Meie hulgast on lahkunud rahvusvaheliselt tunnustatud nematoodide uurija, zooloogia ja botaanika instituudi kauaaegne töötaja, bioloogiadoktor, Tartu ülikooli emeriitprofessor.
Lõpetanud Tartu ülikooli bioloogiaosakonna zooloogina 1955. aastal, jätkas ta õpinguid aspirantuuris ja 1960. aastal kaitses kandidaadiväitekirja „Kartuli fütonematoodid Eesti NSV-s”. Doktoriväitekiri „Taimedel parasiteerivad nematoodid sugukonnast Hoplolaimidae ja sugukonna Heteroderidae kitsalt spetsialiseerunud liikide evolutsiooni peasuunad” valmis 1980 ja selle ta kaitses üleliidulises Skrjabini helmintoloogia instituudis.
Põlise tartlasena oli kogu tema teaduslik tegevus seotud zooloogia ja botaanika instituudiga. Aastatel 1955–2003 ulatus tema ametikohtade nimistu aspirandist erizooloogia osakonna juhatajani. Teaduste akadeemia reformide käigus valiti ta 1992. aastal Tartu ülikooli erizooloogia korraliseks professoriks ja 1997. aastal emeriitprofessoriks. Juhendatavaid oli tal palju üle kogu endise Nõukogude Liidu ning tema enese hinnangul jõudis väitekirja kaitsmiseni neli aspiranti. Nematoodide määramise metoodikat käidi tema juures õppimas küll vist kõigist omaaegsetest liiduvabariikidest.
Eino Kralli teaduslikud tööd olid seotud taimedel parasiteerivate nematoodide ökoloogia, süstemaatika ja ka praktilise taimekaitsega. Rahvusvahelise tuntuse saavutas ta eeskätt oma taksonoomiliste töödega, millest on enim tsiteeritud kaheköiteline monograafia parasiitsetest taimenematoodidest (Kirjanova, Krall 1969, 1971) mis hiljem tõlgiti inglise keelde. Hiljem oli ta mitme monograafia kaasautor; enim hindas ta kaastööd R. Nickle koostatud põllumajandusliku nematoloogia käsiraamatule (1991). Teooria valdkonnas kuulub talle prioriteet nematoodide ja taimede koevolutsiooni põhimõtte sõnastajana (1975).
Tema eesti keeles avaldatud artiklid on enamjaolt keskendunud taimekaitsele, eeskätt kartuli kiduussi tõrjele. Fütonematoloogia lühitutvustuse annab eesti keeles raamat taimenematoodidest (Krall, Luik 2000). Eestikeelne käsikiri „Sissejuhatus nematoloogiasse” koos mahuka bibliograafiaga jäi paraku lõpetamata. Oma teadustööde üldarvu hindas ta tagasihoidlikuks – üle 300.
Töökaaslastele jääb ta meelde erudeeritud ja abivalmis kolleegina, kellelt sai abi ka saksa- või hiinakeelsete tekstide tõlkimisel. Erakordselt tagasihoidliku inimesena jättis ta enesekiitmise raske töö alati teiste teha.