Eestis on rannalinde ja eriti kahlajaid parim pildistada kevad- või sügisrände ajal. Mõistagi on neid siin ka rännetevahelisel ajal, kuid suvi on ühtlasi pesitsusaeg, mil ei tohi värskeid pereloojaid häirida. Rannalinde on keeruline söödaga peibutada: tavaliselt on pikad rannaribad sobivat toitu täis ning linde huvitavaid ussikesi ja limuseid lihaletist osta ei saa. Seega määravad pildistamiskoha linnud. Kohavalikuga kaasnev eeltöö nõuab pisut kannatust ja binoklit või vaatetoru, et leida pildistamiseks sobivaim laagriplats.

Kas varjest või silmast-silma? Kui koht on leitud, tuleb teha otsus: kas panna proovile oma roomamisoskused või püstitada varje. Omad plussid ja miinused on mõlemal. Viimased kaks aastat olen ma kurvitsalisi pildistanud ainult telgist, kuid esiti jäädvustasin ma neid ilma varjeta, lindudele järk-järgult lähemale roomates. See moodus on märksa vaevarikkam, märjem ja haisvam, kui telgis ootamine. Kui linnud otsustavad kaugemale minna, tuleb fotograafil neile järgnedes roomata sõna otseses mõttes läbi paksu ja vedela. End veidigi püsti ajades on lindude äralend peaaegu alati kindel.

Selle pildistamisviisi eelis võrreldes telgis istumisega on suurem liikumisvabadus: kui linnud on piltniku omaks võtnud, saab tasapisi liigutades valida eri taustu või isegi pildistatavaid, kes näiteks pisut eemal toimetavad. Miinuspoolelt tuleb märkida, et rannikulindudega on nagu kõikide teistegi linnuliikidega: kuigi sind on näiliselt omaks võetud, häirib inimese kohalolek linde kindlasti rohkem kui varjetelk. Kui inimene on vaateväljast täielikult kadunud, tunnevad linnud end alati vabamalt.

Magus adruhais. Kui otsustada ilma varjeta pildistamise kasuks, tuleb esmalt pöörata tähelepanu õigele riietusele. Kui lindudele on tarvis läheneda näiteks vee poolt ning ilm ja vesi soojad, on kõige lihtsam minna vette ujumisriietes.
Jahedama ilmaga tasuks mõelda vettpidavale riietusele. Mina olen sellistel puhkudel kasutanud kalamehepükse ja veekindlat pealisjopet. Sobivaid jopesid leiab näiteks suurtest ehituspoodidest alla saja krooni eest. Siiani pole säärane riietus mind hätta jätnud.
Mida sügise poole, seda tõsisemalt tasub mõelda sooja pesu või soojema riietuse kasutamisele veekindla pealisrõiva all. Päevad võivad veel tunduda kuumad, aga tihti venib pildistamine, mille jooksul tuleb lebada enam-vähem ühe koha peal ühes asendis, õhtusse ning siis muutuvad maapind ja õhk järsult külmemaks. Seetõttu võivad pildistajat tabada külmetushaigused.

Puhtam, kuivem ja muretum. Varjest pildistada on tükk maad mugavam. Rannaäärseks varjeks sobib hästi mõni madal telk, mis hooajakaubana saadaval enamikust kaubanduskeskustest. Kuna need telgid ei ole mõeldud pildistamiseks, tuleks ostes pöörata tähelepanu paarile olulisele punktile.
Telgil peaks olema vettpidav põhi: niimoodi saab oma fotokoti, lisariided ja tarvikud turvaliselt kuivana hoida, kui telk on üles seatud näiteks märja adru või liiva peale.
„Supermarketitelgid” kumavad valgust läbi. Kui ühe külje peale satub paistma päike, võid olla kindel, et teiselt poolt vaadatuna ilmub telgi vastasseinale fotograafi tontlik kujutis, mis peletab linde samamoodi kui inimese kohalolek. Lihtsaim lahendus selle vältimiseks on jahindus- või militaarpoodides müüdav varjevõrk, mis tunduvalt vähendab telgikanga läbipaistvust. Sama võrk aitab pildistavat fotograafi hästi peita adruvallide vahel.
Varjetelk tasuks paigaldada nii, et sinna saab siseneda ja sealt väljuda linde häirimata, seega näiteks roostiku või võimaluse korral kaldaäärse võsa piirile. Telk tuleks jätta paika võimalikult pikaks ajaks, et linnud selle omaks võtaksid. Kuigi rände ajal muutub pildistatavate koosseis ja hulk kiirelt, võivad suured parved edasilennuks soodsat tuult oodates ka nädalaid samas paigas toituda. Kui telki pole võimalik seada näiteks roostiku äärde, tuleks varjesse siseneda ja sealt väljuda pimeduse katte all.
Telk tuleks siduda tugevasti maa, kivi(de) või põõsaste külge. Meretuuled on ettearvamatud. Mul tuli seda sel sügisel tõdeda, kui pidin eeldatavalt hästi kinnitatud telgil järel käima, kahlates rinnuni vees otse avamere poole.
Soojadel päevadel telki pugedes ootab seal ees leitsak ning kuigi siis on seal paras istuda pesuväel, ei tohiks siiski soojemaid riideid koju jätta. Õhtul läheb mere ääres jahedaks, jope on hea kaitse nii ootamatu vihma kui ka tüütute sääskede vastu. Nohu-köha tuleb talvel nagunii, ei ole vaja neid vastu sügist õrritama hakata.
Kui tavaliselt välditakse päise päeva ajal pildistamist, siis vee peal ei ole asi nii hull. Vesi töötab peeglina, „täites” hästi kontrastseid varjualasid ning pehmendades üldist vaatepilti. Kui linnud liival või adrul toimetavad, ei ole sellest muidugi mõista abi.

