Sajand tagasi, täpsemalt 1908. aasta 30. juuni hommikul kell 7 kohaliku aja järgi toimus Siberis, Podkamennaja Tunguska jõe läheduses plahvatus, mis oma ainulaadsuse tõttu on aastakümneid köitnud nii teadlaste kui ka huviliste meeli.

Iseäranis salapäraseks teeb Tunguusi plahvatuse asjaolu, et hoolimata vähemalt sadade inimeste jõupingutustest pole plahvatusainesest ehk meteoorist siiani käegakatsutavaid jälgi leitud. Meteoor, pigem komeet kui asteroid, oli aga Maa atmosfääri sisenemise ajal väga suur: teoreetiliste arvutuste järgi oli tema läbimõõt 50–100 meetrit ja mass ligikaudu 100 000 tonni. Sääraste mõõtmetega külalised võivad Maale sattuda vaid korra kolmesaja kuni tuhande aasta vältel. Ent kui too sündmus oleks juhtunud kaheksa tundi varem või hiljem, oleks see tabanud hoopis Põhja-Ameerika või Euroopa mõnda tihedalt asustatud piirkonda.

Sündmuse salapärasus, ennekõike aga see, et meteoriitsest ainesest pole midagi leitud, on ajendanud nii mõnegi fantaasiavalda kuuluva kuulsusejanuse teooria tekke. Neid teooriaid on peaaegu niisama palju kui toona piirkonnas murdunud puid: näiteks oletus, et „must auk“ tungis läbi Maa; arvati ka, et tegu oli keravälgu, metaaniplahvatuse, antiainest koosneva meteoriidi plahvatuse või isegi tuumakatsetusega. Fenomeni on seostatud koguni tulnukatega, kelle kosmoselaeva mootorid plahvatanud. Või siis olevat tegu olnud tulnukate heateoga: nad hävitanud Siberile läheneva meteoori õigel hetkel välja tulistatud raketi abil.

Põlisrahva evenkide arusaama järgi laskus aga Maale suitsus ja leekides evengi vaimude käskija, jumal Agdõ, põhjustades palju segadust. Seepeale kuulutasid šamaanide kohe selle koha pühaks paigaks, kuhu hauataguste jõudude hirmus minna ei tohtinud.

Jälgides nende, vaid ühe sajandi vältel välja mõeldud Tunguusi-teooriate värvikirevust, võib ette kujutada, millist mõju on meteoriidiplahvatused, olgu siis atmosfääris või maapinnal, avaldanud erisuguste legendide, pärimuste ja kroonikate tekkele.

Löögid ja sähvatused, tormituul ja tulekahjud. Podkamennaja Tunguska ja Kimtšu jõe vahelises piirkonnas (vt. # 1) maapinnale lähenenud meteoori pealtnägijaid ning plahvatuse tunnistajaid oli Siberis sadu. Kirjeldusi hakati koguma aga alles kahekümnendatel aastatel, mil Tartus sündinud Venemaa teaduste akadeemia meteoriitikakomitee teadlane Leonid Kulik (vt. # 3) korraldas mitu ekspeditsiooni Podkamennaja Tunguska jõgikonda.

Kohalike elanike meenutused viitasid atmosfääris toimunud plahvatusega kaasnevatele nähtustele: lööklainele, kuumale tormituulele ning seismilistele lainetele. Sündmusele kõige lähemal olnud evenkidest põdrakasvatajad mäletasid tugevat välgatust, lööke meenutavaid hääli, puude langemist ning tulekahju. Õnnekombel viibis enamik kohalikest elanikest tol hetkel oma jarangades või piisavalt kaugel, mistõttu sündmus piirdus vaid murtud luude ja mõneks ajaks kaotatud kõnevõimega, ent paraku sai surma võrdlemisi palju põhjapõtru.

Plahvatusele kõige lähemal (65 km) asuvas Vanavara külas tundsid väljas viibinud inimesed kuuma lainet, millele järgnes aknaid lõhkuv lööklaine. Keskmest kaugemal asunud tunnistajate ütluste põhjal on jõutud järeldusele, et külaline saabus kagust (120–130º, arvates põhjasuunast) tavapärasest teoreetilisest (45º) märksa madalama nurga all.

Ööl vastu 1. juulit 1908 ja mõni aeg hiljemgi märgati peaaegu kogu Euraasias ebatavalisi atmosfäärinähtusi: valgeid öid, helendavaid hõbedasi ööpilvi ning halo. Neid nähtusi ning ka magnetväljas registreeritud anomaaliat (juba tol ajal registreeriti Irkutskis pidevalt Maa magnetvälja komponentide tugevusi) seostatakse atmosfääri ülemiste kihtide tropo-, strato- ja mesosfääriga. Meteoor hävis umbes 6–8 kilomeetri kõrgusel ja selle käigus vabanes eri hinnangutel 5–20 megatonni TNT-ekvivalendis energiat – see võrdub 5–20 miljoni tonni trotüüli plahvatamisel vabaneva energiaga. Seega mõjutas Tunguusi sündmus võrdlemisi suuresti atmosfääri elektrilisi ja optilisi omadusi. Seda mõistatuslikum on asjaolu, et maapinnalt pole siiani leitud ühtki meteoriiditükki.

