Eelmises numbris avaldasime tööjuhendi esimese osa, kus oli juttu lindistamise varustusest. Seekord tutvustame praktilist poolt: kuidas püüda loodusest soovitud hääled ning kuidas neid aastateks talletada.

Kui helid on loodusest kinni püütud, on need vaja kuulatavaks teha. Ka lindistusseadmetega saab helisid taasesitada, kuid palju mõistlikum on neid hoida kas failidena kõvakettal või kirjutada helikandjale – CD-le.

Kuna enamik lindistusseadmeid salvestavadki helisid failidena, tuleb need lihtsalt mälukaardilt arvutisse kopeerida. Kui salvestusseade võimaldab ka failide tüüpi valida, peaks läbi mõtlema, millist neist kasutada.
Mp3-vormingu puhul peab kindlasti arvestama, et heli kvaliteet halveneb. Samas sobib see failitüüp väga hästi igapäevaseks kuulamiseks, sest võtab suhteliselt vähe ruumi. Mp3-vormingus failide puhul võiks pakkimismäär olla vähemalt 192 kB/s, muidu võivad tekkida moonutused.
Wav-vormingut sobib rakendada siis, kui helindeid kasutatakse linnulaulu või muude häälte analüüsimiseks. See moodus nõuab aga palju rohkem ruumi.
Failide säilitamisel ja arhiivimisel soovitan need nimetada lindistuskuupäeva ja/või lindistuskoha järgi. Ühtlasi oleks mõistlik luua andmetabel, kuhu saab teha märkmeid salvestuse enda kohta.
Digitaalandmeid on kõige lihtsam hoida CD-l, kuid viie-kuue aastaga võivad sinna talletatud failid hävida. Parim lahendus on väline kõvaketas, mis on mõeldud ainult helifailide jaoks. Veel soovitan alati teha lisakoopiad kõige parematest lindistustest, mida ei tahaks mingil juhul kaotada.

Esimesed kogemused loodushäälte salvestamisel on hõlpsaim saada linnulauluga.
Laias laastus võib samamoodi kui jahipidamise ja loomafotograafia puhul eristada kahte taktikat. Nimetagem neid tinglikult varitsuseks ja jälituseks.

Varitsus tähendab varjumist ja ootust. Lindistamise puhul ei pea sealjuures ise mikrofonide ja seadme juures olema, vaid võib kaugemal oodata, kuni seadmed oma töö ära teevad. See aga tähendab, et mikrofonide asukohta ei saa muuta ning loota tuleb heale õnnele. Kuna lindudel on võrdlemisi kindlad „esinemiskohad”, võib mõningase eeltööga leida mikrofonile päris soodsa paiga.
Kord ühte loodushäälte plaati koostades tahtsin sellele kindlasti saada sookiuru laulu. Enamasti on selle linnu lemmikpaigad lagedad märgalad ja niidud, kus lauljale ei saa salaja ligi hiilida. Et mul ei olnud käepärast sobivat suundmikrofoni, valisingi varitsustaktika.
Käisin mitmel hommikul Aardla järve lähedal parimat lindistuspaika otsimas. Mõned kiurud laulsid põhiliselt lennates, tõustes rohu seest õhku ja maandudes teise kohta. Teised esitasid aga laulu kindlal kohal: elektripostil või kuivenduskaevu serval. Lõpuks paningi maki ja mikrofonid ühe kuivenduskaevu kõrvale ning läksin ise sadakond meetrit eemale ootama. Kolmveerandtunnise jooksva lindistusaja kohta sain umbes viieminutise lõigu, kus sookiur otse mikrofonide kõrval laulis. Ainuke häda oli, et selle ootamise jooksul jõudis tuul tõusta ning mõned kohad lindistusest rikkuda.
Selliseid avamaastikel elavaid linde, kelle puhul sobib sama taktika, on veelgi: kadakatäks, kivitäks, põldlõoke jt. Ent silmas tuleb pidada küllaldast lindistusaja varu, nii mälukaardi mahu kui ka akude jõudluse poolest. Varitsemiseks võib teha ka onni, panna üles telgi või maskeerida ennast varjeriietuse abil. Olles ise mikrofonide ja salvestaja juures, saab kontrollida nii mikrofonide suunda kui ka lindistamise algust.
Tuleb arvestada, et linnud on väga tähelepanelikud kõige liikuva ja uue vastu. Olen põllul haneparve oodanud, ise kõhuli varjeriide all peidus, kuid haned sinna ei maandunud, üksnes lendasid mitu korda umbusklikult üle. Kui aga panin ainult maki ja mikrofoni põllule kuivanud taimede vahele, maandusid haned oma tavapärasele päevasele toitumiskohale mikrofoni lähedal.

