Õlistest lindudest on palju juttu olnud, naftareostuse mõju muule elustikule aga jäänud üldsusele märkamata.

28. jaanuaril 2006 avastasid juhuslikud jalutajad Loode-Eesti rannikul Nõva lähedal õliga kaetud rannariba. Kokku oli reostatud ligi 35 km rannikut. Randa palistasid õliga määritud elusad ja surnud linnud, olles üksiti mürgine suutäis rebastele ja merikotkastele. Eri hinnangutel oli merre sattunud kuni 40 tonni nn. rasket kütteõli. Reostuse allikat ei ole siiani kindlaks tehtud. Praeguseks on suurem osa reostust vees lahustunud, aurustunud või kogunenud paari meetri sügavusse vette õhukese settekihi alla (# 2): tormisemate ilmadega ilmub Nõva randa endiselt musti kleepuvaid naftapalle.

Suurimale, Nõva naftareostusele järgnes 2006. aastal mitu väiksemat. Need muutusid nii igapäevaseks, et meedia kaotas pikapeale teema vastu huvi. Kas samamoodi on alatiste reostusjuhtudega harjunud ka meres elavad kalad, seda oleme uurinud alates 2006. aasta märtsikuust. Selgitamaks, kuidas mõjutab nafta merevett ja -setteid ning kas Nõva ja Keibu lahe kalad kõlbavad pärast reostust süüa, peame lähemalt vaatlema nafta olemust ja kalade evolutsiooni.

Nafta on orgaaniline süsinikurohke loodusvara. Inimesele näib haisev, kleepuv ja määriv nafta ääretult mürgise ja ebamaise vedelikuna. Tegelikult on see tekkinud niisama looduslikult nagu turvas ja ravimuda. Nafta koosneb valdavalt orgaanilistest ühenditest (süsivesinikud, happed, vaigud), ühtlasi on tema koostises väävlit ja lämmastikku sisaldavaid anorgaanilisi ühendeid ning muidugi ka vett.

Pinnaveekogudesse satub toornafta peamiselt inimese käe läbi, tavaliselt tankeriõnnetuste ja naftapuurtornide lekete tõttu. Mitmesugused naftast valmistatud kütused ning õlid jõuavad ökosüsteemi aga ka kõige tavalisema sademeveega tänavatelt, laevade pilsiveest, tööstusheitmetest jm. Vette sattudes levivad naftasaadused lainete ja tuule jõul; nad lahustuvad vähesel määral vees; segunevad, moodustades emulsiooni; aurustuvad; mattuvad põhjasetetesse; oksüdeeruvad pinnakihis UV-kiirguse mõjul, tekitades väga mürgiseid ühendeid. Kohe, kui nafta veekokku satub, asuvad seda lagundama bakterid.

Elusolendeile võivad toornafta ja naftasaadused olla otseselt surmavad või siis takistada ainevahetust või rakusiseseid protsesse. Hülgepoegade ja merisaarmaste karvastik ning lindude sulestik kaotab naftaseks saades veekindluse, loomad alajahtuvad ja hukkuvad. Mereimetajad tõmbavad naftat kopsu või kahjustab see nende silmi. Põhjaelustiku selgrootutel häirib nafta gaasivahetust. Bakteriaalselt lagunedes tekitab nafta mürgist väävelvesinikku. Merepõhja kooslustes võivad tundlikud liigid nafta tõttu asenduda vähenõudlike liikidega.

Üldsus ei huvitu tavaliselt naftareostuse pikemaajalistest veealustest toimetest, nagu elustiku halb füsioloogiline seisund ning haigused, mille tõttu aeglustub kasv ja väheneb sigivus. Võtmeliikide kadudes võib ökosüsteemis vallanduda toimeahel, mis mõjutab ka naftast otseselt kahjustamata jäänud elusolendeid. Ent mõnedele veeselgrootutele on nafta pesuehtne taevamanna: tegu on ju süsinikuallikaga.