Sündmust on proovitud ka matkida. Peale laborikatsetuste on Venemaa teaduste akadeemia teadlased ajakohaste võimaluste – arvuti ja vastava tarkvara abil koostanud arvutianimatsiooni Tunguusi sündmusega seostatava kosmilise keha liikumise ning ainese hajumise kohta atmosfääris (vt. # 4) [4]. Selle põhjal on näha, et 6–8 kilomeetri kõrgusel on meteoor suurenenud rõhu tõttu täielikult pihustunud kuuma õhu ja meteoorse materjali seguks. “Pilve” liikumiskiirus pidurdus oluliselt võrreldes atmosfääri sisenemise kiirusega (keskmine 20 km/s, minimaalne ja maksimaalne võimalik on vastavalt 11,2 ja 78,2 km/s). Ajal, mil lööklained jõuavad maapinnale, on ainese läbitud atmosfääriosa („jälg“) hakanud vaakumis kuuma ja gravitatsiooniliselt kergemat ainest tagasi ülespoole tirima. Pihustunud meteoorainest aitas ülespoole kergitada ka maapinnalt tagasi põrkunud lööklaine. Modelleerimise tulemusel väidavad teadlased, et sündmuspaigale ei jõudnud tükikestki algset materjali, vaid see kandus pihustunult atmosfääri kaudu kuni tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ainese levik atmosfääris selgitab ka eelmainitud ebatavalisi atmosfäärinähtusi.

Esimesena asus asja kallale Leonid Kulik. Toona ja praegusajalgi on raske uskuda, et nii suur sündmus ei ole jätnud kindlaid tõestusmaterjale. Juba aastakümneid on Tunguusi plahvatuse piirkonnas, mööda Kuliku radu, käinud paljud kuulsuseihalejad uurijad ning seiklejad, kaasas labidas, metalliotsija, „vits“, puur, magnetomeeter või seismiline aparatuur; on olnud ka selliseid, kes asunud otsima pelgalt naiivse lootusega pimedale õnnele.

Kui Leonid Kulik aastal 1927 teist korda (esimene 1921.–1922. aasta ekspeditsioon oli lõppenud rahapuudusel) ekspeditsiooni ette võttis, jõudis ta murrualani, kus langenud puud lebasid üksteise kõrval, kõigil ladvad ala piiri poole [5]. Järgneva nelja (kuni 1939. aastani) ekspeditsiooni käigus uuris ta sündmuskohta iseäranis põhjalikult: puurides, kaevates, kaardistades ning pildistades (vt. # 5). Mõnedest ekspeditsioonikirjeldustest võib lugeda, et Kulik oli keeruka iseloomuga ning raske töö tõttu ei osalenud ükski tema kaastöötajatest enamal kui ühel ekspeditsioonil. Välitööde käigus ning ortofotode abil kaardistati kogu murruala piir ja murdunud puude suunad. Selgus, et ala pindala ulatus 2150 ruutkilomeetrini ning oli liblikat meenutava kujuga (vt. # 6). Selle keskosas olid puud püsti jäänud, kuid kaotanud kõik oma oksad, mistõttu neid hakati kutsuma telegraafipostideks. Kohta koordinaatidega 60° 53' 09" pl ja 101° 53' 40" ip peetaksegi Tunguusi sündmuse keskmeks, kuna seal oli maapinnale saabuv lööklaine peaaegu vertikaalne. Ülejäänud alal paiknesid murtud puude ladvad korrapäraselt, suunatud keskmest eemale, kusjuures tüvede suund olenes mõnevõrra reljeefivormidest.

1950.–1960. aastatel korjati sündmuskohalt mõningad imepisikesed magnetilised terad ehk sfäärulid, millest üheksa jõudsid mingil moel Ameerika Ühendriikidesse. Nüüdisaegsed analüüsimeetodid näitasid aga, et sfäärulid koosnesid puhtast rauast raudfosfaadi lisandiga, olles seega inimtekkelised. Pisut olulisemat teavet võivad sisaldada vahetult meteoori saabumistee alt, keskmest sadakonna kilomeetri kauguselt avastatud sfäärulid: saja aasta vanusest turbakihist leiti hiljuti ligikaudu 30 mikromeetri suurused sfäärulid. Paraku pole neid siiani keemiliselt analüüsitud.

Vaidlused Tšeko järve päritolu üle. Tunguusi sündmuse keskmest pisut üle kaheksa kilomeetri kaugusel loodes asub salapärase tekkega Tšeko järv. Idee, et see veekogu on plahvatustekkeline, pärineb 1960. aastatest. Arvatakse, et järve teke on seotud meteoori langemisega Maale: mõni meteoori suurem fragment võis edukalt läbida atmosfääri ning jõuda maapinnale. Tšeko järv on pealtvaates pisut elliptiline ja batümeetriliselt koonusja kujuga, sügavus kuni 45 meetrit (# 8), ent tavaliselt on järved selles piirkonnas lameda põhjaga.

