Harjumaal Maardust pisut ida pool küünitab merre väike poolsaar – Koljunukk. Seda omapärast nime on seostatud Kolju-taadiga, mõistatusliku vetevaimuga, keda kohalikud elanikud on ammustel aegadel kartnud ja austanud.

Ülgase pank Harjumaal oma päris alguses, kõige kõrgemas osas kunagise Ülgase mõisa lähedal kannab ilusat nime: Hõbemägi. Rahvasuus on seda nime seostatud hõbedalaevaga, mis ennemuistsel ajal põrganud tormiga vastu paekallast ja mille kallis last praegugi maapõues peidus olevat. Tõenäoliselt sai see “mägi” oma nime aga hõbeda ohverdamise rituaalist, kui lähedal asuva Rebala muistsed elanikud siia kogunesid, et tähtsaid asju arutada ja otsuseid langetada.

Praegu on meri Ülgase paejärsakust umbes poole kilomeetri jagu taandunud. Pangast linnulennult ligikaudu pooleteise kilomeetri kaugusel põhjas ulatub merre aga väike poolsaar, neem või nukk, millele on nimeks antud Koljunukk – üks kaunimaid paiku siin kandis. Toona hindasid selle koha ilu ka ümberkaudsed mõisnikud, kes neemele väljasõitusid korraldasid ning kohta Die Spitze’ks (vrd. Der Fall – Keila-Joa) kutsusid.

Kes oli Kolju-taat? Koljunukk on tegelikult suur rändrahnude kuhjatis, mille liikuv jää kunagi kokku kandis ja mis hiljem on kattunud õhkõrna liivamullaseguse kihiga. Miks on kohalikud elanikud aastasadu, arvata võib, et isegi paar aastatuhandet kutsunud seda kohta Koljunukiks?

Oma 1976. aastal ilmunud raamatus “Hõbevalge” mainib Lennart Meri Jõelähtmes, Kuusalus ja mujal tuntud merehiidu, salapärast vetevaimu Kolju-taati [3]. “Eesti entsüklopeediast” märksõna Kolju ei leia, küll aga vihjab Lennart Meri Mathias Johann Eiseni raamatutele “Eesti mütoloogia” [1] ja “Esivanemate ohverdamised” [2] kui oma materjali algallikaile. Mathias J. Eisen on omakorda kasutanud professor Emil Nestor Setälä ülestähendusi, kus on juttu Soomes tuntud Koljo-nimelisest suurest hiiust ehk suurest elukast. Koljo kõrval kasutasid kasutasid soomlased veel nimetusi koljum, koljoi ja koljolainen [2]. Jõelähtme pastor Heinrich Wrede on oma 18. sajandi alguse kihelkonnakroonikas kasutanud ka vormi Koljo talu – seega oli Eestis tollal veel käibel soomepärane nimi.

Ent peaaegu samanimelist hiidu või vetevaimu tuntakse ka hantide, manside, komide ja udmurtide mütoloogias: hantidel Kulj, komidel Kul, udmurtidel Kil. Kuna kõik need mütoloogilised tegelased on enamasti pahatahtlikud ja teevad inimestele kurja, siis on Mathias J. Eisen järeldanud, et üldtuntud eesti sõna koll on samuti tuletatud samast iidsest soome-ugri tüvest. Ta on kirjutanud, et peale soomlaste tunnevad kolli enamasti kõik kaugemad soome sugulasrahvad ja et Koljo hiid ei ole Eestiski päris võõras.

Kolju-nimega seotud paigad. Peale Koljunuki on teada veel üksjagu temaga seostatavaid kohti. Kuusalus, Juminda neemel kutsutakse suurt kivivaret Kolju-vareks. Rahvajutu järgi tõi muiste üks Kalevineitsi tolle kivivare põlle sees Soomest. Mathias J. Eisen arvab, et Kolju-vare tähendab siin umbes sama, mis Kalevi vare ehk hiiuvare. Veel kirjutab ta, et Kuusalu Virve küla juures hüütakse kõrgemat maanurka Koljunukaks. Vanasti seisnud seal Kolju kabel, kus Kolju-taadile ohverdamas käidud – usuti, et nõnda annab Kolju õnnistuse kalasaagile. Arvati ka, et Kolju-taat nuhtleb kõiki neid, kes ohverdama ei tule. Nõnda oli ta justkui kõrgeim olevus. Meres, Mohni saare ligidal olevat veel Koljuhaua nime kandev koht. Küllap arvati, et seal hauas Kolju end peidabki.