Kodutöö. Artikli algul mainitud eeltöö hulka käib ka pildistatavate liikide käitumise tundmaõppimine. Kurvitsaliste toitumisviisid on erisugused. Püstitades varje madala lombi piirile, võib olla kindel, et peagi saab fotograaf sõbraks mitmesuguste tildritega. Samas näiteks tülle ja rislasid näeb seal vähem. Kui rislasid näeb ka veest toitumas, siis tüllidele meeldib oma saaki õngitseda kas liiva või adru seest. Veidi kõrgem vesi nullib selle võimaluse ka rislade jaoks. Pikemate jalgadega tildritele või tutkastele kõlbab ka veidi sügavam lomp.
Mere ääres pildistades tuleb silm peal hoida ka üldisel veetasemel. Tänapäeval on seda lihtne teha interneti vahendusel, näiteks Eesti meresüsteemide instituudi lehelt: http://on-line.msi.ttu.ee./kaart.php. Nii näed juba hommikul arvuti tagant ära, kas vesi on küllalt madal, et varem valmis vaadatud seljandikule kõhutama minna või kas tuleks võtta kaasa pesulõksud, et nüüd poolenisti vees hulpiv telk kuivama riputada.
Kohtades, kus mina olen aastast aastasse rannalinde pildistanud, on ränne sügiseti alati võimsam, seega ka pildisaak parem kui kevaditi. Esimesed varjesistumised on tavaliselt jäänud juuli keskpaika ning kuigi tegemist jätkuks oktoobrini välja, saab see lõbu tavaliselt 20. augustil otsa. Vähemalt mõneks ajaks. Nimelt algab sel kodumaa jaoks tähtsal päeval pardijaht. Neis paigus, kus paugutamine on lubatud, ei ole mõned nädalad pärast ülaltoodud kuupäeva mõtet fotojahile minna, kui ei taha just püssimehi pildistada.

Fotokaamerad ja -objektiivid. Kurvitsaliste suurus varieerub päris kõvasti. Kui pisikese värbrisla pikkus jääb 12–14 cm vahele, siis sügisrändel meie randades küllalt tavalise suurkoovitaja pikkus võib olla isegi kuni 60 cm. Kuna miski ei taga, et kõige väiksemad linnud otse telgi ette maanduvad, kehtib linnupildistamise objektiivivalikul ikka reegel: mida pikem, seda parem. Objektiivi „pikendamiseks” on hea kasutada telekonvertereid, sest torude vahetamine keset pildistamist hirmutab linnud lendu. Kui neid korduvalt heidutada, võidakse hakata telki võõrastama.
Tänapäevased kaamerad võimaldavad pildistada ülikiirete sarivõtetega, tuues kuuldavale korraliku tärina. Vaiksel õhtul ajab niisugune heli varje läheduses tegutsevatele sulelistele kindlasti hirmu nahka. Seega: „tutvusta” end kaaderhaaval. Ka üksikute klõpsude peale tõstetakse pead ning heidetakse varje poole kahtlustavaid pilke, kuid juba natukese aja pärast on linnud võõra klõbinaga harjunud ning fotograaf võib endal sõrme kangeks vajutada.