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud ehk nn. PAH-id on naftasaadused, mida võib veest leida veel kaua aega pärast naftareostust. Need sisaldavad koolikeemiast tuttavaid benseenituumi ja satuvad veekogudesse peale naftareostuse ka looduslikult: vulkaanipursetest, metsa- ja rohumaade põlengutest, bakterite ja seente sünteesituna ning merepõhjast. Kaladesse satuvad need peamiselt vees lahustununa, imendudes lõpuste kaudu, aga ka toiduga, nt. põhjasetetest.

Kehas põhjustavad PAH-id mitmesuguseid tervisehädasid. Et tegu on rasvlahustuvate ainetega, kogunevad need kalade sugunäärmetesse, nahasse, soolepinnale ja ajju, tekitades geenimutatsioone ja kasvajaid, nõrgestades immuunsüsteemi, kahjustades maksa ja muid kudesid, põhjustades viljatust ja muutes käitumist.

Et PAH-e on looduses leidunud juba miljoneid aastaid, on paljudel elusolenditel, kaasa arvatud kaladel, evolutsiooni käigus kujunenud võime neid kehast väljutada. Keemiliste reaktsioonide jadad muudavad rasvlahustuvad naftasaadused vees lahustuvateks ja seega tavaliste kuseteede kaudu kehast väljutatavateks ühenditeks. Need protsessid toimuvad kaladel peaasjalikult maksas ja neerudes, aga ka mujal. Naftaga reostunud vees elavatel kaladel kulub pidevalt kehasse imenduvate naftasaaduste väljutamiseks kõvasti energiat. Keemilised reaktsioonid võtavad aega ja kalad võivad samal ajal PAH-ide kahjulike mõjude tõttu haigestuda. Nendesamade reaktsioonide vahesaaduste hulka kehas oskavad aga teadlased tänapäeval mõõta. Nõnda saab üsna selge pildi kalade igapäevastest elutingimustest.

Naftareostuse jäljed Nõva lestades. Viimase kahe aasta jooksul oleme Nõva kalurite ja mereinstituudi abiga püütud lestadelt kogunud sapi-, maksa- ja lihaseproove ning mõõtnud neis PAH-ide vahesaaduste hulka. Mõõtmised on tehtud Võrtsjärve limnoloogiakeskuses vedelikkromatograafi ning fluorestsents-spektrofotomeetri abil. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab analüüsitulemusi näha kohe pärast mõõtmist ning arvutiekraanilt saab kerge vaevaga välja lugeda meid huvitavate ühendite kogused (# 3).

Praegused andmed lubavad rõõmustada: kahjulike ainete hulk kalades on küll märgatav, kuid sugugi mitte liiga suur. Tunnistame ausalt, et siiamaani on kõik “ära analüüsitud” lestakalad nahka pandud. Kui võrrelda ligi aasta pärast reostust püütud kalade PAH-ide sisaldusi kohe õnnetuse järel püütud kaladega, on selgelt näha, et kalad on muutunud palju puhtamaks – looduse isepuhastumisvõime on uskumatult suur (# 4). Ka võrdlus Hiiumaa külje alt Saarnaki laiult 2006. aasta suvel püütud kaladega on paljulubav: puhtast veest püütud kalad ei erine aasta aega taastunud Nõva reostuspiirkonna lestadest peaaegu üldse.

Lõpetuseks. Ehkki maailma mastaabis ei liigitu Nõva reostus suurte õnnetuste kilda, oli see siiski kurb meeldetuletus, et Eesti rannikumeri on haavatav ja inimene suudab suure tüki ilusat loodust ära rikkuda. Põhjasetetesse kogunenud naftasaadused immitsevad ja lahustuvad endiselt vette – nii rannakarbid kui ka lestakalad teevad aga sealsamas oma igapäevaseid toimetusi.