Pektiini lühiiseloomustuse võib kokku võtta märksõnadega: looduslik, taimset päritolu, süsivesikulise olemusega tarretaja.
Esmalt pektiinist endast. Pektiini sisaldavaid molekulkomplekse leidub puitumata taimerakkude kestades, millele nad annavad elastsuse ja venivuse. Samuti aitavad pektiinid taimerakke kudedes koos hoida ning löövad kaasa rakkude veeregulatsioonis.
Biokeemiliselt on tegu suure molekulmassiga ja ruumiliselt mitmeti liigenduva heteropolüsahhariidiga, mis koosneb kindla korrapära alusel kombineeruvatest korduvatest galaktouroonhappe- ja ramnoosijääkidest. Et molekulportree veelgi keerulisem saaks, siis leidub pektiini külgahelates teisigi monosahhariidijääke, nagu arabinoosi, ksüloosi ja fukoosi. Ja seegi pole veel kõik, sest paljud pektiini ehitusüksused, mis sisaldavad vaba karboksüülrühma, on keemiliselt esterdatud metüülrühmaga, mis on pärit metanoolist. Molekuli ehituslik laiaulatuslikkus kajastub ka keemiliste sidemete mitmekülgsuses.
Kõnealuse kompleksühendi esmaeraldaja ja -kirjeldaja oli prantsuse keemik Henri Braconnot, kes sai sellega hakkama 1825. aastal. Termin pektiin lähtub kreekakeelsest sõnatüvest, mis tõlkes tähendab hangumist, tardumist.
Inimest huvitab eeskätt söödavate viljade pektiinisisaldus, ehkki pektiini leidub ka teistes taimeosades. Veel küpsemata kõvades viljades on pektiin seotud hemitselluloosi ja tselluloosiga. Viljade valmides see kompleks laguneb ning viljaliha pehmeneb järk-järgult. Pektiinirohkete loodusandide hulka kuuluvad õunad, sõstrad, tikrid, ploomid, pihlakad, aprikoosid, peedid, porgandid jne. Vähe pektiini on seevastu täisküpsetes mustikates, maasikates, murakates, kirssides, vaarikates, viinamarjades jm. Eestis kasvavate viljade pektiinisisaldus jääb vahemikku 0,2–3,5%.
Lisapektiin on vajalik tarretumiseks. Perenaiste seas on ammu tuntud tõdemus, et hea tarretise saab just poolvalminud viljade-marjade kasutamisel. Täiesti küpsetest loodusandidest keedetud moos kipub jääma vedelaks. Samas on täisküpsuse korral viljade aroom ja maitse jällegi kõige parem.
Tihkema moosi või suisa tarretise saamiseks võib nüüdisajal kasutada hoidistamist hõlbustavaid segusid, moosisuhkrut ja -paksendajat: need on pektiiniga rikastatud. Peale tavalise peensuhkru ehk sahharoosi leidub moosisuhkrus pektiine, hapestaja rollis toimivat sidrunhapet ning konservandina kaaliumsorbaati. Kõigi eelnimetatud ühendite ja moositoorme koostoimes saadakse lõpuks tihke purgitäidis.
Moosisuhkur aitab hoidistes vähendada suhkru kogust kahel viisil. Tänu pektiinile pole vaja moosi tarretumiseks nii palju suhkrut, sest pektiin teeb selle töö ise. Teiseks, kaaliumsorbaadi konserveerimisvõime tõttu saab kokku hoida suhkru kui konservandi pealt.
Moosipaksendaja põhikoostis (pektiin, sidrunhape, suhkur, kaaliumsorbaat) viitab samale toimepõhimõttele, kuid seda tarvitades tuleb keedisele kindlasti suhkrut juurde lisada. Tootes olev väike suhkrukogus hõlbustab lihtsalt pektiini lahustumist. Samas peab kindlasti arvestama seda, et pektiin tagab püsiva tarretise vaid siis, kui suhkrukogus ja happesus on küllaldane. Samuti on tarretumise seisukohalt oluline keetmise kestvus, moosi kuivainesisaldus ning vähesel määral ka kaltsiumi olemasolu.
Kui moosikeetjad ja marmelaadimeistrid peavad pektiinist lugu, siis teisiti on lood mahlategijatega. Pektiin takistab mahla eraldumist ja seepärast tööstuslikus tootmises lagundatakse mahlatoormest pektiini hiidmolekulid spetsiaalse ensüümiga (pektinaas) väiksemateks osisteks. See aga ei takista pektiini hiljem lisamast, juhul kui soovitakse saada tihkema koostisega mahlatoodet, mis matkib viljalihaga mahlasid.
Peale toidu kasutatakse pektiini veel kosmeetikumides ja sigarite valmistamises. Kui iluravivahendites etendab pektiin eeskätt stabilisaatori rolli, siis sigarites saab liimistava pektiinilisandiga kihitada tubakalehti.
