka kalendrites.

Pikalehine huulhein on pildistatud möödunud aasta juunikuus (kaamera Canon EOS 5D, objektiiv Canon EF 100 mm F2,8 Macro USM, säriaeg 1/125 sek, ava 1/11, ISO 100).