Pille Enden. Toimetanud Velve Saar. Ajakirjade kirjastus, 2009. 112 lk.
Kaunilt kujundatud ja värvikate piltidega raamat pakub ohtralt lisa juba lapsepõlvest talletunud teadmisele, et vanaema aianurgas kompostihunnikul kasvanud kollasest vägilasest saab jõuluks verivorsti kõrvale mõnusa salati.
Enne toiduretseptide juurde asumist selgitatakse, et seda Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärinevat taime on kultuuris kasvatatud juba üheksa tuhat aastat ja et tema kogukas vili on loomult hoopis mari. Et kõrvitsa sugulased on arbuus, melon ja kurk ning perekonnakaaslased juba suvel söögikõlblikuks kasvavad rullkõrvits/ Kas see on ümber nimetatud? Enne oli suvikõrvits/ ehk kabatšokk, taldrikkõrvits ehk patisson ning meil seni vähem tuntud spagetikõrvits.
Antakse juhiseid, kuidas valida ostmisel see õige vili, kuidas teda tervena säilitada/ hoida, mil moel hoidistada. Mainimata ei jää ka kõrvitsa panus sööja tervisele: karotiini leidub tumekollases kõrvitsas isegi rohkem kui porgandis, peale selle vitamiinid C ja B, rohkesti kaaliumit, aga ka kaltsiumit, magneesiumit, fosforit ja rauda. Pektiinained aitavad ohjeldada/ talitseda kolesterooli hulka veres ning hoida ära veresoonte lupjumist.
Sellised teadmised ahvatlevad hoolikalt uurima raamatu põhiosa – retsepte, mis aitavad muuta väärtusliku aedvilja suupäraseks. Ligi 50 retsepti sisu on võetud kokku raamatu tagakaanel: „Sametpehme supp, krõmpsuv ahjuroog, suussulav magustoit – kõike seda ja palju muud maitsvat…” Siinkohal väike etteheide kujundajale: kui retseptid on piisavalt suure kirjaga, nii et lasevad end lugeda ka värvilisel taustal, siis peenkirjas tagakaane tekst ja osa kõrvitsa tutvustust (lk. 6) on tumerohelisel taustal küll raskesti hoomatavad.
|