Viimastel aastatel on kõnealust järve hoolega uurinud Bologna ülikooli teadlased: nad on teinud järvel seismilisi mõõtmisi ja kogunud põhjasetteid. Ühtlasi on nad uurinud vanu kaarte, mille põhjal tuli ilmsiks, et enne 1928. aastat trükitud kaartidel Tšeko järve ei ole. Seismilistele andmetele toetudes selgus aga, et meteoor võib ikka veel järve põhjas lebada. Järgmisel aastal ongi itaallastel kavas teha sügavpuurimine seismilise anomaalia asukohas, et täpsustada järve päritolu.

Seniste tööde põhjal on Bologna ülikooli uurimisrühm samuti järeldanud, et järv on plahvatustekkeline. Seda arvamust hakati aga ka kohe ägedalt kritiseerima [1]. Nimelt kehtivad kraatristruktuuri meteoriitse plahvatuspäritolu tõestamisel omad reeglid: et veekogu säärast teket teaduslikult väita, on vaja kindlaid vaatlustulemusi või meteoriidifragmentide leide, kuid muude – löögimoonde jälgede (näiteks suurel rõhul tekkinud mineraalid, löögikoonused, kvartsi planaarne lõhestumine), plahvatuse käigus tekkinud kivimite (bretšad, sulakivimid), topograafiliste jälgede (ümar süvik, vall) või geofüüsikaliste (magnetiline, elektriline või raskusjõu anomaalia) ning geokeemiliste (plaatina rühma elementide suurenenud sisaldus) näitajate puhul on nõutav, et neist vähemalt kaks oleksid korraga olemas. Tšeko järve uuringute tulemused pole aga piisavad, et selle plahvatustekkelises päritolus saaks kindel olla. Teoreetiliselt on võimalik, et tükk ainest (läbimõõduga umbes 40 meetrit, maandudes kiirusega kilomeeter sekundis) jäi atmosfäärsel plahvatusel alles ja jõudis maapinnale. Kuid isegi väga väikese kiiruse puhul oleks suur osa Tšeko järve sisemusest pärinevat materjali välja paiskunud. Paraku ei ole sellest materjalist ega kraatrivallist jälgi leitud. Enamgi veel: veekogu serval asuvate puude vanus küündib üle saja aasta, järve meteoriitse tekke korral oleks lööklaine tõttu need puud kindlasti murdunud või mattunud välja paisatud materjali alla. Väljapaiskematerjali puudumist põhjendatakse omakorda sellega, et pehme pinnas on „neelanud” meteoori energia.

On selge, et miski pole selge. Tunguusi sündmusest on nüüdseks möödunud sajand, kuid hoolimata paljude uurijate jõupingutustest pole ikkagi veel rahuldava lahenduseni jõutud. Lähitulevikus ilmselt ei jõutagi tõepärase kirjelduseni. Ühte meelt ollakse kummatigi vaid selles, et „taevane“ oht on olemas ja inimkonna võimuses ei ole meetodit, millega katastroofilisi kokkupõrkeid vältida; pealegi on kokkupõrked Maa geoloogilises ajaloos tavalised protsessid. Seega võib Maad tulevikus tabada samalaadne sündmus, mille tõttu võivad mõned, paljud või isegi kõik liigid hävida. Juhtimaks kõrvale seda laadi ohte, planeeritakse esimesi samme teha asteroidi Apophis ohu tõttu: 13. aprillil 2029 möödub see 270 meetri suurune asteroid Maast vaid 38 000 km kauguselt. (Apophis on Egiptuse mütoloogias kirjeldatud kurjuse, pimeduse ja kaose deemoni kreekakeelne vaste.) Praeguste arvutuste järgi on Apophise ja Maa kokkupõrke imeväike võimalus aastal 2036, mil asteroid on oma järgmisel ringil.

1. Collins, Gareth et al. 2008. Evidence that Lake Cheko is not an impact crater. – Terra Nova, Volume 20, Issue 2: 165–168.

2. Gasperini, Luca et al. 2007. A possible impact crater for the 1908 Tunguska Event. – Terra Nova, Volume 19, Issue 4: 245–251.

3. Longo, Giuseppe et al. 2005. A new unified catalogue and a new map of the 1908 tree fall in the site of the Tunguska Cosmic Body explosion. – Asteroid-comet Hazard-2005. Institute of Applied Astronomy of the Russian Academy of Sciences, St. Petersburg, Russia: 222–225.

4. Shuvalov, Valery V.; Artemieva, Natalia A. 2002. Numerical modelling of Tunguska-like impacts. – Planetary & Space Science, Volume 50: 181–192.

5. Vronski, Boriss 1994. Tunguusi katastroofi lugu. Olion. Tallinn.