2009/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 2009/10
Maalammas ja kodumaine nüüdisteadus

Septembri alul Tallinnas peetud teadusmeedia konverentsil „Bermuda kolmnurk” vaeti järjekordselt teaduse populariseerimise edu ja edutust. Muu hulgas rõhutati, nagu korduvalt varemgi, et eriti raske on teha teadusuudist kodumaise teaduse kohta: uurijad pole altid ajakirjanikega suhtlema ning ajakirjanikud kipuvad esmapilgul üle jõu käivatest raskematest teadusteemadest hoiduma.
Eesti Loodus on paremas olukorras: põhilise osa ajakirjast täidavad autorite originaallood ehk tekstid otse algallikast. Nii jääb vähem võimalusi ajakirjanduslikele ümberjutustustele, mille käigus võib algne sõnum kergesti, kas või pisut muunduda. See pole nii meie toimetajate mugavuse tõttu, vaid on olnud aimeajakirja traditsioon algusaegadest peale. Jätkuna eelmise numbri huntkoerte loole on praeguses numbris vaatluse all uuemad maalamba geneetika- ja päritolu-uuringud.
Viimati kirjutasime maalambast kuus aastat tagasi oktoobris. Ei varasemas kirjanduses ega ka tol ajal uuritud loomi ei peetud põlistõuks. „Ametlike” loomatõugude uurijad on aastaid seisnud vastu maalamba tunnustamisele põlistõuna. Küll on peetud väikseid Kihnu lambaid inbriidingu kängunud ohvriteks, kes kestva sugulusaretuse tõttu on omandanud väikese peni mõõtmed, küll arvati nad olevat tugevasti segunenud hilisemate lambatõugudega.
Nüüdisaegne geneetikauuring ning lammaste ajaloo tundmaõppimine retroviiruseid kasutades ei tohiks küll jätta kahtlust, et põline lambatõug on Eestis ja iseäranis Kihnus praegusajani säilinud. Järgnevad uuringud toovad ehk ka selgust kihnu põlislamba sissetoomise ajas: lambaid hakati Eestis koduloomana pidama umbes 4500 aastat tagasi ning pole võimatu, et meie põlistõug on ühtlasi lammaste esimese migratsioonilaine kauged järeltulijad.
Eraldi väärib tunnustust maalambahuviliste tegevus, mille kaudu on põlistõu olemasolu tõestatud ja mille tõttu viimased põlislambad on nüüdisajani säilinud. Algul küllap pigem ullikeste ettevõttena tundunud maalammaste kaitse on veenvalt näidanud, et õigus oli sedapuhku entusiastidel. Neile avaldab tänu Urmas Saarma oma artikli lõpus, siin võiks eraldi mainida Eesti maalamba ühingut, Eestimaa looduse fondi ning Kihnu maalambakasvatajate seltsi, kelle president Anneli Ärmpalu-Idvand on ka seekordse põhiloo autor.
Teiste artiklite kõrval on kindlasti mõtlemisainet pakkuv intervjuu Iisraeli zooloogi Amotz Zahaviga, kes septembri alguses pidas Tartus ülikooli kutsel kaks loengut. Tema teene on sugulise valiku raiskamiseprobleemi lahendamine, mis oli peavalu valmistanud Darwinile ja ka hilisematele evolutsionistidele. Pealtnäha võib tema mõte tunduda väga lihtsana: toretsemisega annavad elusolendid võimalikele sigimispartneritele usaldusväärset teavet enda tõhususe kohta. Mida tõhusam isend, seda kulukamad kaunistused ja käitumine. Sama põhimõte toimib edukalt ka inimühiskonnas.
Lõpetuseks tasub meenutada ka Eesti Looduse kümnendat fotovõistlust – piltide esitamise tähtaeg on 31. oktoober. Pildid tuleb üles laadida meie kodulehel, erandkorras võib saata võistlustöid ka CD-l. Sellest kuust alates saavad kooliõpilased, aga miks mitte ka täiskasvanud jõudu proovida viktoriinis, mis on pühendatud tuleval aastal tähistatavale Eesti looduskaitse saja aasta juubelile.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012