Tähtis koostisosa marmelaadis ja sefiiris. Esialgu kasutatigi marmelaadi valmistamiseks looduslikke, maitselt hapukaid, rohke pektiinisisaldusega vilju, mida kuumutati koos suhkruga. Lõunapoolse levikuga viljadest sobis selleks eriti hästi küdoonia. Termin marmelaad tuleneb ilmselt portugalikeelsest sõnast marmelada, millel on otsene seos küdooniamoosiga (marmelo). Tööstuslikus marmelaaditootmises on oluline suhkru, orgaaniliste hapete ja pektiini omavaheline vahekord ning toote lõplik happelisuse näit. Nüüdisajal kasutatakse marmelaadi tardstruktuuri loomiseks siiski rohkem agarit kui pektiini.
Mõnevõrra teisiti on lood sefiiriga. Sefiiri muudab eriliseks selle õrn ja õhuline struktuur, mis saadakse munavalgega vahustatud suhkrusiirupi ja õunapüree kokkusegamisel. Segu vahustamisel tekivad maiustusse õhumullikesed, mis jäävad püsima ka tardumisel. Sefiirisegu tarretab ja struktureerib valkude kõrval ka pektiin.
Magusameistrid eelistavad peamiselt hapudest õuntest – antoonovkatest – valmistatud püreed, sest selles on rohkesti pektiini. Muide, sefiiri kvaliteet oleneb ka sellest, millise säilivuseaga õuntest püree on valmistatud. Sügisesest saagist saadakse parem toode, säilimisel õunte pektiinisisaldus väheneb ja see mõjutab kaudselt ka sefiiri kvaliteeti. Tõsi, mõned tootjad kasutavad sefiiriteoski pektiini asemel agarit.
Millest pektiine toodetakse? Tööstuslikult kasutatakse peamiselt õunu ning tsitrusvilju; tsitrusviljadel värvunud kooreosa all olevat valkjat kihti. Tõsi, pektiini saab toota ka köögiviljadest, näiteks suhkrupeedist või päevalille õisikupõhjadest.
Tootmises saadakse peamiselt kahte tüüpi pektiine. Esiteks pektiinid, mille molekulkoostises on rohkelt metüülrühmi. Seda tüüpi pektiin annab kiirelt tarretise, juhul kui teda lisada toidule, mille kuivainesisaldus on üle 55% ja pH väärtus jääb vahemikku 2–3,5.
Eelnimetatud tunnustele vastavaid toiduaineid on vähe ning seetõttu on tööstus välja töötanud ka leebematel tingimustel tarretuva pektiinivormi. Seda iseloomustab vähene metüülrühmade sisaldus ning võime tarretuda väga laias pH (pH = 2,5–6,5) ja kuivainevahemikus (10–80%). Tihti on siiski vajalik ka kaltsiumioonide osalus.
Hoopis eriliste omadustega on kuumutamist taluv pektiin, mis tagab moosi tihkuse ja struktuursuse ka nendes küpsetistes, mis peavad taluma kõrget temperatuuri (moosisaiad, -pirukad jne.). Eraldatud pektiine kasutatakse kas otseselt või keemiliselt muudetult toidu lisaainena, nende registrikood on E440.
Lisaainete rollis toimivad pektiinid tarretajate, paksendajate, stabilisaatorite, rasvaasendajate ja isegi pehmendajatena, viimane otstarve on pektiinidel kurgupastillides. Pektiine lisatakse moosidele, keedistele, dþemmidele, marmelaadidele, püreedele, tomatipastale, nektaritele, müslibatoonidele, þeleekommidele ning mõningatele väikelaste toitudele. Jogurtites ja piimajookides mõjuvad pektiinid stabilisaatoritena, sest tegu on valgurikaste ja happeliste toiduainetega.
Pektiinide saatus inimkehas. Inimesed, kes iga päev söövad vähemalt pool kilo puu- ja juurvilju, võivad arvestada looduslikest allikatest vähemalt 5–7 g pektiiniga. Vesilahustuva kiudainena pektiin otseselt organismile toitaineid ja energiat ei anna, sest seedekulglas puuduvad ensüümid, mis pektiini vahetult lagundavad.
Pektiin ei suurenda eriliselt ka väljaheite hulka. Need väited ei tähenda siiski pektiini muutumatust seedekulglas, sest mikroobikoosluse mõjul moodustub vähemalt mingi osa pektiini kääritamisel orgaanilisi happeid ja gaase. Söödud pektiin seob vett ja pehmendab sellega soolesisu, veebilansi regulatsiooni kaudu väldib seedetegevuse äärmusi: kõhukinnisust ja -lahtisust, kindlustab toiduallikana mikroobikoosluste elutegevuse sooltes ning seob endaga ka mitmeid toksilisi ühendeid, laskmata neil verre ja lümfi imenduda.
|