Jälitus tähendab lindistusobjektile ise lähemale minemist, tavaliselt vaikselt hiilides. See taktika toimib kõige edukamalt tihedas taimestikus või võsas, näiteks põõsalindude ja roolindude laulu lindistades. Nii mõnigi neist tuleb ise lähemale, ilmselt selleks, et tähelepanu endale tõmmata ning vaenlane pesa juurest eemale juhtida. Roostikus pesitsevatele ja tegutsevatele lindudele on hea läheneda hoopiski vee poolt, paadiga. Vooluvees tuleb paat lauliku lähedal kuidagi pidama saada, kaldapiirkonnas piisab sageli lihtsalt ninaga roostikku sõudmisest. Järvel on sobivas kohas paati peatada märksa lihtsam.
Hiilimisel on abiks ka pimedus. Öösel laulvatele ja häälitsevatele lindudele, näiteks ööbikule või rukkiräägule, on võimalik ettevaatlikult liikudes mõne meetri kaugusele hiilida. Läheneda tuleks sel ajal, kui lind häälitseb. Laulu katkedes peaks püsima paigal.
Praktikas peab sageli sobitama jälitamist ja varitsemist: linnule tuleb hiilida piisavalt lähedale ning siis jääda ootama, kuni ta asub laulma mikrofonide suhtes soodsale kohale.

Õige aeg. Linnulaulu salvestamise kõrghetked jäävad kevadesse – aprilli- ja maikuu hommikutesse. Keskkonda „sulandumiseks” oleks hea kohal olla juba paar tundi enne päikesetõusu. Meie laiuskraadil tähendab see kella kolme-nelja ajal öösel. Siis hakkavad metsas laulma esimesed laulikud: punarind, vainurästas, musträstas.
Suvise pööripäeva paiku on linnulauluvaba aega ainult mõned tunnid ning koor alustab juba kahe paiku. Veekogude ääres kuuleme hiliskevadel ja suve alguses linnulaulu peaaegu ööpäev läbi. Öösel käristavad roostikes roolinnud ja võsastikes ööbikud, ühtaegu teevad häält paljud veega seotud linnud. Öisel ja varahommikusel ajal on suurem lootus tuulevaiksele ilmale, mis on üks hea salvestuse tingimusi.
Krooksumiskontserdid hakkavad pihta kevadel, kuid rohelised konnad alustavad teistest hiljem, kuna vajavad soojemat vett. Neil venib kudemisaeg suveni. Mõned konnad eelistavad laulda pigem öösel, kuid teisi võib kuulda ka keset päeva.
Ritsikate ja rohutirtsude häälte salvestamise tippaeg jääb hoopis suve keskpaika – juulisse ja augustisse. Kuna suur osa sihktiivalisi laulab päeval, tuleb näha rohkem vaeva, vähendamaks tuule mõju.
Ka sügis pakub lindistusvõimalusi: rändel olevate linnuparvede ning toiduotsingul värvuliste hulgusalkade hääli.
Imetajate hääli lindistades tuleb samuti arvestada hooaegu: paljud neist on häälekamad pulmade ajal. Sügiseti kuuleme põtrade ja hirvede armuhüüdeid, talvel ilveste „laulu”. Imetajate häälte püüdmine nõuab aga suuremat pühendumist ja eeltööd kui linnulaulu salvestamine.

Helimaastikud. Nagu loodusfotograafia ühe suunana kõneldakse maastikufotost, võime ka loodushäälte salvestamise puhul rääkida helimaastike ülesvõtmisest. Nende puhul on oluline üldmulje: kuidas paiknevad helid tervikus, et nad üksteist tasakaalustaksid ja täiendaksid. Seda saab mõjutada eelkõige asukoha valikuga, aga ka mikrofonide suunamisega.
Kõlavärvingut mõjutab maastiku avatus ja reljeef, isegi puude kõrgus ja tihedus. Erinevalt maastikufotost tuleb helisalvestuse juures mängu ka ajategur. Et selline lindistus pakuks naudingut, peab see olema piisavalt huvitav, vahelduv.
Helimaastiku puhul ei saa kõike planeerida ning ette valmistada. Tihtipeale satuvad huvitavad detailid lindistusele pooljuhuslikult: möödalendava luigepaari tiivavihin, järvele maanduva pardi tekitatud veesolin, toitu otsiva puukoristaja toksimine lähedal asuval puutüvel. Mõnikord on põnevaks nüansiks isegi paus linnulaulus, mis laseb aimata kaugusest kostvat käo kukkumist või sookurgede hõikeid. Nende õnnelike juhuste otsimine ajendabki loodushelide püüdjat elamustejahile minema. Tuleb leida kõige tõenäolisem koht ajas ja ruumis, kus võiksid aset leida salvestamist väärt sündmused. Kogemuste kasvades õpid mõistma märke, leidma mitmekesisust ja elurikkust.
Head õnne loodushäälte püüdmisel!