Erinevalt pahatahtelisest vetevaimust kirjutab Lennart Meri “Hõbevalges” Jõelähtme merehaldjast, kes olnud sõbralik laevnike vastu ja hüüdnud neile, mis suunas tuleb merehädaliste päästmiseks purjetada. Seega võib järeldada, et Jõelähtmes oli oma Kolju-taat, oma merehaldjas. Kahtlemata tuleb tema asupaika otsida samuti Koljunukist, sest siin on üksjagu selliseid kohti, mis just tema nimega seotud: Kolju heinamaa ehk Kolju-lage, Kolu kallas, Kolju kari jne.

Pulliloomal vesi vahutas ja pulbitses. Seega oli Kolju-taadi meeleheaks ja kalaõnneks ilmtingimata tarvis ohvreid tuua. Teatakse rääkida kohtadest, kus meri kõvasti pulbitses ja vahutas – seal olevat saarlased alati viina ja õlut vette valanud. Koljunuki lähedal merel ongi üks eriline koht, mis ei jäätu peaaegu kunagi merepõhjast tõusvate (gaasi)mullide tõttu. Sellele paigale on kohalikud elanikud andnud iseäraliku nime – Pulliloom. Nimelt on keelepruugis sõna mull asendatud sõnaga pull, näiteks öeldakse: pulle välja ajama. Sõna teine pool – loom – ei tähenda sugugi elusolendit, vaid asendab sõna loomus, mis oli käibel kalanduses, eriti jääaluses püügis (nt. loomust tõmbama).

Peaaegu olematu jääkatte tõttu oli Pulliloomal väga lihtne raiuda tuuradega auku ja seetõttu oli see noodavedajate meelispaik. Noodaritv või uit aeti lahvandusse, auk tuli teha vaid teise otsa, kust noot rikkaliku saagiga välja tõmmati. Küllap visati enne kalapüüki lahvandusse midagi Kolju-taadile meelepärast.

Tänapäeval võib Pullilooma erakordselt head saagiandi seletada aga sellega, et suured kilu- ja räimeparved kogunesid lahvanduse ümber, kuna seal oli vees palju rohkem hapnikku kui kusagil mujal. Et see Kolju-taadi asupaik oli, selles ei kahelnud vanad randlased sugugi: kes muu võis merepõhjas nõnda võimsalt hingata, et meri kunagi ei jäätunud. Pealegi meeldis taadile meresügavus, näiteks ka Koljuhaud Mohni saare lähedal oli tema meelispaik.

Koljunukis olevast kaevust aga eraldus gaasi: kaevuvesi nagu kees tasaselt ja sellel tuli lasta settida. Kahjuks on see kaev hiljem täis aetud. Ent gaasi on leitud ka Prangli ja Keri saarel. Broðüürist “Koduvald Jõelähtme” võib lugeda näiteks selle kohta, kuidas 1939. aastal üritas nutikas rahamees Boris Linde leida naftat nii Pranglilt kui ka Ihasalu poolsaarelt. Teatav alus tal selleks oli.

Mõistatuslik tegelane. Igatahes on üsna tõenäoline, et Koljunuki nimi seostub Kolju-taadiga ning tema koduga Pulliloomal, merepõhjas. Ka võib arvata, et nime vanust saab mõõta aastatuhandetega ja et tegu on aegade hämarusse ulatuva soome-ugri mütoloogiaga. Sestap võiks Kolju-taat ning temaga seotud paigad pakkuda suurt huvi ajaloolastele ja keeleteadlastele. Seda enam, et ka Koola poolsaare nimi – Kolski poluostrov – on tõenäoliselt seostatav soome Koljoga.

1. Eisen, Mathias Johann 1919. Eesti mütoloogia. Tallinn.

2. Eisen, Mathias Johann 1920. Esivanemate ohverdamine. Tartu.

3. Meri, Lennart 1976. Hõbevalge. Tallinn.